Järjest enam eestlasi on pääsenud õppima Euroopa ja Ameerika mainekatesse ülikoolidesse. Näiteks Cambridge’i bakalaureuseõppesse kandideerib igal aastal pea kümmekond Eesti abiturienti, kellest on aastas vastu võetud 2–3. Lisaks headele hinnetele lõputunnistusel peab olema veel see miski, mis tihedast konkursisõelast läbi aitab. Oma sisseastumisintervjuu kogemusi jagavad neli eesti üliõpilast, kes õpivad Cambridge’i või Oxfordi ülikoolis Inglismaal.

Hanna-Liisa Vilu

Oxfordi ülikooli 3. kursuse biokeemia tudeng

Istun Lincolni kolledži trepikojas ja ootan, et mind minu esimesele Oxfordi intervjuule kutsutaks. Kandideerin nelja-aastasele biokeemia kursusele, mille lõpetades saab magistrikraadi.

Ukse tagant kuulen aeg-ajalt hääli, mis kuuluvad kahele maailmatasemel biokeemia õppejõule, keda ma juba paar päeva tagasi guugeldasin, et nende huvidega lähemalt tutvuda. Uks avaneb ja pea pistab välja sõbraliku naeratusega itaallane, kes üritab hääldada mu nime, et mind sisse kutsuda.

„Oma personal statement’is kirjutasid ühest artiklist, mis sind huvitas. Kirjelda palun täpsemalt, millest see rääkis.” Seda küsimust olin ma oodanud, nii et lugesin enne intervjuule tulekut artikli uuesti hoolikalt läbi, et seletada selle uuringu taga peituvat biokeemiat (millest ma siiski veel täielikult aru ei saanud). Üritan neile edasi anda oma entusiasmi teema suhtes, naeratan, et mitte hirmu välja näidata, ja kasutan siin-seal keerulisi teadustermineid, mis mulle meelde on jäänud. Enesekindluse ja adrenaliini kombinatsioon aitavad mul olla üllatavalt rahulik ja keskendunud.

Siis pannakse mu ette paberileht paari matemaatikaülesandega, mis mul lahendada tuleb. Ei midagi liiga keerulist – tundub, et nad lihtsalt uurivad, kui kiiresti ma mõtlen. Järgmiseks on keemia ülesanded, mille lahendamisel ma seletan oma mõttekäiku, et nad näeksid lahendusprotsessi, isegi kui ma õige vastuseni ei jõua.

Itaallane on kogu aeg ülimalt sõbralik ja noogutab kõige peale, mida ütlen, samas kui teine intervjueerija on karmim ja küsib pidevalt keerulisi lisaküsimusi. Viimasena asetatakse lauale suur mudel mingisugusest molekulist, mille ma tuvastama pean. Ma ei leia küsimusele õiget vastust, aga mulle jääb mulje, et nad ei oodanudki seda. Esimene intervjuu on läbi ja minu üllatuseks läks see paremini, kui oleksin arvanud.

Järgmisel päeval on juba järgmine intervjuu Wadhami kolledžis, kuhu ma läbi tüüpilise Inglise paduvihma märjana kohale jõuan. Intervjuutoast kõnnib kiirel sammul välja tüdruk, kes kohe pärast ukse sulgemist nutma puhkeb. Mind kutsutakse sisse.

Seekord on küsimused ja ülesanded raskemad ja tekib mitu olukorda, kus ma ei oska õige nurga alt läheneda, nii et jõuan ainult rohkete vihjete abil vastuseni. Mult küsitakse asju, mida ma kindlasti ei tea, sest need on ülikooli tasemel. Küsimuste mõte on aga vaadata, kuidas ma sellistele probleemidele lähenen.

Otsin oma aju kaugetest nurkadest välja kõik teadmised iga konkreetse teema kohta ja üritan neid kombineerida, et ülesandele lahendust välja pakkuda. Terve intervjuu kulgeb ebalevalt, ilma et oskaksin ühelegi küsimusele konkreetset vastust anda. Ruumist lahkudes pole mul aimugi, kas mul läks hästi või halvasti. Kuu aja pärast saan aga kirja, milles mind kutsutakse järgmiseks neljaks aastaks Oxfordi biokeemiat õppima. Polnud see nii võimatu midagi.

 

Marek Rei

Cambridge’i arvutiteaduse doktorant

Kandideerisin Cambridge’i ülikooli arvutiteaduskonda teksti analüüsi ja masinõppimise magistrikursusele, lõpetades samal ajal Tallinna tehnikaülikoolis bakalaureuseõpinguid. Kandideerimise protsess oli korraldatud professionaalselt: kõigepealt täitsin veebis põhjaliku ankeedi ja saatsin postiga vajalikud lisamaterjalid. Esimene etapp läks mul edukalt ning järgmiseks oligi vaja läbida intervjuu. Mulle saadeti lugemiseks paarikümneleheline peatükk kursuse raamatust, mis kirjeldas ühte tuntud erialast algoritmi. Töötasin selle hoolikalt detailideni läbi.

