Folkestone’i akadeemia direktori Warren Smithi (pildil) ettekanne Tartu ülikooli eetikakeskuse 6. väärtuskasvatuse konverentsil „Hea kool. Peeglike, peeglike seina peal, kes on parim kogu maal?”

Meie lugu leiab aset Folkestone’is Kentis, umbes 70 miili kaugusel Londonist. Selles maakonnas on rikkust, kuid seal on ka kohti, mis kannatavad suurt puudust. Meie kool asub puudust kannatavas piirkonnas.

Folkestone’i akadeemias (endise nimega Kanalikool) on 37,8%-le õpilastest koolitoit väheste majanduslike võimaluste tõttu tasuta, riigi keskmine on 26,7%. Meie koolis on 27,9% hariduslike erivajadustega õpilasi, riigi keskmine on 12,1%. Sügava haridusliku erivajadusega õpilasi on akadeemias 15,5%, riigis 8,1%.

Andmed 2012/13. õppeaasta kohta näitavad, et sisseastumistulemuste järgi oli kool 82. kohal nõrgimate hulgas rohkem kui 4000 kooli arvestuses kogu riigis.

Kui enamik Inglismaast läks 1960.−70. aastatel üle üldharidussüsteemile, siis Kentis jagatakse endiselt lapsi koolidesse nende akadeemilise võimekuse järgi. 10- või 11-aastased teevad teste, mis määravad koolitüübi, kus nad käivad vähemalt kuni 16-aastaseks saamiseni. Kuni 2007. aastani läksid testi mittesooritanud Folkestone’i idapoolsest piirkonnast pärit lapsed Kanalikooli. 2002. aastal sai Kanalikool koolide inspektsioonilt madalaima hinde ning ajalehtedes kirjutati Kanalikoolist kui ühest kõige halvemast koolist Inglismaal. Kool ja kogukond olid näoli mudas.

Hea haldjas

2004. aastal ilmus meie ellu hea haldjas – Roger De Haan. Ärimehest filantroop müüs oma firma ja pühendus Folkestone’i ülesehitamisele hariduse ja kunsti kaudu. See oli aeg, mil Tony Blairi juhitud leiboristlik valitsus oli asutanud uue koolitüübi, mida kutsuti akadeemiaks (võrreldav Ameerika tšarterkooliga). Akadeemiad tegutsesid kohalikust haridusvõimust sõltumatult, kuid neid rahastas riik ning toetasid sponsorid. Akadeemiatele anti mõningane vabadus olla pikaajaliste probleemide lahendamisel loov ning otsida ise probleemidele lahendusi. Igal akadeemial oli sponsor – indiviid või organisatsioon, kes soovis jagada oma kogemust ja äritaipu, et aidata koolil lahkuda pikalt ebaõnnestumiste rajalt. Roger kutsus kokku juhatuse ning asus planeerima Kanalikooli muutmist Folkestone’i akadeemiaks, mis pidi avatama 2007. aasta septembris.

The Fisher Family Trust (FFT) – kasumit mitte taotlev organisatsioon, mille kutsus ellu valitsuse haridusosakond, et hallata õpilaste riiklikku andmebaasi – on avaldanud oma iga-aastase aruande õpilaste soorituse kohta. Nii nagu kolmel viimasel aastal, on see ka sellel aastal Folkestone’i akadeemia liikmete jaoks meeldiv lugemine.

Oleme saavutanud õpilastega, kelle võimed näisid kooli astudes olevat väga kehvad (nende sisseastumistulemuste järgi olime 120 viimase kooli seas Inglismaal), tulemuse, millega oleme nüüd inglise keeles ja matemaatikas riigi 80 parima kooli hulgas. Arvestades kõikide ainete punktisummasid, on meie kool 40 parima hulgas Inglismaal. On tõesti põhjust tähistada.

Peale saavutuste ja arengu on olulised teisedki näitajad. Kuigi meie piirkonnas sündimus langeb, on akadeemia üks kõige menukamaid koole Kenti maakonnas: 240 kohale laekub üle 600 avalduse. Vanemad tahavad oma lapsed panna Folkestone’i akadeemiasse, kuna siin on range distsipliin ning erakordselt hea kasvatustugi. Õpilased kannavad koolivormi väärikalt ning suure uhkusega. Lapsed käivad korralikult koolis, sest nad teavad, et haridus on võti paremasse ellu. Viimase nelja aasta jooksul on 165 õpilast läinud õppemaksude tõusust hoolimata edasi ülikooli. Nad on otsusekindlad ning tahavad olla valitud alal edukad.

Kuidas sai vaid kuue aastaga ühest riigi kõige halvemal järjel olevast koolist üks kõige kõrgemalt hinnatumaid koole? Kõrgelt hinnatud just selle lisaväärtuse pärast, mida kool oma õpilastele annab.

Visioon, väärtused, kõrged ootused ja tugev meeskond

Meie edu võtmetegur on ühised väärtushinnangud ja uskumused. Oleme pühendunud sellele, et parandada ebasoodsa taustaga laste võimalusi elus, usume oma tegevuse õnnestumisse.

Meie koolis loeb igaüks. Iga õpilast teatakse ning tema eest hoolitsetakse. Meeskonna peamine tõukejõud on mõjukus – ei piisa sellest, et ollakse väga töökas ja heade kavatsustega, meeskonnaliikmete tegevusel peab olema mõju. Kasutame tihti fraasi „Ei ole olemas hõbekuuli”, mis tähendab, et ei ole ühte lahendust. Loevad ka pisiasjad. Meie meeskonna liikmed on korrektselt riietatud professionaalid ning ootame õpilastelt samade standardite täitmist. Me ei tee koolivormi küsimuses kompromisse. Kõike tehakse parimal võimalikul viisil ja järjekindlalt.

Meeskonna loomine ja arendamine

Edukatel koolidel on tavaliselt väga stabiilne kaader. Meil see veel nii ei ole ja sellel on mitu põhjust. Vanast koolist jäi alles ainult 30 meeskonnaliiget. Oleme kuue aastaga oluliselt kasvanud ja algajad õpetajad on läinud eri koolitüüpidest kogemusi saama. Oleme väljakutsete mõttes edukas kool − kui meie töötajad kandideerivad teistele ametikohtadele, on nad tööandjate jaoks väga atraktiivsed. Me kasutame fraasi: „Et olla hea meie õpilaste jaoks, pead sa olema väga hea.” Meil on kaadri voolavus praegu kõrge, kuid loodame, et paari järgmise aastaga see stabiliseerub. Peame värbama häid töötajaid ning arendama olemasolevaid.

Mõne õpetaja jaoks on õpetamine kutsumus – midagi, milleks nad on sündinud ning millega nad soovivad maailma muuta. Teiste jaoks on õpetamine töö, mille mahutab edukalt pereelu kõrvale. Võttes arvesse väljakutseid, mida siinne kogukond meile esitab, vajame palju esimest tüüpi õpetajaid ning vähem teise tüübi esindajaid.

Oleme värbamisel nõudlikud ja jätame töötaja pigem võtmata, kui nimetame ametisse kellegi, kelle kohta arvame, et ta pole piisavalt hea meie õpilaste jaoks. Oleme oma võrgu kõrgele ja kaugele välja visanud. Me heidame pilgu turgudele, kus on kõrgel tasemel õpetajaid, kuid pole tööd. 2013. aasta aprillis käisin Torontos. Ainuüksi Ontario provintsis on 35 000 töötut õpetajat. Mais olin Dublinis, kus uute õpetajate värbamine on peatatud, sest valitsus proovib tasakaalustada eelarvet.

Hoolitseme selle eest, et töötajad areneksid, ning kui töötaja on ära teeninud ametiredelil tõusu, edutame teda. Kõik meie kolm asejuhatajat on oma tööpostile edutatud. See ei ole olnud tahtlik viis valida vabale ametikohale ilmtingimata oma töötaja. Lihtsalt majasisesed kandidaadid on olnud välistest silmanähtavalt tugevamad.

Distsipliin ja järjekindlus

Kooli avanemisele eelnenud kuudel, mil koolimaja ei olnud veel valmis ning meil olid ainult oma väärtushinnangud ja põhimõtted, kutsusime vanemaid ja lapsi suurtele avalikele kohtumistele. Meie sõnum oli selge. Ütlesime välja, et ei salli käitumist, mis segab õppimist. Me ei salli sõnalisi solvanguid ei õpilaste ega täiskasvanute pihta. Me ei salli vägivalda ega narrimist. Me ei salli trotslikkust – lapsed peavad sõna kuulama kohe ning iga kord või järgneb karistus. Kui karm see karistus on, sõltub sellest, kui kaugele õpilane läheb.

Meie sõnum oli ilmselgelt paljudele lapsevanematele atraktiivne. Meile eelnenud koolis oli 160 kohta igas vanusegrupis ning umbes 120 nendest täideti. Meil oli esimesel aastal 240 kohta ning kõik need kohad tulid täis, mitmed jäid ootejärjekorda.

2007. aasta septembris saabusid kooli uhiuues koolivormis õpilased. Oli lühike vaikushetk enne tormi ning seejärel algasid väljakutsed. Peaaegu tuhandel juhul eemaldati õpilane koolist 2–10 päevaks. Üle 20 õpilase visati koolist välja ning nad said jätkata oma haridusteed mõnes teises koolis. Vanemate viha ja ähvardused olid tavalised, tuli isegi keelata vanemate viibimine akadeemia territooriumil. Need olid tumedad ajad.

