Eesti ajaloo lugemiku vajadust meie kirjandusturul pole tarvis lähemalt põhjendada, kirjutas 1924. a ilmunud esimese Eesti ajaloo lugemiku väljaandja Hans Kruus.

Ning kuigi Eesti ajalugu laiemalt tutvustavaid publikatsioone ilmus ka hilisemal perioodil (näiteks „Eesti NSV ajaloo lugemik, I. Valitud dokumente ja materjale Eesti ajaloost”; 1960), jõuti Tallinna osas esimese selletaoliseni alles 90 aastat hiljem. Põhjusena, miks asi siiski lõpuks ette võeti, on lugemiku toimetanud ja eessõna kirjutanud Lea Kõiv märkinud järgmist: „Otseselt ajendas lugemikku välja andma aga Rahvusarhiivi avaldatud kogumiku „Ajalooarhiivi varasalvest. Dokumente Eesti ajaloost Rootsi ja Vene ajal” ilmumine 2011.” Ütle siis veel, et kadedus heas mõttes ei ole motiveerija ja edasiviiv jõud. Ning kuigi ka ajalooarhiivi väljaandes võis leida üht-teist Tallinna puudutavat, pole kellelgi kahtlust, et selliste unikaalsete materjalide − eriti keskaega puudutava perioodi osas − tutvustamine, nagu neid leidub Tallinna linnaarhiivis, vajaski ühte mahukat väljaannet, mis eeldatavasti „ei võiks olla huvituseta” ajaloohuviliste laiemale üldsusele.

Igatahes on lugeja saanud rikkamaks raamatu poolest, mis tutvustab lähemalt 129 ajalooallikat, millest varaseim on Tallinna tulevasel asukohal 1219. aastal toimunud lahingu kirjeldus Henriku Liivimaa kroonikas ning hiliseim Tallinna linnavolikogu protokoll 1917. aasta 24. augustist, kus antakse ülevaade arutelust linna­volikogus, mille tulemusena sai linna omavalitsuse asjaajamise keeleks senise vene keele asemel eesti keel.

Samas tuleb lisada, et mitte kõik lugemikus toodud tekstid ei pärine Tallinna linnaarhiivist ning üksikute teemade ja sündmuste vahendamiseks peeti otstarbekaks kasutada ka teistes mäluasutustes säilitatavaid ürikuid ning trükiseid. (Nii pärinebki esidokumendiks olev „Lyndanise lahingu kirjeldus Henriku Liivimaa kroonikas” 1982. a ilmunud raamatust, kus teksti tõlkija oli Eesti kunagine esilatinist Richard Kleis ning toimetaja ja kommenteerija äsja elutöö preemiaga pärjatud Enn Tarvel.)

Tallinna hariduselust

Raamatus esitatud allikad on valdavalt järjestatud kronoloogiliselt, kuid mõned samateemalised dokumendid on kronoloogiat eirates paigutatud järjestikku. Näiteks on seda osaliselt tehtud linna hariduselu puudutavate dokumentide puhul. 1413. a pärinevale kooliõpetaja Franciscus Witschennowi kirjale (dokument 21), mis on varaseim kindel tõend „kirjutuskooli” olemasolust Tallinnas, järgneb 1424. a Tallinna rae kiri paavst Martinus V-le. Viimase ajend oli tüli Tallinna toomkapiitli ja piiskopi ning teiselt poolt rae ja dominiiklaste konvendi vahel õpetamise ainuõiguse üle Tallinnas.

Ka Rootsi aega käsitlevate dokumentide puhul on toimitud sarnaselt: Pühavaimu kiriku tuntud õpetaja Georg Müller pöördub 1599. a kirjaga Tallinna rae poole (dokument 52). Selle põhjuseks oli aga tema ilmajäämine nn vaeste koolipoiste õpetaja tööst. Ning järgmine dokument (nr 53) lugemikus ongi Tallinna kooliseadus aastast 1600. Kuigi vahepealne dokument (nr 54) lugemikus esitab tollesama Püha Vaimu kiriku abipastori Georg Mülleri eestikeelse jutluse aastast 1603, on ülejärgmine dokument (nr 55) jällegi haridusaineline ehk samast aastast pärinev Tallinna linnakooli õppeplaan.

Kuigi mitte vahetus järgnevuses, aga sama sajandi lõpukümnendist (1691) pärineb Georg Heinrich Gastoriuse ülevaade õppetöö korraldusest ja õpitulemustest Tallinna tütarlastekoolis (dokument 77), mille õpetaja Gastorius aastatel 1678–1703 oli. Kiri vahendabki teavet õpetajate eluolust ning linnakoolide ja nn nurgakoolide, st erakoolide omavahelisest konkurentsist. 19. sajandi viimasel veerandil Eesti kirjameeste seltsi üleskutsega alanud aktsioon vaeste laste haridustee omandamise toetamiseks leidis elavat vastukaja 1877. a asutatud Tallinna eesti seltsi Lootus liikmetes, mille tulemusena 1900. a valmis Aleksander II nimelise vaestekooli asutamise kava (dokument 125).

