See lugu juhtus, kui ma õppisin neljandas klassis. Mis ma siis olin – umbes üksteist. Õppisin koolis, mis asub Pärnu maantee viadukti juures. Tollal oli see Tallinna 20. keskkool. Läksin seal ühe õpetajaga vaidlema. Meesõpetaja oli, pealekauba veel klassijuhataja – õpetaja Tajur. Ta oli muidu tore õpetaja, see selgubki kohe.

Tajur õpetas meile ajalugu. Neljandas klassis hakkasime õppima Nõukogude Liidu ajalugu. Ühes tunnis rääkis õpetaja, et Nõukogude Liit pole kunagi ühtegi sõda kaotanud – et on niisugune tore ja võimas riik. Oh sa pergel, siis mul kihvatas! Ma olin kodus just läbi lugenud Eesti ajal välja antud lasteraamatu, mille pealkiri oli, kui mälu ei peta, „Kompanii poeg”. Selles räägiti Vabadussõja-aegsest poisikesest, kes lahingutes osales ja vapralt Vene vägedega võitles.

Tõstsin käe ja õpetaja Tajur tundis huvi, mida ma soovin küsida. Mina teatasin, et Nõukogude Liit on ühe sõja küll kaotanud. Õpetaja kergitas kulme ja oli vait. Tundsin, et peaksin selgitama, ja rääkisin, kuidas Eesti pidas Venemaaga Vabadussõda ja selle võitis. „Kust sa seda võtad?” küsis õpetaja. „Raamatust lugesin,” vastasin mina. „Mis raamatust?” – „Kompanii pojast,” teatasin ja hakkasin loetut ümber jutustama. Millegipärast oli õpetaja tükk aega vait, ütles siis, et ma istuks, ja pärast mõningast vaikust läks tund edasi.

Mina ei saanud tol ajal loomulikult aru, mis oleks võinud juhtuda. Oli 1951. aasta kevad. Aasta tagasi oli Eestimaal toimunud igat laadi „puhastusi”, paljud juunikommunistid olid kinni pandud, mõned kirjanikud muutusid „kodanlikeks natsionalistideks”, metsavennad tegutsesid ikka veel jne. Kõike seda teadsin kodus kuuldud jutuajamistest, aga ega siis ullike suuda vait olla.

Ei tea, kuidas mul õnnestus sellisest lapsusest, õigemini lausrumalusest tagajärgedeta välja tulla. Küllap tänu õpetaja Tajurile, kes õigel ajal õiges kohas vait oli. Kunagi aastakümneid hiljem, kui jälle Eesti Vabariik tuli, lugesin lehest, et ka see õpetaja olevat olnud 1940. aasta juunisündmustega seotud. Ei tea. Oleme nii väike rahvas, et kõik on omavahel ja üksteisega ikka mingil moel seotud.

Ago-Endrik Kerge meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi