Ma olevat viie-kuueaastaselt esimest korda rääkinud, et tahan arstiks saada. Sest ajast peale oli see mu kinnisidee. Ei mäleta, kust see mõte tuli. Kas mõnest arsti juures käimisest? Arstid meeldisid mulle. Ja meeldis ka arsti mängida. Tohterdasin mängult oma koduseid. Enamasti olid ravimisobjektiks jalad. Tegin neile igasugu mähiseid, salve ja jalavanne. See muidugi meeldis teistele.

Huvi meditsiini vastu aina süvenes. Kui mõistus hakkas pähe tulema, sain aru, et ega muidu arstiks saa, kui hästi ei õpi. See teadmine tuli umbes seitsmendas klassis. Enne olin hinnete poolest klassis keskmine.

Olin läbi ja lõhki maapoiss. Kasvasin külas, kust lähimasse poodi oli viis kilomeetrit. Algkoolis tuli teha pikki matku, et minna jalgsi kooli või bussi peale. Õppisin Koigi 8-klassilises koolis. Nädala sees elasin kooli internaadis, kodus käisin nädalalõppudel. Kasvatajad mainisid hiljem, et nad polnud enne näinud, et keegi lastest oleks jäänud veel pärast pikapäevarühma õppima. Mina õppisin õhtul kella kaheteistkümneni, mõnikord poole ööni. Ikka selle nimel, et arstiks saada.

Pühendusin eesmärgile tõesti üllatavalt varakult. Tundub, et mu täiskasvanuks saamine toimuski varem kui tänapäeval. Meil oli suur, viielapseline pere. Ema täitis ka perekonnapea rolli. Kogu elamine püsis ema najal. Isast tuge eriti polnud. Kui Gorki ütles, et kõik, mis temas head on, võlgneb ta raamatutele, siis mina võin öelda, et paljugi, mis minus head on, pärineb emalt. Tänu oma emale austan emarolli väga.

Ema, kelle haridustee jäi olude sunnil lühikeseks, rõhutas meile kogu aeg: „Ilma hariduseta ei jõua te mitte kuskile. Õppige!” Jutt hariduse olulisusest oli meil sage nagu söögipalve. Kindlasti mõjutas ka see mind ja innustas õppima isegi puberteedieas. Seitsmendas klassis oli mul vist ainult paar nelja, ülejäänud viied.

Kartsin, et Paide keskkoolist ei pruugi arstiteaduskonda sisse saada. Õnneks kuulsin, et Tallinnas on ühes keskkoolis meditsiinikallakuga klass. See oli praegune Nõmme gümnaasium. Tädi võttis mind keskkooliajaks enda juurde Tallinna elama. Uues koolis oli mul alguses päris raske, hiljem läks natuke kergemaks. Mõned kolmedki olid. Raskusi valmistasid keeled – ilmselgelt oli Nõmme keskkoolis keelte tase parem kui minu varasemas koolis. Meil maakoolis vahetusid õpetajad tihtipeale, vahepeal ei olnudki keeleõpetajat ja nii jäime väga maha. Pealegi olen keeltes andetu. Bioloogia meeldis mulle muidugi kohe, mis kinnitas omakorda, et arstimõte on õige.

Nii astusingi 1978. aastal arstiteaduskonda. Sisseastumiseksamid olid viied, välja arvatud kirjand. Põhjus tundub praegu endalegi naeruväärne – hakkasin partei ajalugu siduma Tammsaarega … Mul jäi nibin-nabin kõrgendatud stipendiumist puudu. Hiljem võimaldati mulle seda mitu korda, kuna ülikoolis hakkas mul minema üllatavalt hästi. Arstiks õppida oli kohati vaat et kergem kui gümnaasiumis õppida, sest huvi eriala vastu määrab väga palju ja huvi mul jätkus. Selge see, et õppida tuleb arstil kõvasti. Esimesed kaks kursust olid päris karmid ja väljalangus märkimisväärne. Hiljem harjus ära. Lõpupoole läks oluliselt kergemaks.

Spetsialiseerusin kirurgiks. Olin enda meelest veendunud üldkirurg. Minu juhendaja, kadunud professor Põder oli veresoontekirurg. Ta suri pool aastat enne minu ülikooli lõpetamist ning ma jäin protežeeta. Paljudel kirurgidel olid nad olemas ja see mängis ka töökohtade saamisel oma osa. Tol ajal oli sundmääramine: riik määras koolilõpetajad pingerea alusel tööle sinna, kuhu parajasti tarvis. Sel aastal pakuti välja ainult kümme kirurgikohta. Kursusel oli meid sada kakskümmend inimest. Kümnele kirurgikohale oli, kui ma ei eksi, umbes nelikümmend soovijat. Kirurgikohta ma ei saanud, mis oli mulle suur traagika.

Mulle pakuti võimalust minna meditsiinikooli õpetajaks. Seda ma ei tahtnud. Pakuti ka radioloogiat. Sedagi ei tahtnud. Siis pakuti günekoloogiat, mis on kirurgiale suhteliselt lähedane eriala. Võtsin selle pakkumise vastu, arvates, et olen seal vaid mõni kuu ja teen kõik, et saada ikkagi kirurgiasse. Aga mind ootas õppetund: pärast nelja kuud günekoloogia internatuuris imestasin, kuidas nii huvitav eriala minust seni mööda on läinud. Enam ei tulnud mõttessegi, et peaksin kirurgiks saama. Riik määras mind täiesti õigesse kohta!

Mis selle eriala huvitavaks teeb –võrdselt on kirurgiat, mis mulle istub, ning konservatiivset ravi, kus pead omama pilti kogu organismist, nagu üldarst. Lisaks on see väga emotsionaalne eriala. Nii emotsionaalset, samal ajal ka nii vastutusrikast tööd nagu sünnitusabi, annab otsida. Eriti siis, kui oled veel noor arst ja alustad praktikat, elad raskeid sünnitusi väga läbi. Ma olen meesterahvas, ei armasta väga emotsioone välja näidata, aga seal tuleb ette hästi liigutavaid olukordi. Olen koos sünnitanuga rõõmupisaraid valanud küll.

Läbi juhuse see kõik tuli. Tahan noortele öelda, et kõik, mis algul tundub hirmus, ei pruugi seda olla, kui asjasse süüvida. Elu võib tuua juhusena kätte midagi, mis võib ollagi see õige, aga mida sa ise pole osanud hoomata. Teine soovitus on, et elus tasub eesmärki otsida. Eesmärk on ääretult oluline. Töötasin lapsest peale pühendunult, et selleni jõuda. Ja kui pühendunult töötad, siis asjad ka liiguvad.

Ivo Saarma meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi