Eelmisel nädalal kirjutas hea kolleeg Raivo Juurak Õpetajate Lehes, et eesti keel on muutunud liiga üldsõnaliseks. Kahtlemata võib see nii olla, ja küllap ongi selles osas, mis puudutab argi- ja tarbetekste. Kunsti- ja ilukirjanduses teevad autorid ja väga olulisel määral tõlkijad (seega küllap toimetajadki) viimasel ajal aga imepärast tööd, tõdesin eelmisel nädalal raamatukülje artiklit kirjutades. Tõesti, Joel Haahtelat Hille Lagerspetzi ja Emmi Itärantat Kadri Jaanitsa tõlkes julgen soovitada küll kõigile lugejatele.

Kindlasti on paljudele ilukirjandusesõpradele tuttav tunne lükata raamatu lõppu edasi, panna see natukeseks käest, jättes n-ö maiuspalaks veel pisut. Nagu ka kahjutunne kaane sulgudes. Hea raamat haarabki endasse ja saadab lugejat veel kaua. Veel parem raamat juhatab järgmiseni, tekitab lugejas alateadliku tahtmise end arendada.

Mida rohkem ma loen, seda rohkem ma lugeda tahan. See on sõltuvus kõige paremas mõttes. Sõltuvus vaimsetest otsingutest, arengusoovist, tahtest jõuda oma teadmistes ikka edasi ja edasi. Kogesin hiljuti, et tekst, mida ma tosina aasta eest oleksin pidanud lugema korduvalt, et aduda selle mõtet, on ühtäkki saanud arusaadavaks esimesel lugemisel, pannes mõtte liikuma ja otsima uusi seoseid. Raamatud, mida ma lugesin tollal, ei paku mulle enam pinget. Mu vaim januneb üha uue, üha sisukama teksti järele. Vaimse ekstaasi järele, mida tekitab tunne, kui keegi on suutnud leida minu peast läbi käinud kildudele kaaslased ja panna kokku tervikpildi, milles sisalduvad ka need üksikud mosaiigitükid, mida mina nõutult näppude vahel olen keerutanud. Ütleb välja mõtteid, mida ma olen vargsi eneses heietanud. Toob mu teadvusse uusi.

Neil päevil toimetasin ühe tunnustatud kirjandusteadlase sügisel ilmuvat filosoofilist esseekogu. Ja jäin mõtisklema lõigu juures, mis arutleb selle üle, mis seob ja lahutab vaimset, spirituaalset, intellektuaalset ja mentaalset. Vaim on ju meil kõigil, aga me kõik ei ole seepärast veel vaimulikud. Vaimsuse aluseks on justkui mõistus, aga mõistlikkus on pigem ratsionaalsus, mis on vaat et vaimsuse vastand. Võõrkeeli kombates (geist, duh, spirit) ilmnes autorile aga, et nii mõneski neist on nende mõistete lahutamisel olukord märksa keerulisemgi kui meie väikeses eesti keeles.

Mullu suvel sattusin üht psühholoogiaraamatut toimetades lõigule, mis püüdis seletada transpsühholoogia olemust säärase pildikese abil: inimene seisab kunstinäitusel mõne pildi ees või vaatab kaljuservalt päikeseloojangut. Ja tunneb seletamatut emotsiooni, mis vallutab põgusalt kõik muu ümbritseva ning paigutab selle tajuja justkui väljapoole oma olemust.

Ma aiman ähmaselt, et kuigi kahe teose kontekst on võrreldamatult erinev, on mõte, millele need lõigud tuginesid, väga laias laastus mõlemas teoses seesama – vaimsus (intellektuaalsus, spirituaalsus), mis ei allu meie ratsionaalsele mõistusele, aga paelub intellektuaalsemaid isendeid. Sageli tuleb sellist taju ette ka teatris või mõnd raamatut lugedes. Ühtäkki oled sa kogenud midagi, mida sõnadega seletada ei saa. Taibanud midagi, mis tagantjärele tundub nii ilmselge, ühtaegu puhastav ja rõõmustav, pühalik.

Küsimus on selles, kes raputab selle n-ö õlgadelt, keerab kannalt ringi ja astub tagasi oma materiaal-ratsionaalsesse maailma, keeldudes tunnistamast millegi üleloomuliku olemasolu, ning kes oskab seda hinnata, olles iga loetud raamatu puhul millegi võrra rikkam.

Aga mitte ainult raamatu. Tundsin sedasama tunnet hiljuti näiteks Vanemuises „Utoopia ranniku” III osa vaadates – saalist välja astudes kerkis kihavate mõtete seast esile üks – minna homme raamatukokku ja laenutada Stoppard, Herzen, Turgenev. Kas ei olegi see üks kultuuri kõrgemaid eesmärke – tekitada publikus tahtmine lugu edasi uurida ja seeläbi end arendada, vaimu värskendada mitte ainult seni, kuniks eesriie langeb või kaas sulgub?

Võtke suvel aeg maha, lugege raamatuid, käige teatris ja mõelge sellele, milline oleks elu ilma kultuurita. Ärge hakake vihkama keelt pelgalt eelnõusid ja õppekavu tudeerides. Keeles on palju ilu ja võimalusi, piisab vaid mõne raamatu kaant kergitada. Võtke või siinse mõtiskluse pealkiri – mitu assotsiatsiooni see teis tekitab ja pilti silme ette toob? Üheülbaline – vaevalt küll.

P. S. Täna, kolmeteistkümnendamal ja reedel on 105. sünniaastapäev minu vanaemal Lindal, eluaegsel Rakvere kooliõpetajal, kelle juures ma veetsin palju oma lapsepõlvest. Auväärsete raamaturiiulite vahel, mis kandsid teiste seas tema lemmikautorite Raimond Kaugveri ja Herman Sergo loomingut ning kapsaks loetud sarju „Suuri sõnameistreid” ning „Maailm ja mõnda”. Raamatuarmastuse andis ta edasi oma lastele – laeni ulatuvad raamaturiiulid olid ka minu lapsepõlvekodus – ja sealtkaudu lastelastele.

Mõne nädala eest käisin ma lasteaias, elu esimesel arenguvestlusel, kartes kuulda, et mu poeg – tema lapselapselaps – on üks püsimatu ja kangekaelne rüblik. Ja sain teada, et ta on rühma üks loovaimaid lapsi, kes arutleb ning kelle sõnavaras on väljendeid, mida teised temaealised ei tea. „On tunda, et temaga vaadatakse palju raamatuid,” ütlesid kasvatajad tunnustavalt. Ärge kunagi alahinnake raamatuid ja nende mõju. Eriti lastele.