Nädala eest oli Viimsi vabaõhumuuseumi rohumaale kogunenud muljetavaldav seltskond – värvilistes telkides ja ohtrate infost pakatavate paberitega lauakeste taga istusid valdavalt noored särasilmsed inimesed, siin-seal võis kohata oranžides kitlites teadlasi, teletorni rohelist maskotti Etit või koguni loodusmuuseumist „pagema pääsenud” karu ja jänest, kel reedeses palavuses oma paksudes vattides kindlasti eriti mugav ei olnud – kümned muuseumid olid tulnud kokku, et tutvustada oma tegevust ja haridusprogramme.

Muuseumihariduse mess „Aja võit” toimus esimest korda ning nii mõnigi muuseumiesindaja nentis, et oleks saanud ehk pisut paremini. Sest kuigi neil endil oli vahelduseks värsket õhku hingata lõbus ja tore, kippus nappima publikut. Arvatavasti seetõttu, et käes on kooliaasta lõpp, mil kõigil käed-jalad tegemist täis. Kes aga imekombel juba suvele lastud, see tahaks seda esialgu nautida, mitte mõelda juba uue õppeaasta plaanidele.

Nii oli kinnitamata andmetel külastajate seas kõige rohkem lasteaednikke. Nende seas kohaletulnuid koguni Lõuna-Eestist: kaks Elva alusharijat nentisid, et saabusid pealinna spetsiaalselt selleks ürituseks, et harida end põhjapoolsete muuseumide osas. Tartu kandis on lastega ikka käidud.

Tallinna linnamuuseumi muuseumipedagoog Kristi Paatsi kõneles Õpetajate Lehele, et siiski oli kohale tulnud ka õpetajaid, kellest nii mõnigi korjas kokku hulga muuseumide pakutavaid haridusprogrammide reklaamlehti ning lubas need suve jooksul läbi töötada.

Populaarsemate programmide kohta tõdes Eduard Vilde muuseumi pedagoog Lisanna Kurg, et palju tuntakse huvi nende pakutava „Mäeküla piimanaise!?” kohta, mis kõneleb kahe kirjandusteadlase, psühholoogi ja õppejõu osalusel õppevideo abil Vilde romaanist „Mäeküla piimamees”, vaadates seda mitte nimitegelase, vaid tolle kaasa silme läbi. „See on raske romaan, paljud õpetajad ütlevad, et lapsed küll loevad, aga tulevad ütlema, et ei saanud midagi aru,” nentis Kurg vajadust mõnele raamatule sügavamalt ja asjatundjate abiga läheneda. Kokku saab Vilde muuseumis osa poolest tosinast haridusprogrammist, mis tutvustavad pisematele Vildet nii Pipi kui ka kirjanikuhärra kohvrite abil, keskmistele reisimise kaudu ning suurematele kõnelevad ajastust ja naisõiguslusest.

Tammsaare muuseumis seevastu saavad pisimad osaleda programmis „Laste rõõm” ja „Meie rebane”, suuremad aga käia koos kuulsa kirjaniku kodu avastamas, analüüsida „Kõrboja peremeest” või vaagida võimu ja vaimu vahekorda 1930. aastatel.

Linnamuuseumisse vürtspoodi

Linnamuuseum ise pakub programme, mis kannavad vahvaid pealkirju „Vürtspood”, „Keskaegse maja lood”, „Keskaegsed tallinlased” ning „Kui ma oleksin elanud 500 aastat tagasi” või „Külas kaupmees Hans Viantil”. Linnamuuseumi lastemuuseumis Miia-Milla-Manda keskendutakse programmides nii loodusele, sõprusele, tervisele kui ka kodule, ametitele, aiale ja erinevustele.

Loodusmuuseum pakub koolidele haridusprogramme, mis tutvustavad loomariiki läbi aastaaegade, vee-elu, seeni ja sood, aga ka mulda ja mikroskoopilist lähenemist. Lisaks muuseumile peetakse ilmast ja puudest kõnelevaid koolitunde ka pargis. Lasteaiaealistele räägitakse loodusmuuseumis metsloomadest, lindudest ja putukatest, eksootilistest loomadest, aastaringist ja avastustest ning sellestki, milline on elu vees või mullas.

Isesuguseid loodusteadmisi ja erilisi kogemusi pakuvad verivärske Viimsi ning mõisa ja muuseumiga mitmekesine Sagadi looduskool. Viimast esindanud Tiina Jamsja ütles meile, et sealseid tunde peetakse alati vähemalt osaliselt õues ning mais külastas Sagadi looduskooli, mis tutvustab nii metsa, puid kui ka järve- ja mereranda Altjal, Viitnal ja Kõrvemaal, ei rohkem ega vähem kui 1597 last üle Eesti.

Narva aardejahile

Et Virumaa pole tundmatu paik kaugematelegi koolilastele, kinnitas ka Narva muuseumi esindaja, kes rõhutas, et neil on terve hulk eestikeelseid programme, nagu näiteks muistse linnuse aardeid tutvustav „aardejaht” suvel, võlumaa päkapikkude kool talvel, ajarännak rüütlite aega või koolilaste seas eriti populaarne öö linnuses.

