Leedu on kuulus ülikoolide rohkuse ja tasuta kõrghariduse poolest. Ja see pole müüt.

Leedus on 15 riiklikku ülikooli, seitse eraülikooli, 26 kõrgkooli ja rohkem kui 70 kutseõppeasutust. Üle poolte ülikoolidest asuvad pealinnas Vilniuses. Peamine probleem, mis meil on, on hoida kvaliteedi ja haridusasutuste arvu tasakaalu.

Kutsekool tõuseb, kolledž langeb

Leedu kõrgharidussüsteem on nagu pea igal pool Euroopas kolmeastmeline: bakalaureuseõpe, magistriõpe ja pärast magistriõppe läbimist on võimalik õpinguid jätkata doktoriõppes. Pärast gümnaasiumi on võimalik õppida kas kutseõppeasutuses, kõrgkoolis või ülikoolis.

Kutseõppeasutusse võib minna õppima juba 14-aastaselt ning õpe kestab kolm aastat, pärast mida saab õpilane nii kutse- kui ka keskhariduse. Kutsekoole on Leedus 74 nende populaarsus üha kasvab. 2013. aasta sügisel lõi Leedus kutseõppeasutustesse astuda soovijate arv rekordeid – kutseõppeasutuse valis rohkem kui kakskümmend tuhat õpilast. See number näitab, et sisseastujad näevad kutsehariduses perspektiivi ja usuvad, et leiavad pärast kooli lõpetamist selle haridusega tööd.

Kõrgkoole nimetatakse Leedus ka kolledžiteks. Pakutava hariduse tasemelt on need üks samm kõrgemal kui kutsekoolid. Neis omandatakse praktilised oskused ja teadmised kindlal erialal. Õppekavas on suur osa pühendatud just praktilisele tööle. Õppimine kestab kolm aastat ja pärast seda on võimalik jätkata õpinguid ülikoolis spetsiaalsetel kolledži lõpetanutele mõeldud lisakursustel, mis kestavad 1−2 aastat ja annavad teoreetilisi teadmisi lisaks.

Kolledžite populaarsus Leedus üha langeb, sest neid on väga palju ja nad ei paku huvitavaid erialasid − need on aastast aastasse samad, midagi uut juurde ei tule. Üha enam valivad noored õppimise välismaal, sest näiteks kunstist ja muusikast huvitujatele on Leedul vähe pakkuda. On vaid Leedu teatri- ja muusikaakadeemia, Vilniuse kunstiakadeemia ning mõned kunstikolledžid. Enamik kõrgkoole annab haridust sotsiaalaladel.

Ülikoolides omandatakse pigem laialdased teoreetilised teadmised. Bakalaureuseõpe kestab neli aastat ja sellele järgneb poolteist või kaks aastat magistriõpinguid (aeg sõltub programmist ja ülikoolist). Erinevalt kõrgkoolidest on ülikoolis õppida Leedus praegu väga mainekas. Levinud on suhtumine, et kui sinu laps ei õpi ülikoolis, ei ole tal tulevikku. Keegi ei mõtle, et akadeemiline haridus ei ole jõukohane kõigile ning ülikooli lõpetamine ja diplom ei tee sind veel ülemuseks ega garanteeri suurt palka.

Enamik sisseastujatest ei tea, mida nad õppida tahavad, sest nad lähevad ülikooli kohe pärast keskkooli lõpetamist. Nii on meil Leedus väga palju juriste, sotsiaaltöötajaid, õpetajaid, majandusteadlasi ja isegi filolooge. Sellises olukorras ei ole ka valitsus suutnud teha tarku otsuseid ja pole midagi ette võtnud. Nii väljub endiselt igal aastal ülikoolidest tohutult näiteks juristidiplomiga noori, kes töötavad mõne aja pärast Maxima kauplustes müüjatena. Unustatakse ära, et ülikool annab küll mõtlemisoskuse ja akadeemilise hariduse, kuid ei päästa müüjaks minemisest.

Tasuta kõrgharidus parimatele

Leedu on üks vähestest õppemaksuta riikidest. Tasuta kõrgharidus tähendab, et õppemaksu pole neil, kel on head hinded. Enamik üliõpilastest õpib Leedus tasuta, ülejäänud püüavad aga saada häid hindeid. Motivatsioon on suur, sest ühe semestri hind ulatub sõltuvalt erialast ja ülikoolist 1000−5000 euroni. Kui hinded paranevad, vabastatakse sind järgmisel aastal õppemaksust.

Üliõpilastel on võimalik õppemaksu maksmiseks laenata raha pangalt, kuid Leedu laenusüsteem pole üliõpilasele nii kasulik, kui see on näiteks Suurbritannias. Varem sai Leedus tasuta õppida nii palju, kui süda lustis. Nüüd aga võimaldab riik omandada tasuta vaid ühe bakalaureuse- ja magistrikraadi. Kui soovid teise kõrghariduse omandada, pead juba maksma.

