Itaalia peaminister, endine Firenze linnapea Matteo Renzi alustas esimest töönädalat peaministrina koole külastades ja on lubanud kulutada 3,5 miljardit eurot koolimajade turvalisuse suurendamisele ja restaureerimistöödele, samuti lubanud tõsta õpetajate palka.

Iga riigi koolisüsteemil on omad nõrgad ja tugevad küljed. Sageli sõltub koolisüsteemi tugevus sellest, kui tähtsaks peab riik kooliharidust ja missugune on tema rahatugi sellele. Itaalia kulutab koolisüsteemile 4,4% sisemajanduse kogutoodangust, olles Euroopa riikide seas sellega 21. kohal. Viimase 20 aasta jooksul on riik vähendanud toetust koolidele 20 miljardi euro võrra, neist 8 miljardit eurot eelmise valitsuse ametisoleku ajal.

Mis puutub Itaalia õpetajate palkadesse, siis Euroopa haridusteabe võrgustiku Eurydice eelmise aasta andmete kohaselt asub Itaalia Euroopa riikide sabas 2342 euroga kuus (alg- ja põhikoolis). Teatavasti on Euroopa kõrgeimad palgad Luksemburgi ja madalaimad Bulgaaria õpetajatel, vastavalt 8309 ja 369 eurot kuus, Eestis 813. Itaalia õpetajate palkasid iseloomustab lisaks see, et palk tõuseb karjääri jooksul aeglaselt ja palgatõus on madal.

Itaalia riikliku koolisüsteemi järgi jaguneb õppetsükkel kolmeks kooliastmeks: esimesed viis aastat käib õpilane algkoolis, kolm järgnevat põhikoolis ja viis viimast gümnaasiumis. Riiklike koolide kõrval eksisteerivad erakoolid, millest suur osa on katoliiklikud. Riik toetab katoliiklikke erakoole rahaga ja neis antav haridus vastab riiklikule õppeprogrammile. Selliste koolide arv on aga aastatega kahanenud.

Itaalias alustab laps kooliteed kuueaastaselt. Viieselt võivad minna kooli ka need, kelle sünnipäev jääb jooksva aasta sisse. Aga mitte ainult. Lapsevanem võib kirjutada esimesse klassi ka need viieaastased lapsed, kes saavad kuueseks enne järgmise aasta 30. aprilli.

Mirjam (kõik nimed artiklis on muudetud) alustas kooliteed kuueselt. Ta on sündinud märtsis. Nii mõnigi tema klassikaaslane oli astunud esimesse klassi viieaastaselt. Seaduse järgi võib klassis olla vaid kolm last, kes on kooli n-ö aasta varem alustanud, aga nende klassi oli sattunud neid rohkem. Mirjami ema sõnul polnud ükski neist lastest kooliküps. Üks poiss ei võtnud näiteks tunnis jopet seljast ja keeldus söögivahetunni ajal söömast. Esimene kooliaasta oli raske nii õpetajatele kui ka õpilastele.

Laupäev on koolipäev

2009. aastast, mil koolide rahastamist vähendati, on Itaalia algkool muutnud radikaalselt oma nägu. Kui varem oli algklassides kohal kaks õpetajat, siis nüüd on neid üks. Lapse registreerimisel riiklikku algkooli võib vanem valida kahe eri pikkusega koolinädala vahel. Tavalise koolinädala koormus on sõltuvalt kooli võimalustest 24, 27 või 30 õppetundi nädalas. Üldjuhul käivad lapsed sellisel juhul koolis ka laupäeviti. Täisajaga koolinädal koosneb aga 40 õppetunnist, tunnid toimuvad hommikust hilise pärastlõunani ning laupäeviti on lapsed kodus. Kahe süsteemi põhiline erinevus on kodutöö maht. Hilisel pärastlõunal vabanevatele lastele antakse kodutööd enamasti vaid nädalavahetuseks, lühema koolinädalaga lapsed õpivad kodus iga päev.

Helena vanemad panid lapse kooli, kus koolinädal on 40 tundi pikk. See on mugav, sest nii saavad vanemad rahulikult tööl käia. Tunnid algavad kell 8.30 ja lõpevad kell 16.30. Lõunat sööb Helena koolisööklas. Koolis tegutseb pikapäevarühm lastele, kelle vanemad lõpetavad töö pärast poolt viit.

Hoolimata sellest, et 2008. aastal soovitas tollane haridusminister Mariastella Gelmini uuesti kasutusele võtta koolivormi, otsustab aina vähem riiklikke algkoole koolivormi kasuks. Itaalia algkooliõpilase koolivorm on tavaliselt valge kraega tumesinine või roosa koolikittel.

Itaalia algkoolis on õppeaineteks itaalia keel ja kirjandus, A-võõrkeel (inglise keel), matemaatika, loodus- ja inimeseõpetus, ajalugu ja geograafia, ühiskonnaõpetus, muusika, kunsti- ja tööõpetus, arvutiõpetus, kehaline kasvatus ja alternatiivainena usundiõpetus. Inglise keelt hakkavad lapsed õppima esimeses klassis ja selle koormus kasvab algkooli jooksul ühest tunnist kolme tunnini nädalas. Klassiõpetajaid on vähemalt kolm (reaalained, humanitaarained ja religioon), kehalist kasvatust ja inglise keelt annab sageli üks põhiaineõpetajatest. Kuuendast klassist lisandub B-võõrkeel, milleks on tavaliselt hispaania või prantsuse keel, harvem saksa keel.

Kristiina vanemad ei soovinud, et nende laps käiks usundiõpetuse tunnis. Itaalia seaduste järgi peavad koolid pakkuma usundiõpetuse kõrval alternatiivainet. Kristiina klassis valisid teise alternatiivaine veel viis last. Kord nädalas, usundiõpetuse tunni ajal, läksid lapsed itaalia keele õpetajaga kõrvalklassi, käsitlesid kultuuriteemasid, lahendasid mõistatusi ja ristsõnu ning mängisid lauamänge. Klassikaaslased võtsid samal ajal läbi kristlikud pühad, rääkisid sõprusest, koostegutsemisrõõmust ja muudel sarnastel katoliiklikel teemadel.

Raina ema ütleb, et Itaalia algkoolis keskendutakse peamiselt itaalia keele, „teaduste” ja matemaatika õpetamisele ja kõik n-ö vähemtähtsad ained on unaruses. Kunstitunde nende koolis peaaegu pole, käsitöö ja kodundus puuduvad täiesti, muusikatunde on ainult ühel poolaastal. Carlo ema kurdab, et Itaalia koolis tehakse väga vähe sporti, samuti pööratakse vähe tähelepanu kooskõlale loodusega, jätkusuutlikule arengule ja ettevõtlikkuse arendamisele. Samas on koolid aktiivsed koolivälise tegevuse poolest. Marco ema sõnul käivad lapsed sageli muuseumis, teatris, näitusel, nad on käinud vaatamas, kuidas valmistatakse oliiviõli jms. Kooliekskursioonid toimuvad kord aastas kevaditi, neid on korraldatud seiklusparki ja turismitalusse šokolaadi- või moositegu vaatama.

Itaalia koolis ainetundide vahel vahetunde ei peeta, üks ainetund läheb sujuvalt üle teiseks. Itaalia lapsed veedavad eurooplastest koolipingis kõige rohkem aega. Koolipäeva jooksul on vaid üks pooletunnine vahetund. Täisajaga koolipäeva puhul lisandub sellele ka pikk söögivahetund.

Koolisööklas einestavad ka emad-isad

Täisaega pakkuvates koolides on tavaliselt koolisööklad, kus toitlustamine on usaldatud toitlustusettevõttele. Sageli süüakse plastnõudelt, kuigi see on muutumas. Viimastel aastatel on paljud koolid ostnud endale nõudepesumasinad või palunud lastel nõud ise kaasa tuua.

Matilde koolis julgustatakse vanemaid koolisööklat külastama. Lapsevanem võib aja sama päeva hommikul kinni panna ja sööklasse lõunastama minna. Hiljem tuleb täita küsimustik. Sellest aastast hakkas Matilde koolis tööle süsteem, mis võimaldab vanemal hommikul kooli sõnumi saata ja teavitada toitlustusettevõtet lapse puudumisest koolisööklast. Nii ei pea koolisööklast puudutud päevade eest tasuma.

Hindeid pannakse Itaalias kümnepallisüsteemis ja tunnistusi saavad lapsed kaks korda aastas. Hindeid võidakse panna juba esimesest klassist alates, aga see pole reegel. Sageli on hindamine sõnaline (puudulik, rahuldav, väga hea jne). Tunnistusel antakse hinnang ka õpilase käitumisele, tema suhtlemisoskusele kaasõpilaste ja õpetajatega ning suhtumisele õppimisse.

Õpilaste arv erineb klassiti. Klassis peab olema vähemalt 15, aga mitte rohkem kui 26 õpilast, erandkorras 27.