Lähemat ajalugu saab uurida aga kahtlemata Tallinnas ajaloomuuseumis. Seal pakutava seas on nii lippu, vabariiki, iseseisvust kui ka vabadussõda tutvustavad tunnid. Fantaasiasõbrad saavad käia lohe jälgedes ning krimkasõbrad mängida detektiivi. Ajaloomuuseum pakub muide õpitube ka täiskasvanutele, näiteks neile, keda huvitavad lauanõud, medalid, ehted või fotod, aga miks ka mitte mööbel ajaloolisest aspektist vaadatuna.

Ajaloole panustab ka teletorn, kus kõige populaarsemad pidavat olema programmid „1991 august. Vabaduse kaitsel” ning „Televisioon – aken maailma”, aga pakutakse ka spordiprogrammi trepitõusuga ning põgusat inseneriõpet.

Läbi kiviaja eri kihtide, ärkamisaegse kuurordielu või kibeda Nõukogude Liidu perioodi koos metsavendade ja küüditamisega saab ajalooga tutvust teha Pärnu muuseumi haridusprogrammides. Arheoloogiahuvilistel tasub aga sammud seada Tallinna linnamuuseumi filiaali Jaani seegi juures.

Ega ajaloost saa mööda teatri- ja muusikamuuseumgi, kes püüab teemasid kadripäevast mardipäevani siduda endaga eri viisil. „Vastlapäeval näiteks räägime sellest, mis pilli vanasti sel ajal mängiti,” rääkis muuseumi pressiesindaja Ele Pajula. Vabariigi aastapäeval vaadeldakse väärtuslikke sümboleid ja sõbrapäeval kõneldakse kaugete aegade kirjavahetusest. Eraldi programme pakutakse permanentselt eesti teatri(te)st, mehaanilistest muusikariistadest ja laulupeo ajaloost.

Eesti teatrist rääkides mõtleme esmajoones ikka Estoniat. Ja põhjendatult. Sealseid programme tutvustanud teatri vabatahtlik (kelleks saavad minna kõik teatrihuvilised noored!) Erika Sall kinnitas optimistlikult, et ikka jagub õpetajaid, kes lapsi teatrisse ja kontserdile toovad, ning ooperimajas leidub huvitavaid pakkumisi igale vanusele juba beebieast alates. Kui pisipõnnidele mõeldud projektides saavad nad ise kaasa lüüa, siis vanematele suunatutes näidatakse katkendeid ning räägitakse põnevaid fakte teatrielust, olgu ooperist või balletist, kostüümidest või hääleulatusest.

Kunstiprogramme tasub otsida mõistagi kunstimuuseumist. Nigulistes saavad põnnid pidada lõvijahti, suuremad aga avastada salakäike; Kadrioru lossis imetletakse ahjusid ja mängitakse varjumänge; Mikkelis minnakse sõitma Noa laevaga. Tarbekunstimuuseumis tasub meisterdada märke ja mööblit, leiutada õppimismasinat ning koostada disainipäevikut, omandades selle kõige kõrval palju asjalikke teadmisi analüüsides ja arutledes.

Ahhaas publikupuudust ei ole

Analüüsimist ja teadmisi, aga ka ohtralt põnevaid katseid pakub Tartus asuv teaduskeskus Ahhaa, mis eriti tutvustamist ei vaja. Vähemalt nii tundub viimasel ajal levinud infost selle mäluasutuse kohta. Ka sealne hariduskoostöö juht Matti Orav, kes ise pidanud kahes koolis direktoriametit, tunnistas, et publikupuudust neil viimasel ajal ei ole, mis aga ei tähenda, et teavet levitama ei peaks. „Koolitundide puhul jääb reaalainete tajumine sageli nõrgaks. Vaja on katseid, ainult lugemisest ei piisa,” tõdes ta. Ja lisas, et Ahhaa keskuse üks eesmärke on lisaks üldhariduskooli õpilaste õppekava praktilisele toetamisele viia rohkem kokku eri vanuseastmeid. Nii püütakse sihtida seda, et magistri- ja doktoriõppe tudengid käiksid keskuses praktikal ja võtaksid juhendada rohkem keskkooliõpilasi.

Eesti meremuuseum koos lennusadamaga on võtnud oma sellesuviseks teemaks kilu ning kutsub külla nii samateemalise näituse kui ka haridusprogrammiga, mille kavas on lisaks eesti keele, ajaloo ja geograafia tutvustamisele ka kiluleibade valmistamine. Muuseas, viimaseid tehti messil 12 maitseainet kasutades ka puust ja punaselt ette, ja peab ütlema – keele viisid alla tõesti.

Pisut teistsuguses keskkonnas ajalugu, loodust, kunsti või kultuuri käsitlevaid muuseumitunde üsna pealinna külje all, mõnusa rongisõidu kaugusel pakub nii Amandus Adamsoni ateljeemuuseum Paldiskis kui ka Harjumaa muuseum Keilas.

Ja viimane, aga mitte hapupiimane – muuseumimessi võõrustaja, Viimsi vabaõhumuuseum ja rannarahva muuseum ise on lisaks tähtpäevade ja vee-eluga seotud programmidele töötanud välja sellised toredad pakkumused nagu „Vana asja hing”, „Millal maailm värviliseks muutus?” ja „Ajalugu kohvris”. Lasteaialapsi oodatakse pealkirjaga „Mina elan Eestis. Eesti elab minus” peetavale programmile.

Mis puudutab programmide hinda, siis enamasti jääb see 2–4 euro kanti õpilase kohta.

Mis muud kui muuseumi!