See raamat ei kuulu küll verivärskete hulka, aga kui see mööduval suvel mulle kätte sattus, teadsin kohe, et tahan soovitada seda lugeda just õpetajatel.

Proosalisel põhjusel. Teose autor Rita Ahonen on nimelt Stockholmi Euroopa kooli looja ja õpetaja (ka söögitädi, koristaja ja raamatukoguhoidja, kui jätkata loetelu ametitest, mida ta oma loodud koolis selle esimesest päevast saati pidanud on), kes tutvustab teoses lisaks Stockholmi elule ja vaatamisväärsustele nii Rootsi kohalikku koolisüsteemi kui jutustab mõnusalt värvikal moel sellest, kuidas suuremate ja väiksemate tagasilöökide kiuste on Euroopa kool Stockholmis tänaseks üha kasvav õppeasutus, mis õpilaste arvu suurenemise tõttu juba mitu korda kolima on pidanud.

Kolimine tekitab stressi alati. Aga kujutage ette situatsiooni, kus majaomanik teeb koolis miljoni krooni eest remonti kokkuleppel, et kool maksab selle eest koos üüriga järgnevatel aastakümnetel, aga kui kool on sisse kolinud, otsustab ümber ja tahab kogu raha kohe kätte saada, aga pank nii noorele koolile veel laenu ei anna.

Või et kooli pürib õpetajaks isik, kes enne lepingu sõlmimist nii mitu korda palka juurde nuiab, et selle sõlmimiseni ei jõutagi, ning teatab seejärel ametivõimudele, et teda diskrimineeriti nahavärvi tõttu. Või et lapsevanemad teevad ametliku kaebuse selle pärast, et õpetaja korraldas klassis… võistluse.

Just selliseid lugusid leidub siin raamatus hulganisti. Need on tubliks vürtsiks teekonnal, kuidas ühest noorest eesti naisest sai säärase rahvusvahelise kooli juht. Tegelikult, see oli juba üsna päralejõudmine, enne viis tee siksakitades läbi laevakoristamise, linnatutvustamise, koduõpetamise ja keeltekoolide, elamise sõprade keldris ning eelkõige poliitilise paguluse, mis tõepoolest, nagu autor isegi kirjutab, tänapäeval uskumatuna tundub, arvestades, et Eestist välja saadeti ta võimude vahendusel ja valikuvõimaluseta alles 1988. aastal.