Suve algul ilmus Eesti teaduste akadeemia kirjastuselt mahukas tõlkemonograafia, Osnabrücki ülikooli (Saksamaa) kirjandusteadlase, 2014. aastast ka Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse vanemteaduri Martin Klökeri doktoritöö „Tallinna kirjanduselu 17. sajandi esimesel poolel (1600–1657). Haridusinstitutsioonid ja juhuluuletamine”.

Baltikumi vanema kirjandusega tegelevatele kirjandus- ja raamatuloolastele ei vaja Klökeri nimi tutvustamist, sest paljud siinsed kolleegid abistasid monograafia autorit 1990. aastail tema uurimisvisiitidel Eesti arhiivides ja raamatukogudes. Algselt saksakeelset teost hakkasid Eesti teadlased kasutama ja tsiteerima kohe pärast selle ilmumist 2005. aastal Tübingenis. See kehtib nii teose biobibliograafilise kui ka kirjandusloolise poole kohta.1 Eesti- ja Liivimaa varauusaegse kirjanduse uurimises võib eristada peaaegu et Klökeri-eelset ja -järgset aega, sest teos täidab tühimiku, mis valitses Eesti alal loodud vanema (s.o kuni 17. sajandi keskpaigani) muukeelse kirjanduse bibliografeerimisel ning uurimistulemuste esitamisel tervikliku loona.

Teose pealkirjale vastavalt teadvustatakse ja seatakse fookusesse Tallinn kui esimese ilmaliku eestikeelse luuletuse sünnikoht. Ent autor möönab ka ise, et Tallinn tähendab siin linna haritlasi koos maapiirkondade vaimulike ja koduõpetajatega ning üksikute ümbruskonna aadlikega. Autor käsitab Tallinna avaramas, Eestimaa tähenduses, sest olulisimad sündmused, mis kirjutama ajendasid (pulmad, matused jt), toimusid peaaegu eranditult linnas, teisalt tingis Tallinna-kesksuse trükikoja rajamine just Tallinna. Eesti teiste piirkondade (Tartu, Pärnu, Narva) autoreid ja teoseid on puudutatud mõnevõrra peatükis „Suhted naaberlinnadega” (lk 313–329).

Kui vaadata eestikeelse kirjanduse aspektist, siis ümbritsetakse selle teose abil Reiner Brockmann kui esimese eestikeelse ilmaliku luuletuse autor kontekstiga, mille tarvis on Klöker ühendanud kirjandussotsioloogia ning kirjanduse sotsiaalajaloolise uurimise metoodika. Ühekaupa käsitletakse kõiki Tallinna ametkondi, milles töötamine eeldas kirjaoskust ja haridust, ning iga biograafiliselt ja bibliograafiliselt tõendatava isiku kohta on esitatud küsimus: kirjutas/ei kirjutanud. Jaatava vastuse korral on iseloomustatud kirjamehe loodud tekste lähemalt ning jälgitud tema teoste kohta ametikaaslaste, aga ka kogu ülejäänud linna kirjasõna hulgas.

Ligi 2000 värsirida analüüsitava materjali hulgast on monograafias ka tsiteeritud. Need on peaaegu kõik lugemise käigus ükshaaval välja valitud haruldastest, sageli väljaspool Eestit säilitatavatest varatrükistest. Nii detailsel alusel loodud panoraampilti pole meie kirjandusloos seni ühegi teise perioodi ega piirkonna kohta ning nt 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi puhul oleks seda haritlaskonna suurust arvestades juba raske ettegi kujutada.

Juhuluuletuste tõlked kirjandus- ja emakeeletunnis

Ent Klökeri teosel võiks eestinduse vahendusel olla lisaks teaduslikule teinegi eesmärk – mitmekesistada Eesti alal loodud vanema kirjanduse õpetamist meie koolides. Kui nt Saksamaal kuulub regionaalse varauusaegse ladinakeelse luule käsitlemine alates 1990. aastatest loomuliku osana gümnaasiumide ladina keele õpetusse, siis Eestis välistavad ladina keele õpetuse piirdumine elementaarsete grammatikateadmistega ning saksa keele õpetuse rõhuasetus suhtluskeele omandamisel nende keelte vähestegi õppijate jaoks kokkupuute selle teatud mõttes koduloolise, ent eestikeelse kirjanduse tekke mõistmiseks üliolulise tekstikogumiga. Kujundlikult väljendudes saaks Klökeri teose abil avardada meie teadmisi Eestimaal loodud kirjandusest siinse arhitektuuri, kujutava kunsti või kas või poliitilise ajaloo tundmise tasemele – ei kätke ju needki üksnes eestlaste maalitud pilte, ehitatud hooneid, peetud sõdu või sõlmitud lepinguid, vaid hõlmavad ka Nigulistet ja Olevistet, Hippiust ja Kärde rahu – kõike Eesti alal toimunut.

Klökeri monograafia on kooliõpetuses kasutatav kaheti: esiteks leiab siit kokkuvõtlikke ülevaateid kirjandusperioodide, autorite, nähtuste ja žanride kohta, mida varem eesti keeles nii lihtsalt ja ülevaatlikult, kuid seejuures uuemat uurimisseisu kajastavalt käsitletud ei ole. Näiteks antakse peatükis „Tallinna kirjanduselu enne 1600. aastat” (lk 88–103) üldse esimene eestikeelne ülevaade nii varasel perioodil Eesti alal, peamiselt Tallinnas kirjutatust. Alajaotus „„Pastorite ebajumal” Heinrich Stahl” (lk 146–156) heidab valgust esimese eesti keele grammatika ja viljaka kirikukirjanduse looja Heinrich Stahli vastuolulisele isikule, tollastele enesekehtestamisstrateegiatele kirikupoliitilise ja loomingulise läbimurde saavutamiseks. Peatükist „Juhuluule” (lk 391–452) leiab üksikasjalikku infot mitu sajandit massiliselt viljeldud luuleliigi kohta. Need on suurepärased väikesed tervikkäsitlused, mida õpetajad saavad gümnaasiumiõpilastelegi jõukohase ja selge esituse tõttu soovitada iseseisvate referatiivsete uurimistööde temaatilise lähtekohana. Eestikeelset lisakirjandust aitavad seejuures avastada nii joonealused kommentaarid kui ka kirjandusnimistu.

Teisalt pakuvad teose eestinduseski värsivormi jõudnud juhuluuletuste tekstid võimaluse lasta kirjandustunnis rühma- või paaristööna analüüsida mõne üldinimliku teema avaldumist juhuluuletustes või võrrelda sama teema avaldumisega Goethe-järgses nn elamusluules. Klöker ise on luuletuste tekstide alusel jälginud süvenenumalt kolme teemaringi: sõda, linna ning antiikse ja kristliku vahekorda (lk 417–452).

Vallatu kirjandustund varauusaegse pulmaluulega

Nende kõrval pakub üsna vallatuks kirjandustunniks ainest varauusaegne pulmaluule. Mängides pruutpaari nimede ja elukutsetega, püütakse kaasluuletajaid üle trumbates leida võimalikult vaimukaid kujundeid, stiilivõtteid ja värsimõõte kahe abieluga kaasnenud tegevuse, seksi ja lastesaamise kohta. Reiner Brockmanni pulmaluuletus 1636. aastast (lk 257–258) vihjab peigmehe kui kuke ja pruudi kui puurivalvuri metafoori kaudu naiste võlumiskunstile ja võimule meeste üle. 1638. aastal Brockmanni sulest sündinud pulmaluuletus trükkali­lese ja uue trükkali pulmadeks viitab häbenematult seksile kui „öisele trükikunstile” (lk 294). Poeesiaprofessor David Cunitius luuletas 1643. aastal Poortmani ja Poorteni („väravavaht” ja „värav”) nimedest innustust saades mehiselt väravast sissesõitmise teemadel (lk 265). Meedik ja ehitusinsener Gebhard Himsel kutsus 1640. aastal Schoteni-nimelise („kaun”) ilmselt üsna eaka peiu pulmatervituses teda küpseks kaunaks ning lisas seejärel üsna täpse raseduse kirjelduse sooviga, et pruut võiks samamoodi paisuda nagu pakatav kaun (lk 275). Gümnaasiumi rektor H. Vulpius hoiatab oma „Pulmanaljas” kaude peigmeest pruudi tujuka loomuse eest, tõstes pruudi nimes Margaretha tähed ümber kord saksakeelsesse fraasi Ham! arge art („Ah, kuri loomus”), siis jälle ladinakeelsesse Grata eram („Ma olin lahke”). Lõpuks näitab Petrus Schröderi luuletus 1643. aastast, et tänapäevane ettekujutus eesti naiste ilust ei pruugi olla muud kui baltisakslaste ja humanistide juhuluulest alguse saanud kinnismotiiv, neil muidugi hinnanguna siinsete saksa linnapreilide kohta (lk 286).

Kes on need mehed ja kuidas nad mõjutasid keele arengut?

Ka emakeeletundide näitlikustamiseks sobib Klökeri teosest vähemalt üks luuletuste kolmik. Et eesti keele grammatika ja eestikeelne kirjandus väärivad kirjeldamist ja arendamist nagu teisedki keeled ja kirjandused (hispaania, prantsuse, itaalia, inglise, saksa, ladina), sellele osutab Timotheus Polus oma õnnitlusluuletuses H. Stahlile esimese eesti keele grammatika ilmumise puhul 1637. aastal (lk 153). Metoodiliselt võimaldavad luuletuses esinevad eri keelealade isikunimed panna õpilased iseseisvalt (või rühmana) andmebaase kasutades uurima, kes need mehed olid ja kuidas mõjutasid oma keelte arengut. Luuletuse lõpuvärsid võiksid seejärel aidata ühise arutelu käigus teadvustada varauusaegse misjonilingvistika mõistet, aga ka keele üle laiemalt reflekteerida: kas keel, mis levib üksnes suulises vormis, emakeelena kõnelejate ringis, on arvestatav keel? Või saab ühest keelest keel alles pärast selle kirjeldamist grammatikaraamatus ja kõigi funktsioonidega kirjakeele loomist? Kelle jaoks tollal eesti keele grammatika kirja pandi ja miks koostatakse neid tänapäeval? Tõhusat, ent õpilastele siiski jõukohast tausta pakub siin Marju Lepajõe artikkel „350 aastat Johannes Gutslaffi grammatikat” kogumikus „Roomlaste taltsutamine” (Ilmamaa 2011, lk 215–227).

Pastorite kollektiivse töö ja misjonilingvistika tulemusena loodud eesti keelt ülistas 1656. aastal Tallinna linnakooli juhataja Johann Sebastian Markard (lk 202), mistõttu võib tema luuletust vaadata Poluse pühendusluuletuse täiendusena. Ent Poluse luuletust Stahlile võib käsitleda paaris ka R. Brockmanni kuulsa, eesti keelt ülistava luuletusega „Eestikeelse laulu lugejale”, mis algab värssidega „Teistel muu las mõlgub meeles, mina laulan eesti keeles” (lk 259). Sel juhul ei tohiks tähelepanuta jääda, et Brockmanni manifestilaadne loetelu kõigist ühiskonnakihtidest, kes eesti keelt oskavad, ilmus vähem kui aasta pärast eesti keele grammatika ilmumist Stahli sulest, novembris 1637. Sel viisil on see vähemalt kaude ka ülistus Stahli grammatikaraamatu tõhususele.

Kokkuvõttes ei ole M. Klökeri pakutav sissevaade varauusaegsesse juhuluulesse kui ajastu tüüpžanri ehk üldse mitte igav lugemine laiemale publikulegi, sest aitab (koos uurimustega varauusaegse kunsti kohta, viimati nt Krista Kodres. „Esitledes iseend. Tallinlane ja tema elamu varauusajal”. Tallinn 2014) meil avastada ja mõista midagi ka meie enda põlvkonna visuaalseist ja kirjalikest praktikatest. Teadvustades eelnenud põlvkondade eneseesitlemise problemaatikat kogukondade, mitte üksikute geeniuste tasandil, on Klökeri teos oma detailsuses suurepärane kinnitus, et eneseesitlusel põhinevad sotsiaalvõrgustikud eksisteerisid Eestiski ammu enne Facebooki, ning osalt just tänu neile on meil olemas eestikeelne ilmalik luule.

Teose tõlkimist, toimetamist ja väljaandmist on toetanud Eesti kultuurkapital, Goethe instituut ning haridus- ja teadusministeerium. Raamat on müügil Apollo, Rahva Raamatu, Krisostomuse raamatupoes ning teaduste akadeemia kirjastuses.

1. Teose bibliograafiaköite andmestik on juba kaasatud Eesti rahvusbibliograafiasse (http://erb.nlib.ee).
2. Tõlkija ja toimetaja on joonealustesse märkustesse lisanud valiku pärast 2004. aastat Eestis ilmunud eestikeelset teemakohast kirjandust.
3. Selle luuletuse eestindusi on lühikese aja jooksul ilmunud kaks: 2010. aastal A. Kaalepi ja L. Otsa tõlkes, väljaandes „Carmen Alexandrinum. Kuidas sündis eesti luule”. Tallinn, lk 8.