„Lollus on alandav, mitte tarkus!” põrutab Andrus Kivirähk oma menuki „Mees, kes teadis ussisõnu” esimeses peatükis lugejale otse lagipähe. Mitu tosinat kutsekooliõpetajat, haridusametnikku ja inseneri, kes augusti algul Vana-Võidus kutsehariduse ehitussektori probleeme arutasid, pidid paraku tõdema, et ussisõnu meie käsutuses pole. Tuleb hakata liikuma lihtsamast keerulisema poole, abiks on võtta vaid lahke talupojamõistus.

Ametiühingud või ametimeeste ühendused?

Kõigepealt eestkõneleja teema. Kes ta üldse on? Selgitust otsides jõudsin ENE-s mõisteni „eesel”, järgnes ca 450 lehekülge „Eestit” ja selle järel ühtäkki „eestkoste” − teovõimetute kodanike huvide kaitsja. Miks puudub ENE-s „eestkõneleja”? Kas tänased tööliskutset omavad inimesed ja nende koolitajad on nii abitud, et vajavad eeskostet, mitte aga võimalust probleemidele oma lahendusi pakkuda?

Sel kevadsuvel õnnestus mul koos rühma ehituse juhtimisega tegelevate inseneridega osaleda USA-s California ülikoolis koolitusel. Tallinnas tagasi olles võtsin Apollo riiulilt Ede Schank Tamkivi „Minu California” ja oma Ameerika muljeid uuesti läbi elades avastasin seal lõigu: „On ju tuntud-teatud tõde, et „vanas majanduses” – näiteks mäetööstuses, ehituses, panganduses või poliitikas – on sajandite viisi edu saavutanud eelkõige alfaisased, teisisõnu agressiivse olekuga karismaatilised tegelased, kes suudavad inimesi vajaduse korral ümber sõrme keerata või moraalinorme endale soodsas suunas painutada” (lk 171). See on veel üks kinnitus, et ehituskoolis ja -platsil toimetav rahvas vajab head eestkõnelejat.

Vana-Võidu arutelul pakuti eestkõnelejaid välja kahest kohast:

• ametiühingud,

• ametimeeste ühendused (gild, tsunft, selts, liit vms).

Ametiühingute variant sai kohe hävitava hinnangu, sest „alfaisased” koos oma poliitilise ladvikuga asutasid 1990. aastate alguses ametiühinguid liberaalse majanduse viljelemiseks, sisuliste ametiühingute väljasuretamiseks. Ametimeeste ühenduste kohta aga öeldi, et see variant lähtub põhimõttest: uppuja päästmine on uppuja enda asi. Vana-Võidu arutelul jõuliselt esinenud Eesti katuse- ja fassaadimeistrite liit (EKFML) on esimene, kes ongi asunud ennast ise päästma, püüdes tihedas koostöös HTM-i, SA Innove, kutsekoja ja ka kutseõppeasutustega tuua murrangut nii oskustööliste kui ka tehnikute koolitusse.

Et ametimeeste liidud, seltsid, tsunftid või gildid jalad alla saaksid, selleks on neile vaja häid liidreid – isiksusi, kes tõusevad esile tänu oma teistest kõrgemale sotsiaal-psühholoogilisele staatusele (EE 5; lk 545). Kiiresti siin midagi ei muutu. Ainus, mida võime korraldada, on vee tilgutamine hallile kivile – aga ükskord ta mureneb niikuinii!

Õpipoiss, sell, meister, tööjuht

Vana-Võidu arutelul korrastati oma mõtetes ka ehituse mõisteid. Praegu on need mõnevõrra raskesti adutavad: liht(abi)tööline (2. kutsetase); esmataseme oskustööline ja oskustööline (3. ja 4. kutsetase); tehnik (5. kutsetase). Kas Euroopas pika traditsiooniga „õpipoiss”, „sell” ja „meister” ei ole ülevaatlikumad?

• Õpipoiss. Lihtsat abitööd tegeva tegelase ametinimi oli ja on õpipoiss, kusjuures õpipoisina võib oma suvila kaminat laduva meistri kõrval tegutseda ka professoriametit pidav naine-mees. Kui oidu on vaid selleks, et pottsepale kivi käeulatusse nihutada ja põrand õhtul luuaga läikima lüüa, siis doktorikraad õpipoisist kaugemale ei aita.

• Sell. Vana-Võidus tembeldati selliks kiiresti tegelane, kellel on teadmisi oskustöö tegemiseks, kuid kes pole käeliselt veel piisavalt vilunud. Selli tase vastab tänasele esmase taseme oskustöölisele. Selline mees vajab vanema kolleegi juhendamist ja pole veel tema kavalusi üle võtnud, et töö teistest meestest viljakam ja kvaliteetsem oleks. Vaid need kaks omadust teevad meistrist meistri ja annavad talle turueelise.

• Meister. Headele teadmistele ja tõhusale kogemusele tuginev töömees võib meistri ametinimetust kanda. Küsimus on aga selles, kes meistri teadmiste ja oskuste taset kontrollib ja hindab. Ja kuidas teha seda nii, et antud hinnangul oleks teiste sama eriala meistrite ja sellide silmis tõsine kaal? Mis uusi õigusi meistripaber ehitusturul annab? Kas ta lastakse riigile või KOV-ile olulist tööd tegema eelisjärjekorras või hindab firmaomanik tema teadmisi ja oskusi kõrgemat töötasu makstes?

• Tööjuht. Tänane mõiste „tehnik” on kutsetase, mida omavad tuhanded mehed, kellel on taskus Tallinna ehitusmehaanika tehnikumi (tollane TEMT) või mõne muu nõukaaegse tehnikumi diplom. Eesti ehitusettevõtjate liit (EEEL) koos kutsekojaga on täpsustamas selle kutsetaseme omajatele esitatavaid nõudeid ja see võib tuua kaasa uue ametinimetuse. Üks kaalumisele pandud variantidest on „tööjuht”. Eesliitega saab nimetust täpsustada: betoonitööde tööjuht, puusepatööde tööjuht, viimistlustööde tööjuht jne.

Emmede lootusi ei tohi petta!

„Kui sa korralikult õppima ei hakka, siis lähed kutsekasse!” Just niimoodi ähvardab enamik pereemasid oma last. Uuringud näitavad, et just ema on see, kes last kutsevalikul kõige rohkem suunab. Mitu põlvkonda peab meil veel üles kasvama, enne kui emad laste kutsekooliga hirmutamise lõpetavad?

Kutsekooli maine tõstmiseks emade silmis on vaja tööandjate, töövõtjate, koolitajate ja jätkukoolitajate sisulist koostööd. Eriti tähtis on teha koostööd meestega, kes teeksid seda tosinkond aastat järjepanu – haridusmaastikul ühepäevaliblikad edu ei saavuta.

Kutsekooli tõstab emade silmis ka kooli kõrge akrediteering. Hain Heinaru ütleb oma Maalehe artiklis „Muutes head, saame halva”, et poliitiliselt on korrektne deklareerida, nagu oleks meil kõikides koolides ühesugune õppetase, kuid see pole tõsi. Praeguseks on Eestis siiski juba 11 tähtajatu koolitusõigusega ehituse õppekavagruppi. See on hea eeldus saada ehitajate koolitamisel tõeliseks tegijaks.

Lõplikult muudab emme oma suhtumist aga siis, kui ta näeb, et naabripoiss on saanud kutsekoolist eluks tugeva vundamendi, on oma teadmiste ja oskustega teeninud leiva lauale, on oma valdkonnas austatud meister, kellest on saanud pärast kutsekooli teistkordset läbimist edukas ettevõtja, või miks mitte ka rakendusinseneri diplomi omanik.

Emmede ootusi ei tohi petta! Kutseõppekeskuste nüüdisaegsed majad on vaid koor. Sisu on kooli edumeelne juhtkond, õppekavagrupi entusiastlikud õpetajad ja koostöö oma valdkonna tipptegijatega, ning mitte ainult koduvallas või -maakonnas. Eesti ehitaja on end tõestanud Põhjamaades ja ka laiemalt. Mitte Made in Estonia pole meie piir, vaid Made in world.