Esmaspäeval sai Tallinna reaalkoolist alguse raamaturetk, mis tutvustab iga maakonna keskuses Eesti NATO-ga liitumise lugu ning kingib teose „Eesti NATO lugu. 1991–2004” kõigile koolidele.

Eesti NATO ühingu raamaturetkel osalevad kaitseressursside ameti esindajad ja NATO ühingu aktivistid. Peetakse loenguid riigikaitsest, tehakse ülevaade NATO-st ja Eesti tänasest kaitsevõimest, toimuvad NATO simulatsioonid õpilastele. 8. maini vältava retke korraldab Eesti NATO ühing koostöös Konrad Adenaueri fondiga.

Eesti NATO Ühing andis raamatu välja tähistamaks 10 aasta möödumist Eesti liitumisest NATO-ga.

Teose sissejuhatuses ütleb T. H. Ilves: „Täna ei oska me Eestis enam mõelda, milline oleks meie käekäik väljaspool Euroopa Liitu ja NATO-t. Oleme rohkem Lääne institutsioonidega lõimunud kui ükski teine riik Põhja-Euroopas. Oleme majanduslikult, poliitiliselt, aga ka julgeolekuliselt osa millestki palju suuremast ja võimsamast – me pole enam üksi, nagu me olime üksi 1939.–1940. aastal.”

„NATO-ga liitumine on Eesti välis- ja julgeolekupoliitika suurimaid edulugusid. Selle kümnendale aastapäevale pühendatud koguteos on igati tänuväärne viis tähtpäeva äramärkimiseks. Tagasivaadete kirjutamisega lähimineviku olulistele sündmustele tulebki alustada ajal, mil on juba olemas teatav ajaline distants, kuid mälestused püsivad veel ehtsad ja tuhmumata. Eesti NATO ühingu väljaandel ilmunud raamatus teevad koostajad Lauri Lindström ja Henrik Praks esmalt kokkuvõtte Eesti NATO-ga lõimumise loost 1991–2004, seejärel saavad sõna ligi 40 teemaga lähedalt seotud kaasautorit isikliku vaatenurga jäädvustamiseks,” kirjutab Arti Hilpus.

„Helge ja kosutav on lugeda lähiajaloole pühendatud teost, kus ei tegeleta mitte tagantjärele tarkuse ja kasutamata jäänud võimaluste käsiteluga (mida paraku väikeriigi puhul sageli ette tuleb), vaid antakse laiapõhjaline ülevaade, kuidas julge ja esmapilgul teostamatuna näiv programm suudetaksegi lõpuks suurejooneliselt teoks teha. Kontrastina hilisemal ajal vindunud Eesti välispoliitika „uute suurte ideede” otsingute taustal pakub raamat sissevaate meie välis- ja julgeolekupoliitilise kogukonna dünaamilisse ja nooruslikku tööõhustikku 1990. aastatel, kus algselt üsna väikesearvuliste entusiastide pealehakkamine ja sisemine veendumus määrasid ära riigi pikaajalised arengusuunad,” lisab ta.

Tema sõnul ei kujuta raamat endast, nagu ka koostajad märgivad, ammendavat kokkuvõtet ega teaduslikku monograafiat, samas visandatakse selles süsteemne ülevaade alliansiga liitumisest ning talletatakse edasiste uurijate jaoks palju väärt materjali ning tegemist pole pelgalt ajaloolise tagasivaatega, vaid raamat sisaldab sõnumeid ja kogemusi Eesti riigikaitsega tegelejatele ka tulevikus.