Intervjuud oli võimalik sooritada ka telefoni teel, kuid kuna ma polnud varem Cambridge’is käinud, eelistasin Inglismaale kohale sõita. Intervjuu ise kestis veidi alla tunni ning oli väga sõbralikus toonis ja vabas vormis. Mind intervjueerisid kaks õppejõudu, kes samal kursusel ka loenguid lugesid.

Küsimusi esitati erinevatel teemadel: minu bakalaureusetöö, erialased huvid ja hobid, mida ma arvan kursuse teemadest ning miks tahan Cambridge’i õppima tulla. Pikemalt arutlesime mulle saadetud materjalis olevatel teemadel – pidin kirjeldama algoritmi eesmärki, põhimõtet ja toimemehhanismi. Fakte ja valemeid peast ette kanda ei olnud vaja, pigem oli oluline näidata, et olen materjalist aru saanud. Ilmselt läks intervjuu hästi, sest mind võeti vastu ning pärast magistriõpinguid jätkasin seal ka doktorantuuris.

Tulevastele kandideerijatele an­­nak­sin kolm soovitust.

• Kui huvi on, siis kandideerige kindlasti. Paljud arvavad, et neil pole võimalust sisse saada, ja seepärast ei üritagi. Eesmärk võib siiski olla realistlik ning kaotada pole midagi.

• Kandideerimisega on soovitatav võimalikult varakult pihta hakata. Avaldus tuleb esitada tavaliselt rohkem kui aasta enne õppima hakkamist ning enne avalduse saatmist tuleb veel päris palju ära korraldada: hankida väljavõtted õpingutulemustest, ametlikult kinnitatud tõlked diplomitest ja soovituskirjad mitmelt õppejõult ning sooritada inglise keele test.

• Intervjuu ajal soovitan jääda rahulikuks ning rääkida sellest, mida tead. Kui mõnele küsimusele tõesti vastata ei oska, on parem seda otse tunnistada, mitte üritada vastust kokku keerutada. Kui veab, siis võib intervjueerija sulle uue võimaluse anda ning hoopis teise küsimuse küsida.

 

Kadi Liis Saar

Cambridge’i ülikooli 4. kursuse tudeng, loodusteadused 1. aasta, keemiainsener 2. aastast alates. Praegu keemiainseneri magistrant.

Sattusin 11. klassis Briti nõukogu vahendusel õppima Inglismaa ühte tipperakooli (Repton School), mistõttu kandideerisin Cambridge’i otse Briti süsteemist. See oli ainulaadne võimalus olla iga päev ümbritsetud õpetajatest, kes on aastaid tudengeid Oxbridge’i (Oxfordi ja Cambridge’i ühisnimetaja – toim) õppima saatnud ning neid intervjuudeks ette valmistanud. Ka minuga tehti n-ö proovi­intervjuu, mistõttu tundsin end ülikooli katsetel üsna kindlalt.

Et Eesti ja enamiku teiste riikide koolides pole võimalik nii valmistuda, võivad eriti agarad abituriendid võtta ühendust mõne konsultatsioonifirmaga (education consulting), kes sarnaseid teenuseid pakuvad. Eelistada võiks firmat, kus prooviintervjuu läbiviijad on Oxbridge’i süsteemi ise läbinud, nt Corvin Educational.

Kõige määravamaks etapiks kandideerimise juures võib pidada intervjuud – sõltuvalt erialast kutsub Cambridge’i ülikooli intervjuule 60–80% motivatsioonikirja saatnuist, intervjuu tulemusena valitakse neist välja ja kutsutakse õppima umbes 30% (eesmärk on iga vastuvõetava tudengi kohta intervjueerida kolme kandidaati). Ühendkuningriigis saab iga õpilane kandideerida korraga maksimaalselt viide ülikooli. Seega on mõistetav, et ei minda niisama proovima, kui ikka ei usuta oma võimalusse tihedast konkurentsisõelast läbi pääseda ega olda kindlad, et soovitud eriala just ühes neist omandada tuleks. Sealjuures saab samal ajal kandideerida kas Cambridge’i või Oxfordi, aga mitte mõlemasse.

Intervjuud toimuvad detsembri esimesel nädalal. Cambridge’is just selles kolledžis, mille ise kandideerimiseks oled valinud (ülikool koosneb 30 kolledžist, väikeste eranditega saab kõigis neis õppida kõiki ülikooli pakutavaid erialasid); Oxfordis aga tavaliselt mitme päeva vältel ja enam kui ühes kolledžis.

