Septembri teisel nädalal maandus 37 koolis suur dessant – 166 Tartu ülikooli õpetajakoolituse esmakursuslast alustasid pidevat pedagoogilist praktikat ehk ­PPP-d. Kogu õppeaasta vältav praktika peaks tooma pöörde õpetajate ettevalmistusse ja andma raskes ametis kindlustunnet.

Tartu Miina Härma gümnaasiumi käsitööõpetaja Marje Peedissoni läbi kahe korruse paiknev klass on tõeline värkstuba: seintel ja talade küljes ripuvad näidistööd ja kavandid, riiulitel on kopsakad niidirullid ja lõngavihid, õppurite ootel on õmblusmasinad ja köögiplokk. Sütitav ja särav Peedisson on inglise keele süvaõppega koolis suutnud käsitöötundidele anda keeleõppega võrdse kaalu.

Õppeaasta algusest jälgivad meistri tegemisi õpipoisid – Tartu ülikooli kunsti-, käsitöö- ja kodundusõpetuse magistriõppe esmakursuslased. Härma gümnaasium kuulub PPP keskmeks oleva TÜ innovatsioonikoolide võrgustikku. Õpetaja Peedisson on aga üks Eestimaa 86 mentorõpetajast, kelle toetusel peaksid tulevaste õpetajate tiivad lendamiseks tugevaks saama.

Nüüdseks on Egle Remm ja Sirilin Keskla õpetaja Peedissoni juhendamisel saanud hulga kogemusi, ehkki esimene õppeaasta laseb neid teiste tunde ainult jälgima.

„Kui algul kahtlesin endas, siis enam mitte,” teatab Sirilin Keskla. Tartu kõrgema kunstikooli maalikunsti ja restaureerimise alal lõpetanud neiul puudus igasugune koolikogemus. Nüüd tunneb ta end märksa kindlamalt.

„Olen saanud harjuda, enne kui pean ise laste ette minema. Varem visati noored õpetajad külma vette. Nüüd elame sisse, tutvume dokumentatsiooni, e-kooli ja õpetajatööga üldse.”

Tema õpingukaaslane Egle Remm on noorusest hoolimata kogenud juba nii mõndagi: tuli õpetajakoolitusse Viljandi kultuuriakadeemiast, on töötanud kuus aastat loovusõpetajana lasteaias, õppinud Kuressaare ametikoolis ja olnud Lasnamäel praktikal ning jõudnud kõige selle kõrvalt kolme lapse emaks saada. Siiski leiab Remm, et on praktikaülesannete täitmisega palju teadlikumaks saanud.

„Kooli tööle minnes olen nüüd palju paremas olukorras,” ütleb ta. „Teisi vaadeldes tekib mõtteid, mida tahaks veel praktikal kogeda, enne kui lähen laste ette.”

PPP ainsa miinusena toovad mõlemad praktikandid välja, et vaatluspraktikale järgnev õppeaasta viib nad tunde andma teise kooli ja nad ei saa astuda juba tuttavate laste ette. Samuti on vaatluspraktika ühe kooli keskne.

Oma mentorõpetaja kohta jagub Remmil ja Kesklal vaid kiidusõnu.

Maailmapilt avardus

„Marje on meile palju julgust andnud. Ja kui loominguliselt ja voolavalt ta kõike teeb!” ahhetab Keskla. „Tulen koolist, kus õpetus oli justkui Nõukogude Liidu ajast ja õpetaja piltlikult öeldes kaardikepiga klassi ees. Siin on hoopis teine keskkond, uus maailm, võimalused. Mu maailmapilt avardus. Väga inspireeriv!” Remm lisab: „Leidsin Marjega ühise keele ja julgen nüüd talle vajadusel juba helistada ka. Aga aupaklikkus oli ja jääb.”

