Persona Dollsi nukud õpetavad empaatiat endast erineva vastu ning julgust reageerida, kui kedagi koheldakse halvasti.

Artjom on väike vene poiss, kes elab ema, isa ja vanaemaga Tallinnas kahetoalises korteris. Enamasti viibib ta seal vaid vanaemaga. Isa ja ema käivad Soomes tööl, et avarama korteri ostmiseks raha teenida. Artjomile meeldib omaette mängida ja joonistada ning vanaema jutte kuulata. Kuid vanaema on juba päris vana ja haige ning vanemad kavatsevad panna Artjomi eesti lasteaeda, et laps eesti keelt õpiks. Artjomile ei meeldi mõte lasteaeda minekust. Ta pole seal varem käinud. Artjomile ei meeldi uued olukorrad ja palju rahvast. Pealegi ei oska ta eriti eesti keelt. Artjomil on veel üks iseärasus – ta kokutab. Poiss kardab, et teda hakatakse sellepärast lasteaias narrima, paar suuremat jõnglast on seda juba teinud …

Tegelikult on Artjom Persona Dollsi metoodika nukk. Need pole tavalised nukud. Nad on kolme-nelja-aastase lapse mõõtu, igaühel lisaks nimele detailne profiil – vanus, iseloom, perekond, kultuuriline ja sotsiaalne taust. Nukul on oma tugevad ja nõrgad küljed, soovid, unistused ja hirmud. Ja mured, mida lapsed lahendada aitavad.

Sallivuse eest, kiusamise vastu

Persona Dollsi metoodika võitleb sallivuse eest ja kiusamise vastu. See sai alguse 1950. aastatel Ameerika Ühendriikides ning levis Inglismaale ja mujale Euroopasse. Muide, esimesed nukud valmistati papist.

Tallinna Suitsupääsupesa lasteaed on Persona Dollsi metoodika maaletooja Eestis. See jõudis Suitsupääsupessa rahvusvahelise Comeniuse projektiga aastatel 2011–2013. Projektis osalesid viis partnerit – Eestist, Inglismaalt, Itaaliast, Hispaaniast ja Türgist. Läbiti ühine koolitus Inglismaal ning käidi igas riigis kontaktseminaridel. Sipsikute rühma õpetaja Marilyn Palla jutustab, et kõigepealt tõlgiti metoodika, mõeldi välja nukud ja nukulood, siis hakati lastele nukke tutvustama ja vestlusringides nende probleeme lahendama. Projekti lõpus tehti kõigi partneritega võrdlev nukuraamat, kus nukulood kirja pandud. Need on riigiti väga erinevad, kuna nukkude eripära peaks kajastama just neid probleeme ja olukordi, millega konkreetses lastegrupis tuleks tegelda. Näiteks mustanahaline laps ei jää paljudes Euroopa maades ilmselt enam väga silmagi. Meil jääb.

Marilyn Palla kirjeldab: „Kasutame inglaste kohandatud metoodikat. Nukkude lood on meie lasteaias välja mõeldud. Nukkudel on samasugused probleemid ja taust nagu meie lastel, et lapsed saaksid nendega samastuda. Mõni nukk on väiksest, mõni suurest perest. Näiteks nukk Kati vanemad on lahutatud, Artjomi kasvatab vanaema.”

Paksuke Maie ja prille häbenev Stella

Nukke on praegu seitse. Neist viiega töötatakse juba kolmandat aastat. Staažikatest nukkudest torkab silma Anane – eestlannast Aafrika vabatahtliku ja keenialase poeg. Ta sündis Aafrikas ja kolis Eestisse alles hiljuti. Eesti keeles rääkimine valmistab talle natuke raskusi. Anane on sportlik ja võidujanuline poiss, aga kipub ebaõnne korral endast välja minema.

Kati isa on pere juurest lahkunud. Tüdruk elab koos ema ja vanaemaga kahetoalises korteris. Ta tahaks endale lemmiklooma, aga ema ütleb, et elamises on liiga kitsas. Kati kannab hambaklambreid. Need rikuvad vahel ta tuju, sest s-tähte on raske hääldada ja teised lapsed nimetavad klambreid koledateks.

Populaarne nukk on ülekaaluline Maie. Temaga käsitletakse tervislike eluviiside teemat. Sügisel oli majas tervisenädal, kus Maie käis rühmades ja rääkis lastele oma lugu. Lapsed andsid talle nõu, kuidas tervislikumalt elada, soovitasid tervislikumaid toite. Samuti oli teemaks laste erinev füüsiline võimekus, mis ei ole tingitud ainult ülekaalulisusest.

Vene nukupoisi Artjomiga tutvustatakse teist rahvust ja kultuuri ning käsitletakse keeleprobleemi. Artjom peab hakkama lasteaias käima, aga ei oska eesti keelt ja kardab, et ei leia endale ühtegi sõpra.

Nukk Stella kannab kõõrdsilmsuse raviks prille. Kuna iga aastaga tuleb prillikandjaid lapsi juurde, tehakse juba ennetavalt tööd. „Me ei räägi isegi narrimisest, vaid käsitleme teemat nii, et lastel tekiks empaatia endast erineva vastu,” selgitab Marilyn Palla. Stella kurdab lastele, et arst määras talle prillid, aga ta ei taha neid kanda, vaid peidab ära. Prillid on tema meelest ebamugavad ega tee just ilusamaks. Lapsed on Stellale toredasti nõu andnud: kui arst ütles, et peab prille kandma, siis peab.

Kahe uue nuku profiilid on väljatöötamisel. Üks neist on liikumispuudega, teine kasutab kuuldeaparaati. Lasteaiaski on erivajadusega lapsi. Sellest ka vajadus nende nukkude järele.

Areneb avatus ja argumenteerimisoskus

Marilyn Palla: „Nukud valmistas meile üks lapsevanem. Osa partnereid tellis nukud metoodikakeskusest. Need meenutavad rohkem n-ö mängunukke. Meie tahtsime, et nukud oleksid hästi erilised ja et neid saaks kallistada. Nii tekib suurem empaatia. Ka see on oluline, et nukud pole mängimiseks, vaid käivad rühmas ainult metoodikategevuse ajal. Lapsed lähevad neid nähes elevile, küsivad, millest me täna räägime.”

Nukk suhtleb lastega vestlusringis õpetaja vahendusel. Õpetaja räägib nuku loo. See ei peagi alati olema probleem, vaid näiteks dilemma või hoopis tore sündmus. Näiteks sügisel oli Ananel väike mure, kuna ta polnud veel ühtegi talve Eestis elanud ja meie ilm oli talle võõras. Lapsed hakkasid olukorda analüüsima ja lahendama. Neid julgustatakse nukule küsimusi esitama. Järgmine kord külla tulles räägib nukk, kuidas tal laste nõuandeid järgides läks.

Marilyn Palla rühm Sipsikud on Dollsi metoodikat kasutanud juba mitu aastat. Direktor ja õppealajuhataja kiidavad nende laste suhtlemis- ja argumenteerimisoskust. Marilyn Palla kinnitab, et mida noorematega tegelema hakata, seda rohkem tulemust näeb. Kiusamisvaba metoodika eeltööd tehakse juba sõimerühmades: „Sõimelaste puhul peab nukk olema väga eriline. Anane sobib hästi. Saame lihtsalt tuttavaks, probleemi veel ei käsitle.

Oma rühmaga alustasin aiarühma esimesest aastast. Alguses tegime palju tööd sõnavara arendamisega, suhtlemis- ja eneseväljendusoskusega. Hiljem saime juba keerulisi olukordi analüüsida. Koosolekutel on põhimõte, et ühtegi vale vastust ei ole. Iga laps võib julgelt arvamust avaldada. Nii muutuvad lapsed avatuks.”

Kui kellegi vanem õde, vend või mängukaaslane toob lasteaeda sobimatu käitumismustri, hakatakse sellega kohe metoodiliselt tegelema, olgu karukoosolekul või Persona Dollsi nukuga.

Marilyn Palla kinnitab, et lapsed teevad heal ja halval käitumisel vahet. Tülisid tuleb ette, aga probleemi lahendamise oskus on nii palju paremaks läinud, et tülitsejad suudavad ka täiskasvanu abita leppida. Tülide põhjused on vanuseti erinevad – millal enamasti mänguasjade jagamine, millal mängust tõrjumine.

