Toon välja aspektid, mis minu meelest on huvitava kooli jaoks võtmetähtsusega.

Esiteks peab õpilane esimesest klassist viimaseni saama praegusest märksa enam otsustada oma õppimise sisu üle. Valikuvabadus on õpilaste meelest kõige olulisem huvi kriteerium. Õige määra leidmiseks tuleb arvestada järgnevaga.

Enne kui õppija saab teada, kuidas aine õppimine teda arendab, ei ole ta pädev otsustama, kas ta peaks seda õppima või mitte.

Kohe, kui õpilane on saanud aimu aine praktilisest rakendusest või teoreetilisest ilust, peab tal olema õigus otsustada, kas ta jätkab selle õppimist.

Koolilapsed ei saa otsustada mitte õppida. Kui neile on iga veerandi alguses antud vabadus kujundada oma õppekava selleks veerandiks, on neil ka kohustus valida aineid tavalise veerandi mahus.

Valikuvabaduse loomulik piirang on ühe tunni kohtade ja õpetaja töökoormuse ülempiir. Kui need piirid on saavutatud, ei saa õpilane enam vastavale ainele registreeruda ja valib midagi muud, nagu tehakse ka kõrgkoolides.

Arvestades lapse vastutusvõime piiratust, peab talle jääma võimalus keelduda valikust, jätta ained valimata või unustada ained õigeks tähtajaks valida. Sellisel juhul õpib ta n-ö tüüpõppekava alusel.

Aine ärategemise nimel õppimine on kahjulik, sest lisaks kehvale õppetulemusele on kulunud aeg, mida oleks võinud kasutada teise aine õppimiseks suurema huvi ja efektiivsusega. Õpilane teab täpselt, mis ja kui palju talle huvi pakub. Olgugi et see sõltub igas aines sellest, kuidas õnnestub õpilases huvi äratada ning kui hästi püsib õpilane lähima arengu tsoonis (et tal ei hakka igav ega ole ka liiga raske). Need kaks on õpetamise kvaliteedi kriteeriumid ja kui mingi aine õpetamise kvaliteet on madal, peaks õppijal olema õigus valida selle asemel teine, motiveerivam aine.

Kui laseme õppijal otsustada, ei pea me enam vaidlema selle üle, mida peaksid õpilased õppima kohustuslikus korras. Nii ei pea me mõtlema, mis õppekavast välja visata ja mida juurde panna. Ja et õpilastel oleks, mille vahel valida, peame hakkama pakkuma rohkem aineid ja sügavamat õppimist, kui õppekava praegu ette näeb. Õpilastel tekib nii võimalus minna süvitsi. Meie ootused õpilasele suurenevad.

Nagu mainitud, mõjutab õppija motivatsiooni oluliselt tõsiasi, kas ta saab õppida oma tempos ehk püsida lähima arengu tsoonis (piisavalt väljakutsuv, kuid mitte üle võimete). Praegu kulub tunni aeg peamiselt loengupidamisele, samas kui sama juttu saaksid õpilased kuulata kodus õppevideot vaadates. Sellest veelgi olulisem on võimalus lahendada ülesandeid mänguliselt, oma tempos ja vastavalt oma motivatsioonile, nagu seda võimaldavad KAE kooli või Khan Academy harjutused.

Et õpilane jõuaks koolitunni jooksul info tarbija rollist aktiivse looja rolli, on vaja enam kui 45 minutit. Praktiliselt alati on see nii. Julgustame koole tegema ühe aine tunde maksimaalselt 1−2 korda nädalas, kuid vähemalt 1,5 tundi järjest, ja panema lapsi tunnis juhtivasse rolli.

Iga aine, mida koolis õpetatakse, peab esimese asjana näitama oma kasulikkust õpilasele, oma väljundeid, rakendatavust elus.

Kasutagem projekt- ja probleemõpet, et panna õpilasi tegema koostööd, siduma aineteadmisi, õppima sügavamalt loomise, analüüsi ja komplekssete probleemidega silmitsi seismise kaudu, planeerima kaugemat tulevikku, mõtlema suurelt.

Õpilaste ette pandavad probleemid, harjutused ja ülesanded muutugu realistlikumaks! Elulistes olukordades on algandmeid rohkem kui vaja ja nende vahel tuleb valida, või vähem kui vaja ja neid tuleb juurde otsida, mõõta või järeldada olemasolevatest. Probleemi või ülesande lahendamiseks tuleb õpilasel kõigepealt esitada õigeid küsimusi, jagada probleem sobivateks tükkideks, valida sobivad mudelid ja meetodid ning alles siis panna arvud valemitesse ja arvutada vastus.