Mäletan, et olin umbes kolme-nelja-aastane. Vanatädi luges mulle igal õhtul enne magamajäämist muinasjuttu, mu ema töötas teatris ja oli sageli õhtuti tööl. Olin üldse palju vanatädi hooleks, ta hoidis mind väga. Umbes samal ajal õppisin ka ise lugema, kusjuures täiesti iseseisvalt. Mulle näidati tähed ette ja ühel hetkel olin ma läinud, ajaleht käes, onude-tädide juurde ja neile sealt midagi ette lugenud. Onu ei uskunud, et ma lugeda oskan, andis mulle teise ajalehe, aga olin sealt ka sõnad kokku veerinud.

Unejuttu luges mulle ikka vanatädi. Mäletan, et üks lugu oli alligaatorist. Küsisin, kes see alligaator on. Vanatädi vastas, et krokodill. Seejärel tahtsin teada, kus krokodill elab. Krokodill elab meres, selgitas vanatädi. Elasime sel ajal Meriväljal Lääne teel, mis oli ka mu sünnikodu. Meie maja oli merele väga lähedal, mereni oli kuskil paarsada meetrit, mitte rohkem. Ja ühel hommikul olin äkitselt kadunud. Kõik hakkasid muretsema, kus poiss on, käisid suure aia mitu korda läbi, otsisid igalt poolt, hüüdsid „Tõnis, Tõnis!”, aga mind polnud kuskil. Siis märkas keegi, et aiavärav on lahti. Muidugi tekkis suur hirm, kuhu poiss on läinud.

Mäletan, kuidas mul tuli mõte, et lähen ja otsin selle alligaatori üles. Võtsin kepi ka kätte, eks ma raamatutest piltide pealt olin näinud ja meelde jätnud, et matkamehel on reisikepp käes.

Läkisingi mere äärde. Seisin seal ja vaatasin ringi. Minu arust ma isegi hüüdsin teda. Lõpuks läksin Merivälja muuli peale ja istusin seal. Mulle on eriti hästi meelde jäänud just see seisund või olek, mis mul sel hetkel oli. Kuidagi väga hea oli olla. Ma olin äkki suur, sain teha, mida ise tahtsin, keegi ei öelnud mulle, mida peab ja tohib. Ilm oli soe, aga mingil hetkel hakkas mul seal meretuule käes siiski külm. Tahtsin koju tagasi minna, aga enam ei mäletanud, kuhupoole kodu jääb, hakkasin astuma täiesti vastupidises, linna suunas.

Praegu on Merivälja maju täis ehitatud, tol ajal aga oli see veel maakoht üksikute eestiaegsete suvilate ja suurte karjamaadega, kus lehmad sõid. Parajasti tehti teetöid, asfalteeriti mingit teelõiku, sealt edasi ei osanud ma enam minna. Mis edasi juhtus, seda ma täpselt ei mäleta. Tõenäoliselt hakkasin nutma. Igatahes leidsid ema, tädid ja kõik teised, kes mind mööda Meriväljat taga otsisid ja juba üsna suures paanikas olid, mu lõpuks üles. Olin istunud umbes poolteist kilomeetrit kodust eemal teerulli peal ja söönud suurt saia, mille tee-ehitajad mulle olid andnud.

Meriväljal elasime pärast seda sündmust veel aasta aega. Olen sündinud 1948, see oli sõjajärgne aeg. Paljud pered olid lagunenud, kes Siberis ja mujal Venemaal, kes Saksamaal või Rootsis. See oli üks hollandi meremehe ehitatud väike majake, kus me elasime, minu vanatädi maja. Mingil ajal elas seal 70–80 ruudu peal 12–13 inimest. Mäletan tohutut aeda õunapuude ja tikripõõsastega. Ja suvist tikrite korjamist ning pudelitesse panemist. Meriväljaga seostub mul alati mere, adru ja tõrva lõhn, merekohin. Ja alligaator. Kust vanatädi selle alligaatori loo võttis, ei tea, ma ei ole seda hiljem kunagi kohanud. Võis ka nii olla, et ta mõtles selle ise välja.