Tänapäeva kooli oluline puudus on ühtse lähenemise puudumine. Kõik õppeained võiksid olla seotud ketiks, mis on ühendatud assotsiatsioonide kaudu.

„Leedus on juba loodud komplekssed õpikud „Ajaring”: matemaatikat, geomeetriat, muusikat, kauneid kunste, loodusnähtusi, eetikat ja muid ainevaldkondi ühendab üks teema. Näiteks kell. Kell – see on rütm, see on tik-tak, see on Haydni samanimeline sümfoonia, see on ka geomeetria − veerand tundi, pool tundi. Kell – see on aeg. Milleni juhatab meid aeg? Vanaduseni? Rääkides surematusest, siis mida on tarvis teha, et selleni jõuda? Miks on oluline aega mõista? Seejärel loodus, tehnika ja eksperimendid: liivakell, päikesekell. Lühidalt, lapsed õpivad lõbusalt, mängu ja nalja kaudu. Iga õpik on varustatud CD-plaatidega muusikast.” See tsitaat on pärit maailmakuulsa muusiku ja õpetaja M. Kaziniki artiklist. Kazinik juhib Nobeli kontserti ja on „Tuleviku kooli” idee autor. Leedu õpikud on loodud just M. Kaziniki soovitusi järgides.

Kazinik ütleb, et lugeda ajalugu Inglismaal peale Shakespeare’i ja Miltoni, Norras peale Ibseni ja Griegi on mõttetu. Sest Inglismaa tõeline ajalugu on Shakespeare ja Itaalias renessanss. Ta on seisukohal, et kiplovlik mõtlemine, kus paljud faktid ei ole omavahel seotud, on vaja unustada. Selle asemel on meil vaja koole, kus geograafia on koht, ajalugu on aeg, ning kunst ja filosoofia – need on täitumine.

Kazinik töötas välja uut tüüpi metoodika ja komplekstunnid, mida on hädavajalik tutvustada õpetajakoolituses. Ideaalis arendab õpetaja ainetunni 45 minuti asemel terve nädala pikkuseks, sidudes omavahel teemad ja valdkonnad. Ta hindab, milliseid paralleele on võimalik eri õppeainetes leida, soodustamaks õpilaste loovust ja parandamaks õppe­edukust.

M. Kazinik rakendab oma loodud tehnikat edukalt kahes koolis Venemaal, nõustab metoodikast huvitatud Leedu, Bulgaaria jt riikide koole. Ta usub, et kooli peamine ülesanne on tekitada huvi iseseisvalt teadmisi omandada ning armastust kunsti vastu, mitte aga fakte pähe tuupida.