Silvia käis 5. klassis. Nende klassis oli mitu elavat poissi, kelle korralekutsumisega oli õpetajal aina suurem tegu. Poiste käitumine hakkas tundi segama, õpetajate autoriteet langes, olukord muutus kriitiliseks ning õpetajad ja lapsevanemad pöördusid direktori poole ühisavaldusega ja palusid kiirelt sekkuda. Võtmeisikuks kujunes lastevanemate esindaja, kes tegutses omast ajast ja teiste vanemate volitusel, helistas ja selgitas. Koolijuhid reageerisid üllatavalt kiiresti, kuu-paari pärast määrati klassile meessoost abiõpetaja, kes viibis iga päev klassis 3−4 tundi. Pinge leevenes. Klassikalist pinginaabrit itaalia kooliõpilasel tavaliselt ei ole – õpetaja vahetab pinginaabreid kord nädalas.

Maria klass oli elav. Õpetajad otsustasid, et elavatel lastel on parem, kui nad pinginaabrit ei vaheta. Igal lapsel oli oma pinginaaber, poisid ja tüdrukud segamini. Terve esimese poolaasta kaebas Maria oma pinginaabri peale, kes teda tunnis segas. Õpetajad kaebusele ei reageerinud. Teisest poolaastast otsustasid õpetajad hakata kord nädalas pinginaabreid vahetama. Olukord lahenes.

Ainult kaks vaheaega

Itaalia kooliaastas on kaks vaheaega: kahenädalane talvine koolivaheaeg jõuludest jaanuari alguseni ja 13−14-nädalane suvevaheaeg. Kevadel ja sügisel koolivaheaegu ei peeta. Siiski võtab nii mõnigi lapsevanem kevade hakul vabaduse saata laps nädalaks mägedesse suusatama. Erakoolides suletakse koolid nädalaks ja korraldatakse ühine suusatamisväljasõit, la settimana bianca.

Martin käib 4. klassis. Kooli­vaheajaks antakse neile alati palju õppida. Eelmisel suvel oli tarvis suve jooksul täita üks mahukas töövihik matemaatikas ja üks mahukas töövihik itaalia keeles, lisaks kohustuslik kirjandus ja suvevaheaja päevik, millesse iga nädal tuli vähemalt paar-kolm sissekannet teha.

Õpetajad ja vanemad suhtlevad kaks korda aastas peetavatel lastevanemate koosolekutel ja kummagi semestri lõpus individuaalvestlusel. Päevik kui suhtlusvahend on endiselt käigus, sinna kirjutatakse nii märkusi kui ka kiitusi. Kooli netilehelt saab tavaliselt ainult üldinfot, harva midagi rohkemat.

Andrea käib 1. klassis. Andrea ema sõnade järgi pole õpetaja neile veel kunagi helistanud. Teavet jagatakse päeviku kaudu, kuhu kleebitakse sisse lühikesed trükitud teated. Iga õpetaja allkirja alla peab lapsevanem panema oma allkirja. Igal esmaspäeval peab päevikusse kirjutama märke: „Täikontroll negatiivne”.

Itaalia üldhariduskool on avatud ka kõigile puudega lastele, kelle kõrval on kogu koolipäeva jooksul abiõpetajad. Samamoodi, ja kooli võimalustest lähtudes, aitavad abiõpetajad sisserännanute lapsi, kelle keeleoskus ei vasta klassi tasemele. Itaalia kool on iga aastaga aina mitmekultuurilisem. Suurimad etnilised rühmad on albaanlased, marokolased, rumeenlased ja hiinlased.

Leonardo klassis käib neli last, kelle mõlemad vanemad on välismaalased. Kolm last neljast olid enne kooli käinud itaalia lasteaias ja oskasid vabalt itaalia keelt. Neljas poiss kolis Itaaliasse seitsmeaastaselt. Enne õppeaasta algust tehti poisile n-ö sisseastumiseksam, mille käigus hinnati tema ettevalmistust. Vastavalt komisjoni hinnangule alustas poiss Itaalia kooli koduriigi kooliga võrreldes klass madalamalt astmelt. Kahe kuu pärast suutis poiss end aeglaselt, aga selgelt väljendada ja mõistis, mida tal tunnis teha paluti.

Algkooliõpilasel peab olema täiskasvanust saatja kuni tema 10−11-aastaseks saamiseni. Viiel esimesel kooliaastal antakse lapsed kooliuksel üle vanemale või inimesele, kel on selleks kirjalik volitus. Vaid väikelinnades ja maakohtades vaadatakse reeglile läbi sõrmede. Tavaliselt vahetab 10−11-aastane laps koolimaja ja hakkab käima põhikooli esimeses, Eesti mõistes kuuendas klassis.