Leedu valitsusel on kavas reformida järgmisel aastal õppemaksusüsteemi ja kehtestada kõigil erialadel võrdne õppemaks. Kui suur see peaks olema, selle üle veel vaieldakse. Tulevik pole selge, kuid selge on, et kõrgharidus muutub luksuseks. Inimesed kardavad, et tekib olukord, kus kõrghariduse saavad omandada ainult rikkad, ehk kui on palju raha, pole teadmisi ja mõistust vajagi. Maksad − ja kõik on korras.

Õppimine või töö

Üha enam üliõpilasi läheb teisel või kolmandal kursusel tööle. Osa teeb kooli kõrvalt lihtsaid töid, teiste töö on seotud nende erialaga. Leedus on aga kooli kõrvalt töötada väga raske, üliõpilastel tuleb valida kas õppimine või töö. Kuna loengud ülikoolis on päeval, on võimalik töötada ainult õhtuti ja nädalavahetustel. Tööd ja õppimist kokku sobitada on väga raske, sest on vaja leida ka aega valmistuda seminariks, loenguks või eksamiks.

Olen selle ise läbi teinud, kui töötasin 2013. aastal ülikooli kõrvalt ettekandjana ühes restoranis Vilniuse vanalinnas. Olgugi et minu töökoht asus ülikoolist vaid viie minuti jalutuskäigu kaugusel, oli väga raske minna pärast kolme loengut veel tööle ja naeratada klientidele kella viiest kümneni. Samas olin väga õnnelik, et minu tööandja lubas mul töötada reedeti, laupäeviti, pühapäeviti ja mõnikord teisipäeva ning kolmapäeva õhtuti.

Nii möödusidki tihti nädalavahetused tööl, ma olin väsinud ja mul polnud aega lugeda raamatuid ega valmistuda seminarideks. Ühel hommikul otsustasin, et mulle piisab töötamisest ja on aeg keskenduda õppimisele.

Paljudel jääb aga õppimine teisele kohale ning olulisemaks saab töö. Praegu on olukord Leedus selline, et ülikoolid ei julgusta õpilasi töötama ja õppima samal ajal. Mitte kõik õppejõud ei ole tööl käivate üliõpilaste suhtes vastutulelikud ning sama kehtib õppivate töötajate ja tööandjate suhte kohta. Ainult õppida ei ole paljudel aga võimalik.

Samas ei saa suhtuda kooli kõrvalt töötamisse mustvalgelt, sest tööandjad ei oota kogemuseta üliõpilasi. Mõned üliõpilased teevad praktikat juba esimesest kursusest alates ja jäävad hiljem samasse ettevõttesse ka tööle. Nende eksamihinded on head, sest töötades valitud erialaga seotud ettevõttes, saavad nad paremini aru oma erialast. Võin oma kogemuse järgi öelda, et kui su töö on erialaga seotud, on motivatsioon töötada palju suurem. Praegu, mil ma töötan ajakirjanikuna ühes internetiportaalis ja õpetan ühele tüdrukule eesti keelt, naudin ma oma tööd ning jõuan kirjutada ka bakalaureusetööd.

Õppejõu ja üliõpilase suhted

Inimeste suhted on olulised igal pool. Ülikoolides on aga õppejõu ja üliõpilase suhted väga tähtsad. Sellest sõltub atmosfäär auditooriumis loengu või eksami ajal. Enamik Leedu ülikoolide õppejõude õpetas juba kakskümmend aastat tagasi, nad on Nõukogude aja inimesed. Seetõttu on tugevalt tunda hierarhia, kus õppejõud on üliõpilasest kõrgem. Esimestes loengutes tervitavad õppejõud tudengeid sõnadega „Tere, kolleegid!”, aga hiljem näitavad oma võimu. Selliste õppejõudude loengutes ei tunne üliõpilane end kindlalt, ei saa end vabalt väljendada ja õppida.

Nooremad õppejõud on liberaalsemad ja suhted nendega vabamad. Nad on õppinud või õpetanud välismaal, teavad, et õpetaja ja õpilane on sõbrad, kolleegid, kes võivad infot jagada, arutleda või kas või õhtul koos baari minna. Me pole Leedus küll veel sellel tasemel, et kutsuksime ülikooli koridoris üksteist eesnime pidi, aga liigume selles suunas. Ma ei taha öelda, et hierarhia on vanaaegne, aga see ei tohiks olla diktatuur. Leedus ei saada aru, et nii üliõpilased kui ka õppejõud võivad teha vigu.