„Haridussüsteemis oldud aastad andsid mulle kogemuse, mis on lapsele hea, mis teda kahjustab. Erinevatest ülikoolidest sain küll teadmisi, mis on lapse arengule vajalik, kuid Tartu ülikooli Waldorfi pedagoogika täiendõpe andis oskuse seda head ellu rakendada. Nii olemegi õpetajate loodud haridusasutus, mis lähtub kristlikust väärtuskasvatusest ja samas arvestab lapse arengulisi vajadusi,” tutvustab Tartu luterliku Peetri kooli lasteaiaosa juht Külvi Teder.

„Meie õpetajad peavad kandma kristlikke väärtusi. Kuna õpetaja on eeskuju kõiges, mida ta mõtleb või teeb, siis kajastub eeskuju ka kõige olulisemas – kuidas ta lastesse suhtub. Jälgime, et meie põhiväärtused – hoolivus, austus ja tänulikkus – oleksid iga päev meie käitumises näha. Iga õpetaja on rühmas kui perenaine, kes lisaks pedagoogilistele pädevustele teeb või õpib tegema käsitööd, söögitegemist, puutööd ja aiandust,” ütleb ta.

Noor, kuid ajalooliselt väga vana haridusasutus

Külvi Tederi kabinetis on Eesti lipu värvides põrandavaip, seinal ajaloolise Peetri kooli rajaja Heinrich Koppeli portree ning pühapilt. Tartu luterlik Peetri kool, ajaloolise Peetri kooli õigusjärglane, sai 4. septembril aastaseks. Kuid tegelikult loodi Tartu Peetri kool kui esimene eestikeelne kool juba 1906. aastal Heinrich Koppeli (hilisem Tartu ülikooli rektor) eestvedamisel.

Külvi Teder tutvustab: „Kool taasasutati 2013. aasta septembris ja siis sündis ka kaherühmaline lasteaed. Ime läbi ja suurte pingutustega saime tänavu 1. septembril pühitseda ka lasteaia teise maja. Kokku neljas liitrühmas käib 70 last. Lasteaia esimene tegutsemisaasta tõi vanemate suure rahulolu. Tänu info levimisele ja lahtiste uste päeval nähtule täitus kiiresti ka teine maja, nii et pikk järjekord on praegugi.

Koolina kasvame iga aasta ühe klassi võrra. Peetri kiriku taga ootab meid ajalooline koolimaja, kuhu soovime mõne aasta möödudes kolida. Lasteaia osas me ei laiene. Tahame kasvada vaid kvaliteedis ja ilus. Soovime muuta ka majade ühise õueala veel kodusemaks, põnevamaks ja looduslikumaks. Soovime teha ronilaid looduslikest puudest, nii kõverad, nagu need päriselt on. Hoovis teerajal on jämedad puujuured läbi pinnase tunginud. See on ainult tore, nagu metsatee, kus laps peab õppima jalgade ette vaatama.

Et luua vanematega suurepärane koostöö ja lasteaias hea õhkkond, teeme enne lapse lasteaeda võtmist perevestluse. Soovime veenduda, et meie ja pere väärtused ühtivad. Lapsevanem ei pea olema koguduse liige, kuid on oluline, et pere austab kristlikke väärtusi.

Oleme õppiv organisatsioon. Eelmisel aastal oli peaaegu iga kuu õpetajatele ja vanematele ühine koolitus või koosolemine, et kaasata vanemaid ja õppida ka ise. Meil on hea koostöö nii Tartu ülikooli õppejõudude kui ka eetikakeskuse inimestega. Näiteks oli eelmisel õppeaastal laste meedia- ja suhtlemisõpetuse teemaline koolitus, kristliku väärtuskasvatuse ja hingehariduse koolitused, lastega filosofeerimise koolitus. Kevadises perelaagris leidsime vanematega ühised väärtused ja arutasime, kuidas neid nii lasteaias, koolis kui ka kodus rakendada. Sellel õppeaastal püüamegi ühiselt ellu rakendada väärtused, nagu elurõõm, julgus, loovus, koostöö, austus, vastutus, tänulikkus …

Kui midagi teha, siis rõõmuga

Kui pole elurõõmu, siis pole ka elujõudu ja laps ei taha midagi teha. Rõõmus on laps, kelle tegelikke arengulisi vajadusi arvestatakse. Ta saab vabalt mängida, katsetada ja loovate (mitte valmis mänguasjadega) vahenditega initsiatiivikalt tegutseda. Meil pole sellist sundust, et kõik istuvad laua taga, täidavad töövihikuid või lõikavad šablooni järgi välja ühesuguseid jäneseid. See pärsib igasugust arengut. Koolieelses eas laps peab tegutsema ja liikuma, siis areneb ja liigub ka aju. Kõige olulisem aeg on lapse enda loodud mängu aeg.

