Esimese hooga ei saanud arugi, kuidas võib keegi tulla üldse mõttele, et õpetajatel peaks olema õigus kasutada õpilaste suhtes rahalisi mõjutusvahendeid. Ehk piltlikult: kui õpilane teeb koolist poppi – trahv näiteks kolm eurot; kui õpilane puudub põhjuseta tunnist – trahv kaks eurot; kui õpilane jätab kodutöö tegemata – trahv üks euro.

Idee võib ju kooli ja õpetaja vaatevinklist tunduda ahvatlev: lõpuks ometi räägime keeles, millest kõik aru saavad – raha keeles. Aga minna haridus- ja kasvatustöös üle isiklikele rahasuhetele, kui haridus on maksumaksja finantseeritud, tundus pehmelt öeldes pentsik. Ja otse öeldes absurdne ning ebaõiglane.

Aga just selline idee, et õpetajad võiksid hakata õpilasi mõjutama rahaga, kõlas Tartu ülikooli lahtiste uste päeval. Selle üle pidi puhkema väitlus. Aga mida siin väidelda on, mõtlesin endamisi. Vastus on niigi selge: kindel ei.

Ent debatt võttis ootamatu pöörde juba enne, kui alatagi sai.

Ürituse korraldajad kutsusid ühele poole argumenteerima TÜ väitlusklubi tudengid ning teisele poole kolm TÜ vilistlast, lisaks minule õigusteaduskonna dotsendi Gaabriel Tavitsi ja Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgensteini. Kuna Tavits ja Jürgenstein otsustasid väidelda rahaliste mõjutusvahendiste kasutamise poolt, tuli mulgi meeskonna huvides oma esialgset positsiooni muuta.

See, nagu selgus, tegi asja ainult põnevamaks. Pani tõsiselt vaagima vastuväiteid oma seisukohale. Mis, nagu järeldus, on suurepärane pedagoogiline võte panna nägema asjas ka vastaspoolt – võte, mida tasub ilmselt koolideski argumenteerimisoskuse ja laiema maailmanägemise arendamiseks kasutada.

Tõepoolest, miks mitte kasutada koolis õpilaste distsiplineerimiseks ja püüdlikumalt tööle panemiseks raha sundi? Ei maksa luua illusioone: me kõik teame, et muud vahendid, ei hea ega halb sõna, ei märkus ega noomimine nüüdisajal enam ei mõju. Teame, kuidas õpetajad jäävad jõuetuks, kui õpilane nendega ülbitseb, kui õpilane õpetaja avalikult p***e saadab, kui õpilane teda tatikuulidega tulistab. Või kui õpilane käitub nii, nagu kurikuulsas Tõstamaa kooli intsidendis. Teame, et kui õpetaja laseb käiku muud vahendid peale sõnade – sest sõnad lihtsalt ei aita –, leiab ta mõne päeva pärast oma nime häbistatult Õhtulehest. Temast saab õpilaste kallal vägivallatseja, enesevalitsemise kaotaja, enesekehtestamise võime minetaja, kooli sobimatu ebapedagoogiline pedagoog.

Aga kui märkuse või vanema kooli kutsumise asemel esitab kool arve: seitse ebatsensuurset sõna õpetaja aadressil – trahv 14 eurot (iga sõna – kaks eurot)? Kas mõjuks? Ilmselt mõjusamalt kui noomivad sõnad.

Loomulikult pole õpilasest trahvi maksjat, sest õpilasel pole ju sissetulekut. Kuid ega trahviarve lähegi õpilasele, vaid tema vanematele. Ja pange nüüd tähele, mis eriti oluline: just sedasi, arvet vanemaile saates, saab kool kaasata vanemaid lapse kasvatamise ja õpetamise protsessi (kõlab ju uhkelt-moodsalt: kaasamine, protsess!). Kui lapse ulakas käitumine või õppetöö tegemata jätmine hakkab vanemate rahakoti pihta lööma, on nood sunnitud küsima: poeg/tütar, kurat, mis toimub?!

Liiati on ju selge, et paljud käitumis- ja õpiprobleemid algavad just sellest, et vanemad ei taha või ei viitsi laste käekäigu vastu huvi tunda, lükates oma hoolimatuses vastutuse koolile. Aga kui vanemad peavad hakkama selle eest maksma, et nad oma lapse, ikkagi alaealise kõigi nelja tuule kätte jätavad, siis lööb rahakaristus täpselt sinna, kuhu see kõige jõulisemalt peaks mõjuma – vanemate vastutustunde pihta.

Samuti on nüüdisaja materiaalses maailmas ilmne, et just raha keel on kõige mõjusam. Sellest saavad ühtviisi aru nii vanemad kui ka lapsed. Kui trahvisumma küünib õppeaasta lõpuks kümnetesse või sadadesse eurodesse, võib vanem saata lapse suveks tööle, et ta tekkinud väljaminekuid isale-emale hüvitada aitaks. Olenevalt sellest, kuidas pere otsustab, kas lapse kogunenud trahvid on ikkagi tema isiklik või vanemate laokil kasvatuse süü. Töökasvatuse, mida tänapäeval kiputakse millegipärast põlastama, saab noor pealekauba. Rääkimata arusaamisest, et igal teol on tagajärg.

Aga kui perel raha pole? Ei saa ju vaeseid karistada selle eest, et nad on vaesed. Ent pole probleemi. Alati leiab alternatiive. Võib kehtestada hinnakirja, et kodutöö tegemata jätmine võrdub koolipäeva lõpus trepi pesemise, klassiruume akende küürimise või koolisööklas kolme kilo kartulite koorimisega.

Ent ajal, mil hariduses napib raha, võivad rahalise mõjutamise vastased protestida, et niisugune süsteem ärgitab trahve liiga kergekäeliselt määrama. Trahvides saaks ju kooli rahapuudust leevendada.

See vastuväide ei ole tõsiseltvõetav, sest summad, millest jutt – euro, kaks või kolm –, võivad anda endast pisut märku koduses eelarves, kuid on liiga väiksed, et võiksid täita koolikassat. Ja lõppude lõpuks töötab trahvide süsteem ise endale vastu. Selle eesmärk on tekitada koolis olukord, kus trahve ei ole peatselt enam üldse vajagi. Ehk trahvisüsteem peaks toimimise korral hävitama lõpuks iseenda.

Tagatipuks annab rahalise mõjutamise süsteem õpilastele vajaliku ettevalmistuse tegelikuks eluks – kas pole vähene praktilisus üks asi, mida meie haridusele aeg-ajalt ette on heidetud? Lõppeks on ju rahakaristused elus kõikjal: alates sellest, et kui rikud liikluseeskirju, saad trahvi, ja lõpetades sellega, et kui jätad arved maksmata, lisandub viivis.

Tõepoolest, räägitakse, et uus aeg nõuab uudset lähenemist ja uudseid lahendusi. Miks ei võiks üheks selliseks olla rahaliste mõjutusvahendite kasutamine koolis. Mis siis, et esialgu võib see tunduda võõrastav.

Aga kui järele mõelda, siis on asjas tõsine ja mõjus iva. Kas pole?