Kuidas intervjuu on üles ehitatud, see sõltub kolledžist ja erialast. Pole harv juhus, kui kandideerija valib kolledži just selle järgi, milles nõutav tundub talle kõige mõnusam ja loomupärasem – ühes tuleb sooritada kirjalik erialatest, teises üldvõimekuse ja loogika test (nn Thinking Skills Assessment), kolmandas viiakse läbi ainult intervjuu, neljandas palutakse kaasa võtta mõni enda tehtud töö (nt arhitektuuri või inseneeria erialadele pürgijail).

Kandideerisin 2009. aasta sügisel Trinity kolledžis erialale physical natural sciences. Esmalt tuli mul sooritada kirjalik kümnest küsimusest koosnev erialatest, milleks oli aega üks tund. Ülesanded olid matemaatika- ja füüsikatunnis ning olümpiaadidel kohatute mõnus edasiarendus, kuid ehitatud üles nii, et tunnist ajast lahendamiseks ei piisaks. Vt näidisküsimusi all.

Testile järgnes tunnine intervjuu kahe professoriga (füüsik ja keemik). Kuni üks neist kontrollis mu lahendusi, vestles teine mitmesugustel teemadel. Kui esimene leidis, et olin mõnes lahenduskäigus teinud vea, polnud ülesandega lõpuni jõudnud või osanud alustada, andis ta väikseid vihjeid ning vaatas, kuidas edasi käitun. Teine professor küsis vahepeale küsimusi teemadel, mida kooliprogramm (ja sageli ülikooliprogrammgi!) ei sisalda ning millega ma varem kokku puutunud ei oleks (ja kui oleksingi, siis leiaks ta mõne teise niisuguse teema …) Ta rääkis mulle oma teadustööst ja vaatas, kuidas ma kaasa mõtlen ja milliseid küsimusi esitan (just sarnast lähenemisviisi on hiljem kasutanud teadlased, kui olen nende juurde nt suvepraktikale soovinud minna või kasutavad nüüd, kui doktoriõppesse kandideerin).

Seega tahaksingi tulevastele kandideerijatele öelda, et kuigi lugemus ja teadmised on väga olulised, ei tohi alahinnata oskust näidata üles põhjalikku huvi valitud eriala vastu, kiiret taipu pingelises olukorras ning oskust enda jaoks tundmatutel teemadel kaasa mõelda. Et õppida tuleb tõesti intensiivselt (võrreldes USA ülikoolidega läbitakse programm pea poole kiiremini), on selge, et eelistatakse tudengeid, kes suudavad varasemalt omandatud teadmisi uues olukorras või tundmatus valdkonnas edukalt rakendada.

Näiteid (vähem tehnilistest) küsimustest.

Kui kaugel asub horisont? Kui kõrgel tiirlevad geostatsionaarsed satelliidid? (Mõlema arvutamiseks piisab kooliteadmistest.)

Allmärkusena: kui peaksid kolledžilt intervjuu kutse saama, siis vasta neile kohe, et vajad ka majutust (st kui vajad), sageli on kohtade arv piiratud ja tean inimesi, kes paaripäevase ootamise tõttu majutuskohast kolledžis (intervjuule eelneval või järgneval õhtul) ilma jäid.

 

Kert Pütsepp

Cambridge’i ülikooli keemia ja inseneeria 3. kursuse bakalaureusetudeng

Intervjuu on kõige võti, määrav etapp ja suurim võimalus. Vestlusele pääsemiseks üles näidatud sügav huvi valitud eriala vastu ning eesmärgile orienteeritud enesetutvustus tuleb nüüd kirjateksti asemel suhtluse ja emotsioonide keelde panna.

Kõige tähtsam on, kui vabalt ja julgelt sa pingelises ja ettearvamatus olukorras hakkama saad. Intervjueerijad ootavad, et suudaksid enesekindlalt arutleda valitud eriala puudutavatel teemadel keskkoolis õpitu piires. Intervjuul lisatakse küsimustesse vaid mõni konks ning alati tasub meeles pidada, et ülikoolid, sh Cambridge, otsivad eelkõige lahtist pead ning valmisolekut omandatud oskusi ja teadmisi uudsetes olukordades rakendada. Nad ei eelda piirituid teadmisi – nad võtavad sind ju õppima selleks, et neid sulle pakkuda. Küll mitte piirituid.

Mäletan oma intervjuupäeva, 8. detsembrit kolm aastat tagasi, väga hästi. Mind oli eelmisel õhtul King’s College’is sõbralikult vastu võetud, antud ööbimiseks tuba ja õhtusöögi järel võimalus oma võimalikus tulevases kolledžis ja ülikoolilinnas ringi vaadata.

