Lydia Koidula 170. ja F. R. Kreutz­waldi 210. sünniaastapäevaks valminud, 2013. a juulis Pärnus esietendunud, Koidula-lavastus on avastuslik mitmes mõttes – seda nii lavastajakontseptsioonilt kui ka kirjandusloolise „maardlalikkuse” poolest. Just nimelt „maardlalikkuse”, sest kuidas teisiti nimetada Koidula seni varju jäänud olemuslike kihtide nähtavale toomist. „Alguses oli sõna” – kehtib ka Viru lauliku ja Koidula lavastuse puhul.

Teistmoodi Koidula

Nielseni lavastusest leiame tütarlapseliku Koidula, kelle tunded pulbitsevad, energia otsib väljapääsu ning kes leiab, et „emantsipatsiooniga, loomulikust sfäärist väljaastumisega pole midagi peale hakata”. Koidula tajub naiserolliga seotud kammitsetust, kuid tunnistab – tõenäoliselt koduse kasvatuse tõttu – kohustusi ja neile allumist.

Kaili Viidase Koidulas ilmutab end see osa kirjaneitsi loomusest, mida ei leia õpikulehekülgedelt ega ka kirjanduslugudest. Kirjaniku eluloo ainetel kirjutatud ja lavastatud draamadestki mitte. Kirjavahetus Kreutzwaldiga tähendab Koidulale aastatepikkust mõttevahetust kõige erinevamatel teemadel, olgu selleks Jaan Adamsoni uue kirjaviisi vale juurutamise taktika 1868. a Postimehes (uues kirjaviisis kirjutatud artikkel toimetatakse lugejate parema arusaadavuse huvides tagasi vanasse kirjaviisi!), vaidlused saksa kultuuri ja Saksa ekspansiooni üle, soome kultuuri eeskuju jpm. Nõu ja juhatust küsitakse selle käest, kes pole üksnes vanem ja targem, vaid keda võib usaldada. Koidula küsib luuletajana jätkamise otstarbekuse, luulekeele toimetamise, loominguvabaduse, mehelemineku ja ka üksijäämise mõtte kohta. Viimase mõistab Kreutzwald hukka. Olgu lisatud, et Koidula abiellumisteate üle Kreutzwald õnnelik ei ole ning Koidula ja saksastunud läti arsti Eduard Michelsoni pulma ei sõida.

Kreutzwaldi (Elmar Trink) rolliarengut jälgides ning Koidula kirjades üsna sageli ettetulevat pöördumist „Papa!”, „Taat!”, „Armas isalik sõber!” kuuldes läheb mõte nii mõnigi kord Sigmund Freudile ning ühes sellega tema alateadvusteooriale, ent sealt edasi kahe suurvaimu kirja teel arenenud suhte eristaatusele ning sellele, et Kreutzwaldi ja Koidula aastatepikkuse (1826–1832) kirjavahetuse jooksul oli vaid kaks silmast silma kohtumist. Võimalik, et just kirju kirjutades tunti end eatute ja võrdsetena – nii palju kui see võimalik oli. Ehk nimetada seda peenenenud tajuga kirjainimeste tundevõrdsuseks? Kuid kuidas seda kõike ikkagi visualiseerida? Nielseni lavastuses on üks nauditavamaid kohti nn psalmiefekt: kirjade lugemine läheb üle lauluks, muusikaks … Vaatajas tekitab see aukartuse tunde.

Nielsen näitab siira ja oma tundepuhangutes lapseliku Koidula küpsemist suureks luuletajaks ning naiseks. See kulgeb aeglaselt, maagiliselt, võimsalt. Selles on meeleheidet ja hirmu, ent ka armu. Sest see, mida me napi, ent täpse kujunduse ja väheste rekvisiitidega etenduses näeme, pole sugugi pelk eluloo- ega ajaloomäng, ka mitte visualiseeritud kirjanduslugu, vaid see on üsna üheselt seotud eespool mainitud „alguses oli sõna” maagiaga.

Kaili Viidas on Koidula rollis just see, keda kaua oodatud on: eesti esimene naisajakirjanik, Postipapa parem käsi (tänapäeva mõistes Eesti Postimehe tegevtoimetaja), luuletaja ja näitekirjanik – alusepanija eesti teatrile. Tahtekindel neiu, kes lakkamatult „ületunde” tehes peab pidama võitlust omaenese haige käega, mis alati sugugi sõna kuulata ei taha. Nii saavad Lydia Jannsenis, kellele C. R. Jakobson annab Koidula nime, kokku varatark emantsipeerunud naine ning verinoor tüdruk, kes üheskoos liigutavad mägesid.

Vilde Estonias

„Viis kuud Vildega” on Heidi Sarapuu kolmas Vilde-näidend, mis valmis 2013. a kevadel. Uues lavatükis tehakse sissevaade Estonia teatrisse 1918. a, kui kirjanik Eduard Vildest oli saanud Estonia dramaturg. Tema dramaturgiks kutsumine 1918. a kevadel polnud sugugi juhuslik: põhjalikud teadmised teatrikunstist ja kokkupuuted Euroopa teatriga tuginesid rikkalikele kogemustele. Aastaid Taanis viibinud Vilde oli kirjutanud kolm näidendit ning tegutsenud aastakümneid teatriarvustajana. Ehkki Vilde teeneist Estonias on vähe kõneldud, pole sugugi vähetähtis, et kirjaniku tulek Estoniasse toimus ajal, mil äsja väljakuulutatud Eesti Vabariigi edasine saatus oli teadmata. Dramaturg pidi keerulisel ajal ja piiratud majandustingimustes korda saatma imesid: valima sobiva repertuaari, kindlustama teatrile publiku ning pakkuma kunstielamust. Või kui kasutada Vilde sõnu, siis pidi näitleja „oma üleelamistega suutma intelligentse kuulaja vaimseid huve täita”.

Peeter Kaljumäe soliidses eas Vildest hoovab oma unistuse täitumist näinud võõrsilt tagasitulnu kohmetust ning aupaklikkust. Vilde kohtumised estoonlastega on südamlikud, ent okupatsiooni ajal teatrile repertuaari valimine osutub keerukaks. Sakslaste tsensuurist ei lähe läbi Kitzbergi „Enne kukke ja koitu” ega ka Sudermanni „Kangrud”. Eesti autorite olemasolu Estonia repertuaaris peab Vilde aga obligatoorseks ning „Enne kukke ja koitu” asemel tuuakse Estonias lavale Kitzbergi humoorikas „Kosjasõit”. Heidi Sarapuu etenduses näeme suurepäraseid stseene ajaleht Vaatleja toimetusest, mis publiku tänapäevalgi naerust rõkkama panevad. Teist nii humoorikat muusikalist etteastet lehetegijate tööst nagu Benno Hanseni (Mart Laur), Alfred Sälliku (Urmas Põldma), Karl Viitoli (René Soom) ja Karl Jungholzi (Olari Viikholm) esituses pakutakse, vaevalt leidub. Ei puudu sellest stseenist ka tubli annus Vilde tagasitulekuajale osutavat irooniat ametiasutuste eestikeelse suhtlemise asjus, ega ka väike sõrmeviibutus kuulutuse tellija raske kauka võlujõule. Etenduse muusikaline tase on kõrge. Leidub nii huvitavaid naisosatäitjaid (Kätlin Truus Olga Mikk-Olakuna) kui ka lapsi (Kaspar Gräzin Juuru poisi Kaarel Vilksina).

Et Vilde soov kujundada Estoniast väljapaistev teater oli suur, kinnitab ka tema 1918. a suvel uue hooaja avamisel peetud kõne. See on ilutõest, kunstitõest ja elutõest. Kirjaniku unistused teatrisse kauemaks tööle jääda paraku ei täitu. 28. novembril 1918 algab Vabadussõda ja Eesti riik saadab Vilde Kopenhaagenisse juhatama Eesti teadete agentuuri. Kas Estonia teatril on kunagi olnud paremat õpetajat ja juhatajat lavatükkide vastuvõtmisel, ja lavastamiseks korraldamisel, kui oli Eduard Vilde dramaturgiks olemise ajal, mis kestis ainult viis kuud, on küsinud Gustav Suits.

—

Mängutoos ja laborant Viiding

Tõenäoliselt pole teatrisõprade hulgas kuigi palju neid, kes teavad, et aastatel 1966–1968 töötas toona 18-aastane Juhan Viiding fotolaborandina Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. Tema tegemistest kõneldakse muuseumis praegugi legende. Kavalehel öeldakse, et tänaseni on kasutuses kümneid Juhan Viidingu täidetud fotonegatiivide kaarte, kuid seda, et noor luuletaja kasutas kartoteegikaarte põhitöö kõrval ka luuletuste ülestähendamiseks, saadi teada alles tagantjärele.

Viidingu tööletulek muuseumi oli tähenduslik samm. Õhtukoolis õppiv noor mässumeelne luuletaja ihkas teistmoodi tegelikkust – elegantsemat, vaimuvabamat, haritumat. Oma teravmeelsete repliikide, luulelugemiste ja rollimänguliste etteastetega purustas ta muuseumielu juurde kuuluvat rutiini. Kõik, mida ta puudutas, ärkas ellu: fotod, kirjad, kavad, kostüümid, muusikariistad – ka ootamatult avastatud mängutoos, mille muusika luuletajat vapustab.

Et luuletaja suudab puhuda museaalidesse hinge, tõendab nii etenduse alguses mahamängitud stseen Menningu kaabuga kui ka improviseeritud intervjuu 1930. aastate laulja ja lavastaja Eino Uuli fotoga. Etenduse pinge kasvab stseen-stseenilt, alates riietumi­sest sanitaarpäeval koitõrjeks välja toodud vanadesse kostüümidesse ning ülemusele Rootsist saadetud paki „arhiveerimisest” kuni haripunktini, mängutoosi avastamiseni. 18-aastase luuletaja näitleja- ja lavastajatalent otsib väljundit, igatsus teistsuguse elu ja maailma järele käivitab loomingulisuse, koos sellega aga ka iroonia olemasoleva elukorralduse absurdsuse suhtes.

Alo Kõrve Juhan Viidinguna üllatab: repliigid, luuletused ja stseenid (proua Zimi kasuka stseen, Eino Uuli foto intervjueerimine koos sõber Joosepiga, allegoorilise näitemängu lavastamine muuseumitöötajate päevaks, parmupilli puhumine korralikuks inimeseks saamist nõudvale emale, „Peer Gynt” lepitajaks), mängitakse välja ehtviidinglikult: ainsa käeviipe ning repliigiga haihtub piir elu ja näitemängu vahelt. Vaatajale jääb igatsus piirihaihtumishetkede kordumise järele. Etenduse lõppedes kuulen trepil üht vanemapoolset naist lausumas: „Iga kord, kui ta tuli – teate, nagu päike oleks paistma hakanud!” Ja kohe selle järel kuulen kinnitust: „Just nii see oli.”