Eesti ajaloo periodiseerimise ühte senikehtinud põhimõtet, võimude vahetumist aluseks võttes on lugemiku aines jaotatudki kolme ossa: Taani aeg ja orduperiood, Rootsi aeg ning Vene aeg. Kuna lugemikus toodud dokumentide kogu temaatilise jaotuse esitamine läheks leheruumi arvestades pikale, siis piirdume ainult põhilisega: linna õiguslik staatus ja raekorraldus, Tallinna suhted ilmalike ja vaimulike võimukandjatega, linnaehitus ja linnapildi muutumine, kiriku-, kooli- ja kultuurielu, kaubandus, käsitöö ja meresõit, meditsiin, sõja-, katku- ja näljaajad, hoolekanne.

Peaaegu seitsmesaja-aastane ajalooperiood

Õnneks ei ole lugemiku koostajad jätnud selle lugejat täiesti üksi peaaegu 700-aastast ajalooperioodi katva ainesega. Iga dokumendi (ka piltdokumendi) juhatab sisse kommentaar, mis kirjeldab konteksti ning seda, kuidas dokument tekkis, sellega seotud isikuid, sündmusi jms. Rohketes joonealustes viidetes on toodud võõrkeelsete väljendite tõlked ning jagatud lugejat aitavaid täpsustavaid selgitusi. Kuna need puudutavad vaid raamatus ühel korral esinevaid mõisteid ja mõõtühikuid, siis tulebki üldjuhul nendele vasteid otsida raamatu lõpus olevast seletuste loetelust. Sellega on välditud ka olukorda, kus ühikute ja terminite rohkus kipub lugemist killustama.

Ajaloolistel põhjustel pole enamik lugemiku tekste eestikeelsed. Originaalis on need kas ladina, alamsaksa, ülemsaksa või vene keeles. Parema mõistetavuse huvides on „tõlkega” varustatud ka lugemikus algupärases kirjaviisis toodud 16.–17. sajandi eestikeelsed tekstid. Samas on jäetud muutmata algselt eestikeelsete tekstide kirjaviis. Tuntuim taoliste tekstide seas on ajaloolastele muidugi Tallinna eestlaste truudusevanne Liivimaa ordumeistrile Herman von Brüggeneyle aastast 1536. (Brüggeney oli Saksa ordu Liivimaa meister aastatel 1535–1549.) Vanima eestikeelse ilmaliku luuletusena tuleb aga kindlasti mainida 1637. a Reiner Brockmanni kirjutatud „Eestikeelset laulu aleksandriinides”. Enamik allikatekstidest avaldatakse eesti keeles esmakordselt ning üsna hulgaliselt on ka tekste, mille puhul võib rääkida üldse esmakordsest publitseerimisest.

Milline on esmamulje lugemikust? Võib öelda, et soliidne! Tõenäoliselt oleks koostajate teistsuguse koosseisu puhul olnud ka valik mõneti teistsugune. Aga see ei ole mitte puudus, vaid pigem võimalik sihiseadmine tulevikuks. Kuigi lugemiku kaanel ei ole järjekorranumbrit, ei välista see jätkuvat võimalust, et sellele publikatsioonile võib tulla lisa järgnevate köidete näol. Kui praegune köide on võrreldav läbilõikega perioodist, mille alguseks on Tallinna astumine kirjutatud ajaloo areenile ning lõpuks protokoll päevast, mil meie emakeel sai linnavõimu asjaajamise keeleks, siis tulevased köited võiksid keskenduda mõnele kitsamale ajalooperioodile Tallinna ajaloos. Näiteks ainult Taani ja orduajale või Rootsi ajale. Valik sõltub tegijatest. Nõudlust taoliste publikatsioonide järele paistab olevat. Eriti arvestades Tallinna lähenevat 800. aastapäeva.

—

Koostajate teene

Et „Tallinna ajaloo lugemik” sisult selline sai, on suuresti tekstid välja valinud koostajate (kellest pooled olid osalised ka Eesti ajaloo II köite koostamisel) teene. Lea Kõiv on kogumiku tegijate nimel nõus ühinema eelviidatud Hans Kruusi tõdemusega 1924. aastast: „Mitte vähesed pole olnud raskused, mis selle koostamisel esinesid.” Selle üheks põhjuseks peab ta esitatud tekstide ajalist, temaatilist, stiililist ja keelelist paljusust, samuti tõlkijate erinevat käekirja, mistõttu ka tõlked said üsnagi eriilmelised. Nii on mõned allikad parema loetavuse ja arusaadavuse huvides eesti keelde tõlgitud üsna vabalt, teised aga võimalikult originaalilähedaselt.

Teatud ebaühtlust saab täheldada ka saatetekstide puhul: Rootsi ja Vene aja osas on need üldiselt mahukamad ja üksikasjalikumad võrreldes Taani ja orduajaga. Samas avaldavad lugemiku koostajad Tallinna ajalookirjutuse hetkeseisu ning eriti 18.–19. sajandi Tallinna käsitleva kirjanduse nappust arvestades lootust, et põhjalikud saatetekstid tulevad lugejat arvestades pigem kasuks kui kahjuks.