Hommikul kell 9 algas erialane Chemical Engineering’u test. Ma ei teadnud, mida täpselt oodata, kuid olin enesekindel ja tundsin, et suudan oma keskkooli ajal kogutud teadmisi ja olümpiaadidelt saadud kogemust enda kasuks rakendada.

Tund aega kestnud töös pandi mind proovile matemaatikas ja füüsikas. Kell 11 nägi päevaplaan ette juba testi Thinking Skills Assessment, mis eeldab loogika ja olukordade mõistmist. Kui esimene test võimaldas mul julguse ja enesekindluse najal panna oma tase tihedas konkurentsis proovile võrdväärselt teistega, siis teises tuli aja peale võistelda ingliskeelses tekstimõistmises konkurentidega, kellest enamiku jaoks oli inglise keel emakeel.

Esimene intervjuu kl 15, Engi­nee­ring, mina ja kaks professorit, pool tundi. Teine intervjuu kl 16.15, Chemical Engineering. Intervjuudele eelnenud aja sisustasin kohvipausiga, mille ajal kordasin endamisi, miks kandideerin sellele erialale, sellesse ülikooli, sellesse kolledžisse. Otseselt neid küsimusi ei küsitud, kuid läbimõeldud vastused muutsid mind enesekindlamaks, mis saigi intervjuul määravaks.

Intervjuu alguses uuriti mult, kuidas oli Eestis ilm, kas mulle meeldis Cambridge’is ringi käia ja kuidas mulle tundus, et mu hommikused testid läksid. Olin aus ja ütlesin, et kiiruse peale teksti mõtestamisega inglise keeles ma inglastega konkureerides arvatavasti silma ei paista, kuid üldiselt hindan enda esitust hästi.

Seejärel vestlesime mõne sõnaga minu keskkooli ajal tehtud uurimistööst ning valdkonnast, kus ennast tulevikus tegutsemas näen. Intervjueerijad tegid märkmeid ning liikusime sujuvalt vestluse kaalukamale osale: erialased küsimused, mis testivad lihtsate teadmiste rakendamist ebatavaliste ja põnevate probleemide lahendamisel, mida tuleb teha intervjueerijatega vahetult suheldes ja lahenduskäiku selgitades.

Esimesel intervjuul olid teemadeks erinevate takistite süsteemidega elektriringid ja veepiisa vabalangemine õhus. Teisel intervjuul uurisime ravimaine kuivatusprotsessi ja tablettide tootmist farmaatsiatehases. Jälle oli vaja kasutada vaid loogikat ja vanu lihtsaid teadmisi matemaatikast uudses võtmes.

Tagasi vaadates tean nüüd öelda, et need intervjuud olid äravahetamiseni sarnased õppetundidega, mida Cambridge’is kutsutakse supervision’iteks (üks õppejõud ja kaks-kolm õpilast tunniajasel iseseisva töö kontrollimisel ja loenguteemade probleemide lahendamisel igas aines kord paari nädala jooksul). Õppejõud ootavad, et õpilane oleks vaba suhtleja, avatud mõtlemisega ja julge. Huvi eriala vastu võiks olla tasakaalus hobidega, mis aitavad pingelisel õppeperioodil hakkama saada.

Võin pea püsti kinnitada, et Eestis omandatud väga mitmekülgne gümnaasiumiharidus on maailmatasemel ning meie, eestlaste suurim trump. Raske on anda vastust küsimusele, mis ülikooli sisseastumisel kindla peale edu toob. Mina soovitan jääda iseendaks, olla enesekindel ja rahulik, näha vestluses kaalukuse asemel võimalust, tunda oma valitud eriala puudutavat materjali ja suhelda vabalt. Intervjuusid viivad siin läbi inimesed, kes tahavad kohtuda ennekõike entusiastlike ja suhtlemis­aldis noortega.

Veetilga ülesanne

Intervjueerija kirjeldas olukorda, kus vihmapiisk langeb õhus. Mina pidin kirjeldama, mis jõud veetilgale mõjuvad. Kui olin joonistanud valmis mudeli ning märkinud peale raskusjõu, üleslükkejõu ja õhutakistusjõu, küsiti, mis tingimustel on piisa langemiskiirus konstantne. Samuti anti mulle õhutakistuse kirjeldamiseks valem ning seda kasutades tuli avaldada see lõplik jääv kiirus. Paluti arutleda, milliseid insenerile omaseid lihtsustusi ja eeldusi tasub seejuures teha (sh et vihmapiisk on kerakujuline). Lõpetuseks tuli tuletatud valemile peale vaadates peast ligikaudselt hinnata selle avaldatud kiiruse suurus. Kokkuvõttes testiti, kas mõistan jõudude tasakaalu, oskan teha lähendusi ning antud informatsiooni õhutakistuse kohta oma valemisse kaasata.