Meie peamine eesmärk oli luua õppimiskultuur, tulemused olid teisejärgulised. Kõik meie õpilased kuulusid majadesse ehk väiksemasse kogukonda, kus laste järele vaatasid majajuht ning nõuandja. Majajuhi kaudu suheldi lapse vanemate või eestkostjatega ning majajuhiks oli õpetaja, kellel oli õpetamiskoormust vaid poole koha jagu. Nõuandja oli hingehoiu eksperdist spetsialist, kellel puudus õpetaja kvalifikatsioon. Meeskonnana pidid nad tagama selle, et igal lapsel oleks tugi ning et haavatavad õpilased väldiksid neid ärritada võivaid olukordi. Peamiselt kasutati ennetavaid meetodeid.

Kohapealne politseiohvitser edastas meile infot laste ning nende perede halva käitumise kohta kooli territooriumil. See võimaldas meil paremini mõista probleemide tausta.

Töötajad tegid koostööd, et õpetada lapsi oma muredega paremini hakkama saama. Meie meeskonda kuulusid spetsialistid, kes tegelesid tunnete kontrolli (nt oma viha valitsemine), nõustamise, inglise keele kui teise keele ning autismi teemadega. Järk-järgult hakkas pahategude torm vaibuma. Ebameeldivate sündmuste arv vähenes. Kui koolikultuur oli loodud, sai pöörata tähelepanu õppimisele.

Halva käitumise või ebakorrektselt kantud koolivormi probleemi lahendamine ei ole meie koolis ühe inimese vastutusala. Selle eest vastutavad kõik. Nagu kõikides heades humanistlikes motivatsiooniteooriates, töötab ka meil piitsa ja prääniku meetod. Õpilased saavad punkte, kui nad teevad teatud arvu häid tegusid, ning kolm korda aastas arvestatakse nende põhjal välja auhinnad, nagu teemaparkide piletid või isegi uus jalgratas.

Kirjaoskuse parandamine

Üle 40% meie õpilastest on 11–12-aastaselt meile tulles praktiliselt kirjaoskamatud. Paljudel on lugemisvalmidus rohkem kui neli aastat vanusest maas.

Propageerime ennast kui lugevat kooli. Kõikidel kolmanda kooliastme (11–13-aastased) õpilastel on lugemispäevikud ning nad loevad iga päev. Mahajääjaid aitavad lugemismentorid. Korraldame töötubasid vanematele, et nad teaksid, kuidas oma lapsi toetada. Kirjaoskus on õppimise võti, seetõttu on kirjaoskuse parandamine esimesel kahel põhikooliaastal meie peamine tegevus.

Kvaliteetne õppe- ja kasvatustöö

Kui meile tulevad uued töötajad, saavad nad selged juhised meie ootustest − mida peame tundides heaks praktikaks ning mida mitte. Kui töötajad teavad, mida nendelt oodatakse, on neid lihtne koolitada nii.

Regulaarsed etteteatamata tunnikülastused ja ametlikud tunnivaatlused annavad osakonna juhatajatele selge pildi, kas koolitused vastavad vajadustele ja kas on vaja veel rohkem tuge. Vaatlusprotsessi edu eest vastutab osakonna juhtkond. Koolijuhina vaatlen ma ise tunde rohkem kui keegi teine koolis. Oluline on, et õpilased areneksid igas tunnis ja ka tunnivälisel ajal, nende arengut näitavad kvantitatiivsed tulemused.

Atraktiivne lisategevustega õppekava

Meie õppekava eesmärk on kaasata ja innustada õpilasi ning pakkuda neile õnnestumisvõimalusi. 11–12-aastastel õpilastel õpetab üks õpetaja üle poole õppekavast. 12–13-aastastel õpetab üks õpetaja 40% õppekavast ning selles vanuses valivad õpilased endale kursused neljandaks kooliastmeks, kus nende eesmärk on omandada kahe aastaga praktilised oskused ja kolme aastaga akadeemilised teadmised.

Neli korda nädalas kella kolme ja viie vahel on kõik õpilased hõivatud lisategevusega, mille eesmärk on selgitada välja igaühe anne. Me usume, et õhinal õppimine on konksuga teema ja konksuks ei saa olla tavaline õppeaine. Selleks võib olla džuudo, golf või poks. Paljud meie õpilased kannatavad hoolimata bravuurikusest väga madala enesehinnangu all ja püüavad sellest tulenevalt olla karmid. Püüdleme selle poole, et leida üles nende tugevused ja tõsta enesehinnangut, siis liigub õppimises tähelepanu uutele võimalustele, mitte aga piirangutele.

