Septembri alguses, kui koolides algab jälle õppetöö, kerkib traditsiooniliselt päevakorda õpetajate palkadega seotu. Riigieelarve läbirääkimised on sellel ajal algamas, poliitikud kiidavad õpetajaid ja räägivad pidukõnedes õiglasest palgast. Erandiks ei ole ka käesolev aasta. Nagu eelmine haridusminister Jaak Aaviksoo, on ka Jevgeni Ossinovski seda meelt, et õpetajate palk on prioriteet ning nende keskmine palk võiks olla Eesti keskmisest töötasust 20 protsenti kõrgem. See põhimõte on ka valitsuse vastu võetud haridusstrateegias, ent tänases kontekstis tundub väljend „prioriteet”, mis peaks tähendama esmatähtsust, devalveerunud.

Haridusminister Aaviksoo ajal oli õpetajate palk tõesti esmatähtis. Lisaks riigieelarvest tulevale lisarahale, mis oli aastas umbes viis protsenti, alustati koolivõrgu korrastamisega ning sisemisi vahendeid suunati sihtotstarbeliselt palgatõusuks. Näiteks 2013. aasta eelarves oli täiendavaid palgavahendeid vaid 4,4 protsenti, kuid aastaga tõusis palk 15,4 protsenti. 2011. aastal oli õpetaja miinimumpalk 609 eurot ning keskmine brutopalk 797 eurot. Praegu, mil uue koalitsiooni otsuste mõju palkadele veel pole, on õpetaja miinimumpalk tõusnud 800 euroni. Esimese poolaasta keskmine välja makstud palk täiskohaga töötava õpetaja kohta oli 988 eurot ning aasta lõpuks on see kindlasti üle 1000 euro kuus, ületades esmakordselt ka riigi keskmise palgataseme. Kokku on palgad kahe aastaga tõusnud üle 25 protsendi, miinimumpalk aga koguni kolmandiku võrra. Õpetajate palga tõus ei tohi peatuda, sest lõppeesmärgist oleme veel kaugel.

Eelarveläbirääkimised valitsuste tasandil on juba alanud ja esialgu planeeritud kulude maht on kasvamas 4,5 protsenti. Tundub aga, et eriliseks optimismiks õpetajatel põhjust ei ole. Õpetajate palgatõus võib sõnades olla küll prioriteet, kuid sisulist katet sõnadele on keeruline näha. On kahju, et haridusminister ei ole seni isegi õpetajate uue aasta miinimumpalgamäära julgenud välja öelda. Rahandusminister on tõdenud, et suurem osa riigieelarvekuludest on juba seadustega võetud kohustustega kaetud ning paariprotsendiline lisaraha oleks juba väga suur saavutus.

Muret tekitab aga hulk muid otsuseid, mis päris otseselt pidurdavad palgatõusu. Istuva valitsuse seni ainus kandev hariduspoliitiline lubadus on olnud gümnaasiumiõpilaste tasuta koolilõuna. Esialgsete arvestuste kohaselt kulub riigieelarvest sellele 3,1 miljonit eurot. Omavalitsused peavad oma eelarvest juurde leidma umbes samasuguse summa, et gümnasisti lõunalauale saaks panna midagigi mõistlikku. Sisuliselt 6 miljonit eurot, mis tähendaks vähemalt 3−4 protsenti palgarahast.

Veel üks pealtnäha väike, kuid märgiline tähelepanek, mis võib tuua kaasa osa õpetajate palgalanguse. Nimelt võttis Vabariigi Valitsus 28. augustil vastu määruse, kus omavalitsustel võimaldatakse jälle kasutada põhikooliõpetajate tööjõukulude toetust gümnaasiumiõpetajate töö tasustamiseks. Olen nõus, et see muudab süsteemi paindlikumaks ja on omavalitsustele märkimisväärseks abiks väiksemate gümnaasiumiastete ülalpidamisel. Aga muudetud kord viib minu hinnangul varem või hiljem selleni, et riigi palgatoetus jagatakse lihtsalt rohkemate õpetajate vahel ära ja omavalitsused ei suuda vastu panna kiusatusele vähendada selle võrra oma eraldisi. Kõige tõsisemalt lööb muudatus kodulähedasi põhikoole, mille säilitamist rahastamise senine kord kõige rohkem toetas. Nõrgad gümnaasiumiastmed tõmbavad enda järel paratamatult sohu ka elujõulised põhikoolid.

Ilmselt pole valitsusel võimalik tagada ametiühingute nõutavat 1000 eurot ületavat miinimumpalka, ent haridusreformide sisuline jätkamine võimaldaks ka ilma lisarahata tagada järgmise aasta miinimumpalga tasemel 880−900 eurot kuus.

Olukorras, kus sotsiaaldemokraadid eesotsas Jaak Allikuga on korduvalt öelnud, et koolivõrgu korrastamine tuleks tagasi pöörata, ei tahaks mina olla õpetaja nahas. Sellisest palgakasvu tempost, nagu on olnud viimasel kahel aastal, ei saa enam juttugi olla. Kui palgaraha jätkuvalt muudeks kuludeks võetakse, võivad palgad isegi langema hakata.