Praktikandid käivad koolis üle kahe nädala ja iga kord on neile ülikoolist antud kaasa erinevad ülesanded. Koolis peetakse mentorõpetajaga pikki arutelusid ning seejärel kirjutatakse ülikoolipoolsele juhendajale analüüs. Juhendaja annab omakorda tagasisidet ja juhib tähelepanu puudustele. Keskla ja Remmi sõnul on nad võtnud nõuandeid tõsiselt, püüdnud vigu parandada ning tunnevad, et on läinud ise paremaks.

Ülikooli seminaridel lahatakse koos tosina õpingukaaslasega praktikat. Seal käib tõsine arutelu. Keskla ja Remm tunnevad, et nemad on Härma koolist saanud suure pagasi, ja jahmatavad oma seisukohtadega vahel kaaslasi. Sugugi kõigil ei ole oma koolis nii hästi läinud.

Õpetaja Marje Peedisson on oma praktikantide peale pisut kadegi, sest tema sai 35 aastat tagasi praktikat vaid üsna pisku jagu. Kui ta eelmisel aastal kuulis, et praktikandid saavad kaks aastat tema kõrval olla, oli ta noorte tulekuga hoobilt nõus. Muide, ainsa käsitööõpetajana Eestis!

„Kunagi olid meistritel sellid ja õpipoisid, kes tegid nendega kõike koos − elasid, sõid, magasid, õppisid isiku malli järgi,” võrdleb Peedisson. „Nüüd on samamoodi: tudeng õpib kogemusest, mida näeb. Saab olla rahulikult su kõrval. Selline koostöö on õige. Endine praktika oli „kähkukas” – tudeng annab tunni ja sa ei jõua temaga tuttavakski saada. Nüüd jõuame rääkida ka elust. Kui oled olnud kaua õpetaja, on sul kujunenud välja oma muster. Tuleb minu kõrvale noor inimene, täiesti uute mõtetega. Kuulan, kuidas tema oma revolutsiooni tahab läbi viia, ja saan ka ise mõtteid, kuidas olla tänapäevasem.”

Peedissonil on kahju, et üks tudeng andis ruttu loobumisvõidu, kusjuures ülikool ei teadnudki kohe, et ta on ära läinud. Kuuldavasti ta kahetseb. Aasta õpetaja tiitli pälvinud Peedisson tunnistab, et temagi ei olnud tükk aega kindel, kas kool on tema jaoks õige koht.

„Esimene aasta läks viuhh,” ütleb ta. „Teisel aastal mõtlesin, et küll ma nüüd sõidan, aga läks hoopis viltu. Alles kümnendal aastal tajusin, et nüüd tean, mis on õpetamine ja kuidas pääseda lapsele ligi. Aga ma ei saa oma kogemust pakendisse panna ja sinise lipsuga kinni siduda, igaüks peab oma valud ise läbi elama. Ülikool paneb liiga ruttu sildi, kes sobib õpetajaks, kes mitte. Laske lastel olla! Esimese kursuse poole pealt ei tohi seda otsustada.”

Rohkem analüüsi

Härma gümnaasiumi prantsuse keele õpetaja Mai Mikkelsaar, kes on läbinud õpetajakoolituse veel eelmise õppekava järgi, rõõmustab, et tudengid saavad nüüd seda, mis temal puudu jäi – rohkem olla koolis, näha tunde ja sama õpilast eri olukordades.

„Mentorite koolitusel nägime, et tudengitel on põhjalik suhtluskoolitus, milles nad lindistavad ja harjutavad,” sõnab Mikkelsaar. „Nad õpivad ka reageerima ekstreemolukordades. Seega on nüüd õppeained, mis valmistavad rohkem ette, ja tänu sellele on kogemuspagas palju suurem. Usun, et nad on rahul.”

Mikkelsaare sõnul on uutmoodi praktika toonud muutusi õpetajate igapäevatöösse.

„Teeme palju rohkem analüüsi ja planeerime edasist. Sõnal on võim, suhtlus teeb refleksiooni palju tugevamaks. See on ka juhendaja jaoks hästi veedetud aeg. Praktikandid on väga huvitatud ja näevad ise seoseid.”

