Käesoleva aasta sügisel viiakse Eesti seksuaaltervise liidu ja inimeseõpetuse ühingu ühise uue ettevõtmisena läbi kahepäevased koolitused seksuaalõiguste teemal venekeelsele õpetajaskonnale.

Koolitustel käsitletakse ainekavapõhiselt seksuaalhariduse teemasid, mis on seotud soosterotüüpide ja tervise seoste lahtimõtestamisega, seksuaalsuse kujutamisega meedias, seksuaalvähemustega, soovimatu rasedusega, lähisuhte- ja seksuaalvägivallaga. Lisaks koolitustele luuakse juurde võimalusi vahetada teavet ja kogemusi erialaste koostöö- ja suhtlusvõrgustike kaudu: seksuaaltervise liidu ja inimeseõpetuse ühingu kodulehtedele luuakse venekeelsed sektsioonid, võimaldatakse varasemast ladusamalt ühingute liikmeks astuda, nimetatud teemadel koostatakse noortele mõeldud venekeelsed teabetekstid. Projekti käigus valmistatakse ette ja viiakse läbi ka kaks uut ühepäevast koolitust eesti koolide õpetajatele, mis käsitlevad vägivalla ennetust lähi- ja seksuaalsuhetes.

Nimetatud teemade ühine nimetaja on seksuaalõigused. Mis need on?

Mida mõistame seksuaalõiguste all?

Seksuaalsus on inimese loomulik ja väärtuslik osa alates sünnist. Iga inimese puhul on see erinev, lisaks muutub seksuaalsuse tähendus ja roll inimese elu jooksul ning erineb lastel ja täiskasvanutel.

Seksuaalsus on seotud

• nii keha, mõtete kui ka tunnetaga;

• armastuse, helluse ja lähisuhetega;

• inimese sooga ja ettekujutusega naiselikkusest/mehelikkusest.

Lapse ja noore arengut, sh vaateid seksuaalsusele mõjutavad tema perekond, vanemate eeskuju, tavad, kooliharidus, meedia, lähedaste ja avaliku elu tegelaste hoiakud – sõnaga, kultuurikeskkond. Näiteks, kas käitumisviisid, mida ühiskonnas seostatakse mees- ja naissooga, on jäigad (stereotüüpsed) või paindlikud? Kas soosterotüüpe nähakse riskikäitumist soodustavana või mitte? Kes peaks paarisuhtes tegema ettepaneku kasutada kondoomi? Kes otsustab, kuidas toimida soovimatu raseduse korral? Kuidas suhtutakse seksuaalvähemustesse? Kuidas esitletakse reklaamides mehi ja naisi? Kas pornograafiat nähakse elulähedase õppematerjali või lihtsustatud stereotüüpe kinnistava tootena? Kas lähisuhetes aset leidvad vägivallajuhtumid avalikustatakse ja vägivalda taunitakse? Kas seksuaalvägivalla ohvrid julgevad pöörduda abi järele, teades, et neid aidatakse ja neisse suhtutakse toetavalt?

Nende näiteks toodud teemade seisukohtade üle arutlemine annab võimaluse kujundada tasakaalustatud ja informeeritud hoiakut, mõistes seejuures, mis põhiõigused on eri osapooltel ühes või teises seksuaalsusega seotud olukorras, millised õigused on teistel inimestel ja milline on igaühe kohustus teiste seksuaalõigustega arvestamisel. Iga riigi seadused või valitsevad hoiakud ei pruugi inimeste seksuaalõigusi kaitsta. Näiteks islamiriikides on päevakorral naiste suguelundite sandistamine ja teismeliste tüdrukute sundabielud, arenenud riikides on juba läbitud arutelud abordiõiguse, pornograafia ja prostitutsiooni teemal ning tänapäeval nähakse seksuaalõiguste ja -kohustuste õpetamist koolis olulise panusena mitte ainult kaastundlikuma ja demokraatlikuma, vaid ka tervema ühiskonna tekkes.

Seksuaalõigused käivad koos kohustustega

Noorte seksuaalõigustena mõistetakse noore õigust otsustada ise oma seksuaalsusega seotud küsimuste üle, selleks on tal õigus saada sellekohast teavet ja konfidentsiaalset meditsiiniabi (loe: seksuaalharidust koolist ja teenuseid noorte nõustamiskeskustest). Samamoodi on noortel õigus olla kaitstud igat liiki suhetes kiusamise, tõrjumise, ahistamise või vägivallatsemise eest ja sellest tulenevalt kohustus kohelda ka teisi inimesi nende õigustest lähtuvalt.

Kuidas praktiliselt toetada noorte iseotsustamisvõimet ja samal ajal suurendada respekti kaaslase, sõbra, partneri õiguste suhtes? Üks võimalus on tuua seksuaalõiguste kohta noortele arusaadavaid näiteid ja selgitusi ning lähtuda seejuures põhimõttest, et seksuaalõiguste omamine tähendab ka kohustust austada teiste inimeste seksuaalõigusi – ühe inimese õigused ei saa realiseeruda teisele inimesele suunatud sunduse ja vägivalla kaudu. Näiteks igal inimesel on õigus lugupidavale kohtlemisele (lähi- ja seksuaalsuhetes), kuid see tähendab ka kohustust suhtepartnereid lugupidavalt kohelda. Igal inimesel on õigus selgelt välja öelda, mida ta soovib ja mida ei soovi suhtes teha, kuid samal ajal tuleb võtta arvesse, mida tema kaaslane soovib / ei soovi.

Seksuaalõiguste põhimõte on seotud kõikide seksuaalhariduse teemadega.

Miks on see teema kerkinud õpetajate täiendusõppes?

Kehtiv riiklik õppekava sätestab põhi- ja gümnaasiumihariduse alusväärtused, sh hoolivuse, õigluse, inimväärikuse, sallivuse ja soolise võrdõiguslikkuse. Selle raames on õppekavas senisest ulatuslikum seksuaalõiguste teema käsitlemine kohustusliku ainesisuna inimeseõpetuse ainetsüklis kõigis kooliastmetes. Ühest küljest võimaldab see senisest enam pöörata tähelepanu seksuaalõigustega seotud teemade lahtimõtestamisele, teisest küljest seab ka enam nõudmisi õpetajate valmisolekule neid teemasid käsitleda.

Uuringute põhjal on kooli seksuaalharidus jõudmas järjest enamate õpilasteni, kuid samas ilmneb oluline erinevus eesti ja vene emakeelega õppijate vahel: tervelt kolmandik 16–44-aastastest vene emakeelega vastanutest ja sellest poole vähem eesti vastanutest polnud koolis saanud seksuaalharidust, kuigi oleks seda soovinud (Eesti naiste tervise uuring, 2004). Seega on tõenäoline, et vene koolides on viimastel kümnenditel käsitletud seksuaalhariduse teemasid vähem kui eesti koolides, kuigi see erinevus võib olla kahanemas.

Koolis seksuaalhariduse barjääre kaardistavas uuringus tõid õpetajad keerulisemate teemade ja koolitusvajaduse osas välja soorollid ja soo­stereotüübid, seksuaalse orientatsiooni ning seksuaalõigused. Eriti kerkis see esile venekeelses õpetajaskonnas, kus tunnetatakse enam barjääre soo ja seksuaalsega seotud teemade käsitlemisel (Jõgi jt 2010, Vorobjov jt 2011). Õpetajate hoiakute ja teadmiste uurimisel on ilmnenud, et ligi poolte küsitletute hinnangul on poiste ja tüdrukute erineval käitumisel ja rollidel ühiskonnas bioloogiline alus; et soolise võrdõiguslikkuse eesmärgid on ühiskonnas arusaamatud ja vähe lahti kirjutatud ning et sooaspektide käsitlemiseks on tarvis õppevahendeid ja koolitusi. Samuti pole senini süstemaatiliselt ja inimõiguste kontekstis käsitletud inimeseõpetuse õpetajate täienduskoolitustel seksuaalvägivalla ja raseduse katkestamisega seotud temaatikat.

Kuidas paremini kaasata peamiselt vene keelt kõnelev õpetajaskond?

