Ma ei pane pahaks, kui õpilased kasutavad vahel slängi − kui pole just sõnastusõpetuse tund. Kõnekeelena on see täiesti sobiv, kui jutt on viisakas. Kindlasti ei tohi släng kedagi halvustada ega solvata. Kui õpilane ütleb mõne väljendi slängis, tekib mul filoloogina pigem huvi, mida see tähendab, mitte küsimus, miks ta nii ütles.

Õpilased peavad aga mõistma, et släng on ikkagi kõnekeel ja kirja me seda ei pane. Kõnekeele teema ja släng selle osana on ka 8. klassi programmis. Arutleme, pärast mida kasutatakse kirjalikes töödes kõnekeelt alati vähem. Aeg-ajalt tuleb seda aga siiski ette. Mõni laps ei saagi aru, et „aint” ja „tegelt” on kõnekeelsed väljendid, mida kirjalikus töös ei kasuta.

Uus ÕS annab paljugi vabaks. Ei tahaks, et jõuaksime lõpuks olukorda, kus me ei saagi enam üksteisest aru. Olen seda meelt, et kirjakeel peab olema normitud. Kas just väga rangelt, aga ikkagi.

Ei saa siiski öelda, et õpilased on hakanud varasemast rohkem slängi kasutama. Släng on olnud koolis alati. Küll aga on muutunud sõnad, lähtuvalt olukorrast. Arvuteid ju vanasti polnud. Ka lühendeid ja emotikone kasutatakse palju. Vahel kirjutatakse neid ka kirjandi lõppu.

Tähtis on tunnetada, kus on miski lubatud tajuda stiile. Me ei lähe ju presidendi vastuvõtule ketsides ja frakis. Pead ikka teadma, kellele ja mida ütled.