Õpetajail on siiski meepotti ka üks tõrvapiisk tilgutada – töötasu juhendamise eest tuli hilinemisega. See-eest on üks tund kolm korda kallim kui vana praktika ajal. Ja boonuseks on koolitustelt saadavad uued tarkused. Koolitusraha kärpimisega võimalused ju ahenesid.

PPP koordinaator, Härma gümnaasiumi arendusjuht Tiia Lepik meenutab, et oli natuke ehmatav, kui sügisel oli korraga tulemas 32 PPP tudengit. Oli hirm, kas õpetajad tulevad ikka toime, kuna Härmasse tulid ka vana süsteemi praktikandid. Aga kõik on laabunud hästi. Suur pluss on ülikooli pakutavad koolitused mentoritele-õpetajaile. Kuna Härmas on palju mentoreid, siis teeb ülikool ka koolis kohapeal koolitusi. 10. juunil saavad nende koolis kokku aga kõik innovatsioonikoolid.

Marje Peedissonile on hakanud silma, et rõõmustavalt palju toob ülikool koolitustel mentorite ette noori õppejõude. Tihti astuvad nad üles paari kaupa ja täiendavad üksteist.

Direktor Ene Tannbergil on kahju, et jäi sellest rongist maha. Ta on senini alati ise ka praktikante juhendanud, aga seekord oli kohtade arv piiratud ja juhina andis ta õpetajaile võimaluse. Ent Tannberg jälgib huviga kõrvalt. Praktika algul käisid tudengid ka temaga intervjuusid tegemas.

„Vana õppekava tudengitel oli kooliga põgus kokkupuude. Nad võtsid õpetajana eeskujuks oma kunagise koolikogemuse ja jäljendasid ka õppejõude, kolmandat varianti polnud. Praegu võivad tudengid leida eri eeskujusid, teevad noppeid ja panevad niimoodi pildi kokku,” räägib Tannberg.

Paradigma muutus pole kaugel

Seega on paari aasta pärast oodata koolidesse hoopis teistsuguseid õpetajaid. Kas tähendab see totaalselt muutust meie koolis?

„Ühiskonnateadlasena võin öelda, et paradigma muutus võtab aega,” sõnab Tannberg. „Mida rohkem uus peale jääb, seda raevukamaks muutuvad vana paradigma kandjad uue vastu võitlemisel. Ei oskagi öelda, mis staadiumis oleme. Uue paradigma kandjad on olemas, nii ülikoolis kui ka koolides. Küsimus on, kumb pool on kuskil ülekaalus. Endise kandjad on raevukad. Arvan, et nad võivad muutuda veelgi raevukamaks. Konflikt läheb suuremaks ühiskonnas tervikuna ja ka kooliti. Koolijuht üksi ei suuda midagi muuta. Kui ta on sinisilmne ja optimistlik ning julgeb katsetada, on muutusteks rohkem lootust. Igas kollektiivis peab olema erinevaid inimesi. Meie koolis on rohkem neid, kes julgevad katsetada ja leiavad, et see on mõistlik.”

Ka õpilased on märganud, et majas on tavapärasest rohkem tudengeid, ja andsid koolilehes neile isegi nõu.

„Õpilased näevad, kui paljud noored tahavad saada õpetajaks. Kuvand on läinud paremaks ja ka õpilased avaldavad soovi õpetajaks saada. Varem seda polnud. Ju siis nähakse, et see on väärt amet,” tõdeb Mikkelsaar.

—

Praktikant saab teooriale koolist kohe kinnitust

 

PPP-d sooritas esimesel semestril 166 üliõpilast, keda juhendas 86 mentorit. Praktikandid olid 13 innovatsioonikoolis ja veel 24 koolis (avatud ülikooli õpilased, kes soovisid sooritada praktika kodu lähedal). Üliõpilane käib koolis kokku 15 korda: I semestril kümme korda (iga kord kolm tundi ülesannete sooritamiseks) ja II semestril viis korda, kusjuures sooritab ülesandeid iga kord kaks tundi. Aasta jooksul on ta seega koolis 40 tundi, lisandub veel iga külastuskorda lõpetav tunniajane mentorarutelu koos mentorõpetaja ja 2−3 kaasüliõpilasega.

40 tunni jooksul üliõpilane ainult ei vaatle, vaid täidab 19 ülesannet, mille hulka kuulub nt kooli dokumentatsiooniga tutvumine, selle arutamine juhtkonna liikmetega, ürituse korraldamine, intervjuud kooli HEV-koordinaatori, õpetajatega kooli õppekava kujundamisest jms.

Ülesanded tulenevad samal ajal ülikoolis õpitavatest teooriaainetest. Näiteks saab üliõpilane loengus „Suhtlemine ja tagasiside haridusorganisatsioonis” teadmised eri suhtlemisstiilide kohta, seejärel läheb üliõpilane kooli ja vaatleb, kuidas õpetaja reaalelus õpilaste ja teiste õpetajatega suhtleb. Nähtut analüüsib üliõpilane koos teiste sarnast ülesannet mõnes teises koolis täitnud üliõpilastega õppeaine seminaris, lisaks arutleb nähtu üle oma mentoriga. Üliõpilane saab mitmekülgse kogemuse, pannes kokku enda, õpetaja, üliõpilaste ning õppejõudude tarkuse ja kogemused.

TÜ Pedagogicumi innovatsioonikoolide koordinaator Hedi-Liis Toome, millised on esimesed tähelepanekud uudsest praktikakorraldusest?

Pluss on see, et üliõpilased lähevad praktikale juba teisel nädalal, mis aitab teooriat ja praktikat sidustada, lisaks on see hea võimalus hakata looma oma õpetajaidentiteeti juba õpingute algusest. Varast praktikat on pidanud väga oluliseks nii üliõpilased kui ka mentorõpetajad. PPP miinused on seotud eelkõige administratiivse poolega, mis tuleneb uue süsteemi sünnivaludest. Samas on tegemist uue ja innovaatilise lähenemisega, millest võidavad kõik osapooled. Seetõttu võtame kõigi tagasisidet esimesel semestril toimunule arvesse ja arendame PPP-d lähtuvalt üliõpilaste ja mentorõpetajate tähelepanekutest aina paremaks.

Miks ei saa praktikandid tunde anda vaatluskoolis? Kuidas säilib niiviisi side mentoriga?

PPP pilootprojektis Tartu Kivilinna gümnaasiumis katsetasime õpetamist ka esimese aasta jooksul, praegu uurime selle kogemust, tulemused on selgumisel. Nagu Pedagogicumi juhataja Margus Pedaste on märkinud, peaks siiski juba esimesel aastal proovima natuke õpetamist, kas või koos põhiõpetajaga ja vaid ühe tunni osa.

Kogu esimene aasta on olnud katsetamise ja proovimise aasta. Tagasisidest on selgunud, et üliõpilased tahavad sooritada praktikat eri koolides. Nii saavad nad vahetada kogemusi eri koolide õpetajatega.

Uuenenud õpetajakoolituse üks eesmärk on pakkuda mitmekülgset praktikakogemust − ei ole ju teada, millisesse kooli üliõpilane hiljem tööle läheb. Seetõttu lähevadki üliõpilased praktikale ka teistesse koolidesse. Enne õpetamist teises koolis toimuvad mõned vaatlused ja ülesanded abiõpetaja rollis. Alles siis astub üliõpilane klassi ette üksi.

