John Irvingi romaanis „Neljas käsi” sõidab ameeriklasest peategelane Jaapanisse konverentsile, kus talle jääb silma taanlannast kirjanik. Konverentsi materjalides esineb kirjaniku nimi kolmel moel: Bodille, Bodile ja Bodil Jensen. Peategelane, saamata teada õiget nime, jääbki kirjanikule viitama kui „Bodille või Bodile või Bodil Jensenile”.

Üsna tülikas, kas pole? On ju pärisnime olulisim funktsioon osutada kellelegi või millelegi ökonoomsel viisil, vältides pikka kirjeldust; aga mis ökonoomsusest saab juttu olla, kui sa pead ühele inimesele osutades kasutama ühe nime asemel mitut, sest ei ole kindel, milline nendest on see õige?

Ometi ei ole kirjanik Jenseni juhtumis midagi ebatavalist. Elu pakub püsitu nimekirjutuse vallast värvikamaidki näiteid, ja mitte vähe. Lugesin ajalooraamatut, kus oli juttu arheoloogiaprofessor Leonard Woolleyst, „oma ala suurest autoriteedist”. Mõnel leheküljel esines tema nimi ka kujul Wolley või Wooley. Nojah, ju siis ikka ei olnud nii suur autoriteet, kui isegi ta nimi ei väärinud selgeks õppimist ja järjepidevat õigesti kirjutamist. Ühes teises, ilukirjandusteoses nimetati üht peategelast vaheldumisi Clyde’iks, Glyde’iks ja Glide’iks ning teist Gradyks ja Cradyks.

Võiks ju mõelda, et kui raamatus, mis on ikkagi mitusada lehekülge paks, kujutab nimeühtlustus endast tükki tööd, siis mõnes lühikeses uudises on see käkitegu. Aga tundub, et ei ole. Meenub uudiseke tennisist Roger Federerist. Pealkirjas oli nimi õigesti, aga sealt edasi oli kirjutaja jaks raugenud: sisus tehti muu hulgas juttu Freddererist ja pildiallkirjas sedastati ka kellegi Fredereri olemasolu. Eriti markantne on aga uudis kihlveopettuses süüdistatud Liibanoni jalgpallikohtunikust. Uudise esimeses lauses oli kohtuniku nimi Ali Sabbagh, teises aga juba Saddegh.

Kõik need näited puudutavad võõrapäraseid nimesid, kuid ei maksa arvata, et eesti nimedega on lihtsam. Tänuväärset valgustustööd tegevad seltskonnaajakirjanikud maadlevad ikka ja jälle paljude omamaiste lemmikute nimedega, kirjutades neid vahel ka ühes ja samas tekstis kord nii-, kord naapidi: näiteks Veiko ja Veikko Täär, Lenna Kuurma ja Kuurmaa, ja nõnda edasi.

Nimekirjutuse taaka raskendab asjaolu, et vahel tuleb neid põrgulisi ju ka käänata. Aasta tagasi, kui suri Venezuela president Hugo Chávez, sattusin ajalehe veebiväljaannet sirvides kohale, kus ekraanile jäid korraga nimetava variant Chávez ja omastava variandid Chávezi, Chavezi ja Chaveze.

Nimi on fakt – fakt, mida on tänapäeval üsna lihtne kontrollida, mille õige kuju väljaselgitamine ja sellele kindlaks jäämine ei tohiks iseäranis õppinud ajakirjanikule või toimetajale keeruline ülesanne olla. Ja keeruline või mitte, tema elementaarne ülesanne on see igal juhul.

Kõige koledam on, et mõned toodud näited pärinevad tekstidest, millest pidanuks justkui olema üle käinud neli (sic!) kontrollivat instantsi: autor, tõlkija, sisutoimetaja ja keeletoimetaja-korrektor (kui keeletoimetaja ja korrektor on eraldi inimesed, siis viis). Nimede õigsuse eest tekstis vastutavad nad kõik võrdselt.

Üks eriti kuulus, siin mainitud nimedest vaieldamatult kuulsaim nimi on Miki Hiir. Aga ka seda kirjutatakse aina erinevalt: kord Miki Hiir, siis Miki-Hiir ja siis jälle Mikihiir. Huvitaval kombel soovitatakse meie keelevalitsuse kodulehel (osutades ENE artiklile „Disney”) varianti Mikihiir – nimekuju, mille loogika jääb ausalt öeldes arusaamatuks. Minu arust võiks lähtuda traditsioonist, mida on järjepidevalt, juba aastakümneid rakendatud nii inglis- kui ka eestikeelsetes Disney koomiksites. Selle järgi on Miki (Mickey) eesnimi ja liiginimetust „hiir” (mouse) käsitatakse kirjapildis liignimena: Miki Hiir ehk Mickey Mouse. Täpselt samamoodi seiklevad Disney koomiksites ka Minni Hiir ja Donald Part, mitte Minnihiir ja Donaldpart.

Kellele asi ikka segaseks kipub jääma, see kirjutagu aga lihtsalt Miki – sellisele kuulsusele viitamiseks on eesnimest rohkem kui küll!