Olulised on ka vastutus ja tahtekasvatus. Näiteks peavad koolieelikud käsil oleva töö lõpuni tegema, mis nõuab teinekord suurt pingutust. Mõnda asja teeme kuu aega või kauem. Oluline, et asi saaks lõpetatud ja ilus.

Kuna meie õppekavas on kodundus seotud töökasvatusega, siis teeme kõike koos lastega: katame lauda, küpsetame, riisume aias, hoolitseme lillede eest, klopime vaibad, keedame oma aia õuntest moosi.

Soovime, et väärtused kujuneksid harjumusteks ja kõik tegevused oleksid mõtestatud.

Mis on püha?

Kristlik väärtuskasvatus saab alguse õpetaja hoiakutest ja suhtumistest ning läbib igapäevatoiminguid, näiteks vaikuse ja rahu hetked küünla süütamisel, söögi- ja tänupalvesalmid. See õpetab austust toidu ja kaaslase vastu. Kristliku väärtusõpetuse juurde kuuluvad arutelud, piiblilood, narratiivid, mis lapsele mõistetavasse keelde panduna viivad väärtuse praktikasse.

Tähistame kristlikke ja rahvakalendri tähtpäevi süvenenult, mitte pealiskaudselt. Kuna pühasid on palju, siis peame tegema valiku. Peab olema aega. Laps peab saama pühast tunde, mis on pühalik ja ilus. Ka tegevused ja meisterdamised lastega on osa pühast, et nad näeksid ja mõistaksid, miks midagi tehti. Näiteks lõikustänupüha juurde kuulub leivategu, hingedeaega laternate valmistamine ja hubased jutustamised küünlavalgel.

Meie eesmärk on kanda isamaalisust ja rahvuslikkust, nagu vanal Peetri koolil Vene tsaarivõimu lõpus. Ka Eesti vabariigi aastapäevad on pühalikud. Tähistasime seda nii lasteaias kui ka koolis ja koos kontserdiga Peetri kirikus, mis oma pidulikkusega jättis lastele kustumatu mulje. Seal hümni laulmine on võimas elamus. Kahju, et on koole, kus aktustel hümni ei laulda. Koolitunnis hümni õppides pole ju õiget meeleolu. Meeleolu on aga kõige tähtsam. Lapsele peaks trilli-tralli vahepeale kinkima selliseid tundeelamusi, nagu laulupeol „Mu isamaa on minu arm” lauldes.

Arvan, et just tunnet ja õpetaja loodud meeleolu jääb laps mäletama, kui ta ka faktiteadmised unustab. Aju-uuringud kinnitavad, et väärtused kujunevad eelkoolieas läbi tundeelamuste ja neid kantakse eluaeg. Öeldakse ka, et pidulikkust, härdust ja pühalikkust ei saa hiljem õpetada, kui lapsepõlves pole seda kogetud. Seepärast lähtume oma lasteaias baasväärtuste jagamisest. Kui me seda suudame, siis oleme eesmärgi saavutanud ja lapsele on ellu kaasa antud palju väärtuslikum pagas. Kui lapsele pakutakse palju võimalusi loovuse arendamiseks, saab ta nii koolis kui ka tulevikus tööturul palju paremini hakkama. Meie koolieelikuid on edaspidi huvitav võrdluses teistega jälgida.”

Naturaalsest materjalist mänguvahendid

„Lasteaia tegemistes järgime aastarütmi. Pärast aiatöid jõuab järg mõnusa tubase nokitsemise, käsitööni,” kiikab Külvi Teder puunugade ja minikangastelgede poole. „Paljud mänguvahendid, näiteks nukud ja mänguloomad, on õpetajate ja lapsevanemate tehtud. Mänguasjad on võimalikult naturaalsest materjalist ja loomuliku välimusega. Hunt on ikka hall ja rebasest suurem. Puit ja kivi on ikka õige raskusega, et areneksid lapse tajud,” selgitab Külvi Teder. Kui plastmassist mänguasjad on ühekergused, jääbki lapsele mulje, et eri suurusega klotsid kaaluvad ühepalju, tajud nüristuvad.

Nukkude täidiseks on vill. Spetsiaalne nukuriie on tellitud Saksamaalt, kuna Eestist pole väga head leidnud. Nukurõivad on õpetajad ise heegeldanud või kudunud. Näod on tehtud neutraalsed, et laps saaks mängida nuku eri meeleolusid. Nukkudega mängivad rõõmuga ka poisid. Kord ei saanud Külvi Teder üht nukku konverentsile viia, kuna üks poiss tahtis parajasti nukuga mängida. Ja mäng on kõige tähtsam.

Iga laps saab sünnipäevaks õpetaja tehtud nuku või loomakese. Kooliminekuks koguneb neid terve kollektsioon. Isetehtud nukke hoitakse rohkem, ei loobita pead-jalad segamini mänguasjade kasti, nagu vahel lasteaedades näha võib. Lapsed soovivad vanemateltki, et tahaks selliseid nukke nagu lasteaias. Paljude sarnaste mänguasjadega mängisid küllap juba õpetajate vanavanemad – lapsevanema tehtud kaisuloomadest kastanimunade ja tammetõrudeni. On ka n-ö tavalisi mänguasju, nagu pusled ja doominod. Autosid on ka, aga poisid kasutavad sõidukitena ka puuklotse ja ehitavad neid ise. Ka isade käsi on mängus. Näiteks vineerist bensiinijaam on ühe isa ehitatud.

Poisid põimivad raamil võidu

Mitmed mänguvahendid on mitmeotstarbelised, et arendada laste fantaasiat ja loovust. Kangast saab ehitada maju, neid võib kasutada keebi või loorina. Näidendit tehes pole vaja keerulisi kostüüme, vaid keebi värv annab tegelasele karakteri ja meeleolu.

Heegeldatud villased paelad on sidumiseks palju paremad kui libe kunstmaterjal. Terakotid on taas mitmeotstarbelised. Need sobivad maja ehitamiseks, patjadeks või nukumadratsiteks.

Vill on tänuväärne materjal ning viltimiseks ja mängimiseks lastele vabalt võtta. Külvi Teder: „Õnneks leidub Eestis veel lambaid. Oleme kõvad villakasutajad, teeme näiteks vilditud mänguasju, seinapilte, linikuid.”

Kenad kasepakud rühmatubades toodi metsast. Nende abil on hea näiteks hommikuringe teha, ehitada või kasutada kööginurgas lauaks-tooliks. Taaskasutuspoest Sõbralt Sõbrale saab huvitavaid leide, mööbli- ja käsitööasju.

Iga koolieelik valmistab endale kevadeks marionettnuku ja ühiselt mõeldud lugu etendatakse ka suurema publiku ees. Sellise nuku tegemine võtab lapsel aega umbes kuu. Külvi Teder: „Pigem teeme asju, mis võtavad aega ja nõuavad pingutust, kui lõikame ja kleebime kiiresti. Süvenemine ja pingutus on tähtis. Hingega tehtud asi on väärtuslik kogu elu, kuid paberasjad lähevad sageli prügikasti.” Iga laps võib, aga koolieelikutel on kohustuslik põimida kevadeks endale käsitööraamil kangas, millest tehakse näiteks kotike. Töö, mis mõnel võtab paar kuud, mõnel terve õppeaasta, aga saab tehtud. Tänavu on koolieelikud peamiselt poisid. Külvi Teder kiidab, et nad on hästi nobedad ning hakkasid raamil põimimist võidu tegema.