Aga isa ütles: löö vastu

Suitsupääsupesa pedagoogid rõhutavad: last võidakse tõrjuda, kui ta on millegipoolest teistsugune. Talle ei pruugitagi midagi halvasti öelda, lihtsalt ei võeta mängu. Kui lapsel on näiteks ilmselge vaimne mahajäämus, saavad teised sellest aru. Nad pole võrdsed partnerid, sellepärast ei saa omavahel hakkama. Üks ei oska panna ennast teise olukorda. Füüsilise puudega lapsega ei taheta tantsupaaris olla jne. Vahel ei teagi põhjust. Peab hoolega jälgima, et laps ei jääks tõrjumise pärast üksi.

Näiteks tekkis probleem ühel lapsel käest kinni võtmisega. Põhjus oli teistele eeskujuks oleva tüdruku hetkeemotsioonis ning see hoiak levis. Juhtumiga tegeldi nii karukoosolekul kui ka nuku abiga. Koosolekul üritatakse probleemi käsitleda teise situatsiooni abil, et vältida süüdistamist. Tookord käis nukukoosolekul Artjom ja kurtis, et tal ei võeta käest kinni, sest ta ei oska eesti keeles rääkida.

Mitmes rühmas on nädala plaanis soovitus lapsevanematele rääkida ka kodus käsitletud väärtuse teemal. On juhtunud, et kodu ja lasteaia väärtushinnangute vahel tekib konflikt. Tuli ette eelarvamuslikku suhtumist ning poiste puhul on isa soovitanud lüüa vastu. Vanematega vesteldes on nad alati aru saanud, et see pole hea nõuanne.

Direktor Triin Andreas räägib, et kui alguses pidi lasteaed ennast kiusamisvaba metoodika rakendamisel tõestama, siis nüüd panevad vanemad Suitsupääsupessa lapsi järjekorda juba põhjendusega, et seal tegeldakse väärtushinnangutega.

Koolikiusamist saab ennetada lasteaias

Lapsevanemate tagasiside põhjal suhtuvad lapsed n-ö teistsugustesse inimestesse empaatiliselt ja hästi. Seda on märgatud nii reisides kui ka Eestis.

Vanemad toovad välja sedagi, et tänu rahvusvahelistele projektidele on laste teadmised Euroopast ja teistest kultuuridest paremad. Lasteaias on käsil teine Comeniuse projekt, mis keskendub väärtuste õpetamisele eri maade lastejuttude abil. Marilyn Palla pildistas tööd, kus lapsed joonistasid oma käe ja kirjutasid juurde, millised väärtused on neile olulised. Need olid sallivus, austus, hoolivus, abivalmidus. Üks poiss kirjutas, et tema meelest on väga oluline eneseusk. Seda käsitles üks türgi lastejutt.

„Praegu on sallivuse ja koolikiusamise teema aktuaalne. See probleem on olnud kogu aeg, nüüd teadvustatakse seda rohkem ja tegeldakse asjaga,” tõdeb Marilyn Palla. „Õpetame lapsi tulema toime ka koolis ette tulevate kiusamisjuhtudega. Väga vajalik on laste julgus sel juhul sekkuda. Tahaks näha aega, kus neid probleeme koolis enam pole.”

Õppealajuhataja Merle Ausing lisab: „Seepärast ongi vaja, et kiusamisvastast tööd tehtaks võimalikult paljude lastega. Teatud vanuses on eakaaslaste arvamus väga tähtis. Kui laps satub koolis gruppi, kus samamoodi mõtlejaid pole, on tal väga raske oma seisukohtade juurde jääda.”

Triin Andreas arvab: „Õnn, et trehvasime sellise metoodika peale. Maailmas võib olla veel tuhandeid häid asju, mis ootavad üles leidmist.”

Persona Dollsi metoodika eesmärk

• Kasvatada lastes sallivust inimeste erinevustesse, kasvatades empaatiavõimet.
• Ületada lastes stereotüüpseid eelarvamusi ja takistada (tulevaste) eelarvamuste tekkimist.
• Tutvustada lastele eri kultuure, näidates neile sarnasusi ja erinevusi. Kasvatada lastes tolerantsust.
• Luua lastele keskkond, kus nad saavad vabalt väljendada oma mõtteid. Parandada laste probleemide lahendamise oskust.