Oodatavad hinded

Õpetajad annavad iga kuue nädala tagant iga õpilase kohta aru, pakkudes välja hinde, mida nad arvavad õpilast kursuse lõpuks saavutavat. Kui õpilane saavutab enda või meie oodatust madalama hinde, pannakse paika plaan, kuidas olukorda parandada. Ülioluline on andmete täpsus, mistõttu on osakondade prioriteet õpetada hindamisoskusi ja anda teadmisi, nii et juba algajad õpetajad suudaksid eristada ühte hinnet teisest. Hinnete vastavust kontrollitakse tunde külastades ja õpilaste töövihikuid vaadates.

Kasutame statistilisi tõenäosusmudeleid, et näidata igale lapsele seda hinnet, mille ta võiks oma tasemel saada, kui käiks mõnes riigi kõige kõrgemate tulemustega õppeasutuses. See aitab lastel mõista, et parimad hinded ei ole mitte ainult võimalikud, vaid nende saavutamine on väga tõenäoline, kui laps näeb palju vaeva. Seesugune sõnum on meie edule kaasa aidanud.

Iga kuue nädala tagant saadame lapsevanematele õpilase arengut kajastava dokumendi – see on oluline vanemate kaasamiseks. Kuna ajalooliselt on meie kogukonnas olnud side vanematega väga nõrk, siis suhtleme vanematega lapse arengu teemal kuus korda aastas, organiseerime kolm akadeemilise ülevaate päeva ning ühe ainekonsultatsiooni õhtu, et innustada vanemaid sõbrustama meie kooliga ja proovida hajutada muresid, mis tõenäoliselt on seotud vanemate endi kunagise koolikogemusega.

Kaasamine – õpilased kui indiviidid

Me austame iga õpilase vajadusi, huvisid ja muresid ning kursused ja ajakavad kohandatakse nii, et need soodustaksid edu ja vähendaksid ebaõnnestumist. Samas ei tähenda kaasamine meie jaoks kõigi laste aktsepteerimist, sõltumata nende käitumisest. Me investeerime sobiva alternatiivi loomisesse – meil on alternatiivne hariduskeskus, mis pakub kutseprogramme ja põhioskuste õpet −, kuid äärmuslikel juhtudel peame pöörduma emotsionaalsete ja käitumisraskustega tegeleva spetsialisti poole. Mõne lapse destruktiivne käitumine ja soovimatus kohaneda reeglitega viib selleni, et neile tuleb leida teine koht õppimiseks.

Suhted koolis ja kogukonnas

Oleme arenenud tänu sellele, et oleme oma põhimõtteid järjekindlalt rakendanud ning korranud sõnumit nii meeskonnaliikmetele, õpilastele kui ka lapsevanematele. Kogukonnas on tunda küll veel mõningast vastasseisu, kuid kuna muudatuste mõju õpitulemustele ja õpilaste käitumisele on selgesti näha, on küünilisus taandumas. Lahing ei ole võidetud, kuid kriitiline mass on nüüd meiega, mitte meie vastu.

Parim tulemus ja areng

Meilt on küsinud nõu üks teine akadeemia, mis seisab silmitsi keeruliste oludega. Meil ei ole neile valmis õpikut, aga käime semestri jooksul selles koolis, kirjeldame sarnasusi ja erinevusi ning koostame pikaajalise plaani probleemidega tegelemiseks.

Visioon on paigas – oodake igaühelt silmapaistvaid tulemusi ja käitumist. Ärge leppige kellegi puhul muu kui tema parima tulemusega. Kontekst on küll oluline, kuid pole takistus.

Saavutustest rääkides tuleb meeles pidada kahte elementi – tulemust ja arengut. Tulemuse all mõtlen hinnet või punktisummat, mis antakse mingi taseme saavutamise eest. Edetabelid, mis keskenduvad üksnes tulemusele, iseloomustavad hästi koole, kus on kõrgete tulemustega õpilased (arvatavasti keskklassi peredest). Aga mida arvata koolidest, kes tegutsevad kehvade tingimustega kogukondades? Kas nad tõesti vajavad edetabelit saamaks teada, et nende õpilased ei ole nii võimekad? Siin on põhjus, miks on oluline mõõta arengut. Arengu all mõtlen õpilaste algtaseme arvestamist koolituleku hetkel ning selle võrdlemist lõpptasemega – tulemusega, mille nad saavutavad lõpueksamitel. Ainult arengut mõõtes on võimalik teha vahet loorberitel puhkava rikkas kogukonnas tegutseva kooli ja vaeses kogukonnas tegutseva kõrgete tulemustega kooli vahel.