Vabariigi aastapäeva kõnes rõhutas president, et eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks on oluline inimeste tervis, haridus ja julgeolek. Kuidas on siiski lood meie hariduses, eriti aga selle liikumapaneva mootori ehk personaliga?

Ilmselt ei pea kellelegi selgitama, miks raha on oluline. Raha saavad insenerid ja arstid, sõjaväelased ja politseinikud. Küllap ei kahtle keegi, et raha on vaja ka õpetajatele. Õpetajate suhteliselt väikest palka on püütud põhjendada missioonitundega, mis peaks õpetajat nagu kuidagi toitma ning rahuldama tema füüsilised ja sotsiaalsed vajadused. Õpetajana leian, et isegi kõrge palgaga õpetaja peab töötama missioonitundega. Ta peab olema pühendunud, kannatlik, professionaalne ehk vastama kutsestandardile, moraaliküsimustes ja käitumisnormides eeskujulik.

Õpetaja peab olema ise hea õppija ehk täiendama pidevalt oma teadmisi ja oskusi, et olla õpilastele hea juhendaja ja suunaja. Kuid inseneri või sõjaväelase elukutsega võrreldes ei ole õpetaja oma sugugi mobiilne. Et töötada Euroopa Liidu teistes liikmesriikides, peab õpetaja perfektselt valdama kohaliku riigi keelt ja tundma kohalikke olusid. See viib olukorrani, kus õpetaja on mõnes mõttes meie riigi kõigi tasemete juhtide otsuste sõltlane, koguni pantvang. Olenemata riigi otsustest, peab õpetaja tööd jätkama või oma raske ameti maha panema.

Juba mitme kuu vältel käib haridusministeeriumi ja Tallinna linnavalitsuse vahel vihane kemplus õpetajate palgatõusu pärast. Har­idus­ministeerium väidab, et raha on üle kantud omavalitsustele, kaasa arvatud Tallinna võimudele. Viimased väidavad, et seda raha ei jätku õpetajatele suurema palga maksmiseks. Vaidlus läheb nii populistlikuks, et minister soovitab õpetajail, kes ei ole palka juurde saanud, koguni politseisse pöörduda.

Vaidlus kogub tuure, kuid raha ikkagi ei ole ja õpetajad peavad oma tööd edasi tegema. Tavalisel õpetajal on ükskõik, kus palgatõusuks lubatud raha pidama jäi. Ta peab saama väärikat tasu oma töö eest mitte ainult selleks, et elus toime tulla, vaid et olla õpilastele eeskujuks kui ühiskonna edukas liige, kellel on moodsad rõivad, side- ja transpordivahend. Praegu ajavad need õpilasi kahjuks vaid naerma. Vaid hästi tasustatud ja sotsiaalselt kindlustatud kompetentne õpetaja on motiveeritud korraldama õiget õppeprotsessi.

Õpetajate palga arvutamine valemi järgi seostatuna õpilaste arvuga ei oma seost reaalsusega. Isegi lubatud palgatõus näeb välja kui leninlik „samm edasi – kaks sammu tagasi”, kus palgatõusuga kasvavad õpetaja kohustused. Täiskoormusega töötava õpetaja 35-tunnine töönädal sisaldab vähemalt 20 tundi kontaktõpet, tundideks valmistumist, koolipäeviku täitmist, arvukate kontrolltööde parandamist, haigestunud õpetajate asendamist jms. Sellele lisanduvad varsti ilmselt ka eraldi tasustamata klassijuhataja kohustused, mis kujutab endast pingelist ja vastutusrikast tööd.

Klassikomplektid aina kasvavad ja gümnaasiumis seatakse minimaalseks piirarvuks 30 õpilast klassis – nii suures klassis peab õpetaja suutma läheneda individuaalselt igale õpilasele. Mis kompenseerib seda tööd? Kas 715 eurot pluss 12% palgatõusu? Usun, et sellega õpetajaameti väärikus ühiskonnas vaid devalveerub ning vanemaealistele õpetajatele ei tule juurdekasvu motiveeritud ja professionaalselt hästi ettevalmistatud noorte õpetajatena.

Õpetaja kasvatab meie tulevast põlvkonda ja kujundab meie kodanikke, kes peavad edasi kandma demok­raatia põhimõtteid ühiskonnas ja hoolitsema selle eest, et meie riik püsiks ka edaspidi. Selle olulise töö väärtustamine tänapäeva liberaalses ühiskonnas võib väljenduda eeskätt rahalises ekvivalendis. Riik peab leidma võimalusi tõsta õpetajate palka rohkem kui 12%. Palga maksmise kord peab olema läbipaistev ja usaldusväärne ning palk motiveeriv, sest head õpetajad on kahtlemata kvaliteetse haridussüsteemi alustala.