Vene õpetajate vajaduste teatav erinevus eestikeelsete kolleegide omast tuleneb olukorrast, kus nende kaasamine nii valdkonna koolitustesse kui ka vabaühendustesse ja võrgustikesse on olnud puudulik. Seda osalt keelebarjääri, osalt erinevate teabeallikate, võib-olla ka kultuurierinevuste tõttu, tõenäoliselt on mõjureid veel mitu.

Seetõttu soovime ühelt poolt luua peamiselt vene keelt kõnelevatele õpetajatele võimalusi liituda inimeseõpetuse ühingu ja seksuaaltervise liidu teabe- ja suhtlusvõrgustikuga, luues ühingute kodulehtedele juurde venekeelse sektsiooni ja algatades venekeelse meililisti. Teisest küljest püüame suurendada vajadust mitte-eesti emakeelega spetsialistide taoliste võrgustikega liitumiseks ja inimeseõpetuse kohalike ainesektsioonide loomiseks Ida-Virumaal, pakkudes õpetajatele tasuta osalise tõlkega koolitusi.

Mitte ainult õiguste, vaid ka tervise küsimus

Sellest, kuivõrd inimesed on oma seksuaalõigustest teadlikud ja mil määral ühiskond neil teemadel avatult arutleb, sõltub paljuski inimeste riskikäitumine ja tervis. On teada, et Eestis elavate eesti ja mitte-eesti emakeelega inimeste seksuaaltervise näitajad erinevad nii mõneski aspektis. Kuigi raseduse katkestamise suhtarvud on olulisel määral langenud alates 1990-ndatest, püsivad abortiivsuskordajad (raseduste katkestamiste arv 1000 vastavas eas naise kohta) ikka veel mitte-eesti emakeelega noorte naiste hulgas kõrgematena kui eesti emakeelega naiste seas (Eesti raseduskatkestusandmekogu, 2014).

Eestlastest 14–18-aastastel ja 19–29-aastastel noortel on paremad HIV-iga seotud teadmised, tolerantsem suhtumine HIV-iga nakatunud inimesse, positiivsem suhtumine kondoomi võrreldes mitte-eesti samavanuste noortega. Kuigi kondoomi kasutamises 14–18-aastaste hulgas rahvuste vahel olulisi erinevusi ei ole, kasutavad eesti noored rohkem tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid kui mitte-eesti noored (87% vs. 65%), sama tulemus ilmneb 19–29-aastaste hulgas (69% vs. 52%). Mitte-eestlaste seas leidub rohkem noori, kes kasutavad ebaefektiivseid meetodeid või ei kasuta rasestumisest hoidumiseks üldse mingeid vahendeid (Trummal jt, 2011).

Usume, et kirjeldatud tegevuse abil saame teha algust vähendamaks lõhet eesti- ja venekeelse kogukonna teadlikkuses seksuaalõiguste vallas ja seeläbi vähendada eesti ja mitte-eesti noorte seksuaaltervise näitajate erinevusi. Loodame, et peamiselt vene keelt kõnelevad õpetajad tulevad koolitustega kaasa ja et nii mõnigi õpetaja otsustab end edaspidi ka seksuaaltervise liiduga ja inimeseõpetuse ühinguga siduda. Koolituste kohta saab teavet Eesti seksuaaltervise liidu kodulehelt www.estl.ee.

Projekti „Seksuaalõiguste kui inimõiguste käsitlemine koolis ja sellealase teadlikkuse edendamine eelkõige vene noorte kogukonnas“ rahastab EMP toetuste Vabaühenduste Fond Avatud Eesti Fondi vahendusel.

—

Seksuaalõigused

• Seksuaalõigused on inimese seksuaalsusega seotud rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigused, nagu õigus elule, isiklikule vabadusele ja turvalisusele, õigus olla vaba igat liiki diskrimineerimisest, õigus seksuaalteabele ja -haridusele, õigus omada igas vanuses juurdepääsu konfidentsiaalsetele seksuaal- ja reproduktiivterviseteenustele, õigus olla vaba vägivallast ning õigus otsustada laste saamise ja selle aja üle.

• Seksuaalõiguste tagamise vajalikkust on rõhutanud ühinenud rahvaste organisatsioon (1994, 1995), rahvusvaheline pereplaneerimise föderatsioon (1995, 2008), maailma seksuoloogia assotsiatsioon (1999) ja maailma terviseorganisatsioon (2002).