Leib valmib isejahvatatud jahust

Külvi Teder näitab laste tehtud mesilasvahakriitidega pilte: „Mesilasvahakriit on looduslik, suhugi pistes ei juhtu midagi. Lai serv annab palju võimalusi teha ilusaid taustu, maalida mägesid, teha raam pildile ümber. Pliiatsiga tuleksid lihtsalt kriipsud. Kriidid on kolme põhivärvi: kollane, sinine ja punane. Laps avastab nende abil ülejäänud värvid. Siin on pastelsed, kokkusulatatud toonid, hoopis teine asi kui vildikas, mis lasteaialastele üldse ei sobi. Akvarellvärvidega maalides kasutame jällegi vaid kolme põhivärvi. Tulemus on imeilus ja kõik tööd, nii kolme- kui seitsmeaastaste maalitud, on kui kunstiteosed.”

Rühmaruumis on aastaaegade ja pühade laud, mille kujundus lähtub loodusest, õues valitsevast meeleolust ja pühast. Värviõpetuse järgi liigub värviring koos aastaringiga nii, et helgus ja pidulikkus alles jääks. Praegu on värvid laual varasügisesed, soojad, küpsed ja kuldsed. Vaasis on kuldsed viljapead, kõrval kotikeses viljaterad. Nendest jahvatatakse ise jahu ja tehakse sellest leiba. Külvi Teder: „Paneme muidugi muud jahu juurde. Kõike ei jõua ise jahvatada. Lapsed kogevad, kui raske töö on käsitsi jahvatamine. Näevad leivategu viljateradest peale. Vanasti käis viljapeks kootidega, meie toksime terad peadest välja väikeste klotsikestega.”

Kuna leib tehakse iganädalaselt, siis on ka lapsevanemal tore tulla lapsele järele kui toas on värskelt küpsetatud leiva lõhn.

Igal nädalal jutustatakse lastele mõnda õpetlikku, väärtustega seotud lugu ning reedel tehakse selle põhjal nukuetendus. Akna all lauakesel on lauateatri nukud. Need on valmistatud vildist või kootud, papp on põhjaks, raskus, terakesed või kivi, peal, et nukk seisaks ise püsti. Igal aastaajal on omad nukud, teemad ja lood. Oluline, et laps kuuleks sama lugu palju kordi, siis jõuab ta sellesse süveneda, avastada uusi nüansse ja nii jääb jutt ka meelde.

Lava valmib laste juuresolekul. Nii näeb laps, et kõik selleks vajalik leidub rühmaruumis. Palju saab luua loovalt käepäraste vahenditega. Siis hakkab laps etendusi matkima, mis arendab kõnet, esinemisjulgust ja loovust.

Kord tegi üks koolieelik teistele nukuetendust, ning teatas ühel hetkel, et teeb nagu vanasti tummfilmis. Oli tore vaadata, kuidas ta nukke täpselt liigutas ja kuidas kõik lapse vaikselt ja tähelepanelikult jälgisid. Kui üks väike tüdruk hakkas nihelema, ütles samavanune poiss: „Ole tasa, ma ei kuule!”

Väärtuste puu – austus, hoolivus ja tänulikkus

Külvi Teder: „Väldime seintel ohtraid paberpilte ja plakateid. See väsitab last. Kui ta on päev läbi ühes ruumis, siis selle üldmulje peaks olema rahustav.” Rühmaruumi seinal on väärtuste puu. Lastele jutustatakse lugusid, muinasjutte ja piiblilugusid, mis on seotud puul kirjas olevate väärtustega: austuse, hoolivuse ja tänulikkusega. See on ka aastaaegade puu: kevadel õied ja pungad, suvel roheline, talvel raagus ja juurte all koopas magava karuga. Lisaks on puu ka ilumeelega seotud. Selle valmistamisel on kasutatud palju viltimistehnikat. Toonid väärtuste puul ja selle ümber on sumedad ja salapärased.

Külvi Teder: „Värvide valik lähtub ka lapse arengust. Laps vajab õrnu toone. Meil on roosakad seinad, sest Goethe värviõpetuse järgi on roosa inimese värv, eriti lasteaiaealiste laste, mitte ainult tüdrukute, vaid ka poiste värv. Roosa loob turvatunde ja hubasuse. Karidina- ja mängukangaste osas muutuvad värvid vastavalt aastaajale. Näiteks talvel läheb meil natuke sinisemaks.”