Siiski õpetavad üliõpilased ka juba esimese õppeaasta jooksul – kevadsemestril alanud pedagoogilises praktikumis annavad nad minitunde laboritingimustes ehk vastavatud haridus­uuenduskeskuses Lossi 38, kus on väga head tehnilised võimalused tunde filmida ja filmitut analüüsida. Keskuse ametlik avamine on 22. aprillil. Lisaks annavad nad tunde kogu teise õppeaasta vältel – didaktikaõpinguid toetaval pideval praktikal ja põhipraktikal.

Side mentorõpetajaga säilib õpingute vältel tänu mentoraruteludele kogu õpingute aja jooksul. Mentori ülesanne pole üliõpilasi hinnata – seda rolli täidavad juhendavad õpetajad ja ülikooli õppejõud. Mentor on toetaja ja teejuht, kes aitab üliõpilasel oma tegevust analüüsida ja mõtestada. Ta on justkui ema või isa, kes saab jagada oma elukogemust üliõpilasega.

Mentorõpetaja peakski jääma kogu õpingute ajaks toetaja rolli, see aga ei välista, et ühe üliõpilase mentor on teise üliõpilase juhendaja ehk siis võtab selle üliõpilase suhtes teise rolli.

Milline tähtsus on ülikoolipoolsel tagasisidel tudengile?

Üliõpilane saab tagasisidet eelkõige refleksiooni kvaliteedi kohta: kuidas ta analüüsib kogemust ning suudab seostada teooriat ja praktikat. Juhendaja suunab üliõpilast, et too suudaks paremini sõnastada oma eesmärke ja analüüsida nende täitmist või takistavaid asjaolusid.

Kas kellelegi on tulnud ka öelda, et ta ei sobi õpetajaks?

Ülikool ei ütle kellelegi, et ta ei sobi õpetajaks. Küll aga annab PPP üliõpilasele esimese sissevaate kooliellu. Kuigi eesmärk on aidata üliõpilasel õpingute algusest saati kooliga rohkem kohaneda, et põhipraktika ja hilisem tööelu paremini õnnestuks, võimaldab PPP üliõpilasel ka aru saada, et õpetajaamet pole tema jaoks. Igal juhul on see hea, sest vale elukutse valinud õpetaja ei rõõmusta iseennast, õpilasi ega kolleege.

Kuidas koolitab ülikool mentor­õpetajaid?

Oleme Eduko toel toimunud mentorõpetajate koolitustel tutvustanud praktiliste ülesannete kaudu seda, mida üliõpilased õpivad esimesel semestril alusmooduli õppeainetes. Augustis tutvustati kahepäevasel koolitusel alusmooduli õppeainete teemasid, sellega oleme jätkanud ka õppeaasta jooksul. Oleme andnud õpetajatele ka teadmisi, kuidas toetada täiskasvanud õppijat tema tegevuse ja mõtete reflekteerimisel. Kõige olulisem koolituste juures on võrgustiku kujunemine. Tekivad kontaktid ja tugivõrgustik, kus saab lahata kitsaskohti ja jagada positiivseid kogemusi.

Miks said õpetajad juhendamise eest tasu alles nüüd?

Viibimise peamine põhjus on praktikasüsteemi esmakordsus ja kaasnenud suured muudatused. Varasema 40 tunni asemel juhendatakse üliõpilast koolis 106 tundi (need tunnid jagunevad mentorõpetaja, pideva praktika juhendaja, põhipraktika juhendaja ja koolipoolse koordinaatori vahel). Seega on praktika maht tõusnud peaaegu kolm korda. Tõusnud on ka õpetajatele makstav tasu: kui varem maksti tunnitasuks kaks eurot, siis nüüd kuus. Seega saavad üliõpilased palju parema praktikajuhendamise ning õpetajad iga üliõpilase kohta rohkem töötasu. Ülikoolis on selline muutus tõeline töökorralduslik pähkel, sest riiklik toetus õpetajakoolituse läbiviimiseks ei ole muutunud ja peame oma väheseid ressursse ümber jagama − seega oma senise töö põhjalikult ümber korraldama.