Just selline idee käidi välja eelmisel nädalal toimunud noorteseire aastakonverentsil. Õigemini seda lõpetavas aruteluringis. Mõte kõlas Eesti Noorteühenduste Liitu esindanud Vladimir Sveti suust. Ja oli seotud kõikjal ikka ja jälle kerkiva teemaga, miks noored lähevad ära välismaale ning kuidas neid kodumaale tagasi saada.

Sveti arvates turgutaks noorte enesehinnangut ja kuuluvust kindlasti see, kui kord aastas potsataks nende Facebooki postkasti kaart Eesti presidendilt, mis meenutaks neile kes nad on ja kuhu nad kuuluvad ning, et neil on olemas kodumaa. Haridusministeeriumi esindanud Irene Käosaar leidis seepeale mõtlikult, et tegelikult kuluks säärane kaart ära ka kodumaal olijatele. „Ma arvan, et noorte minek ei ole probleem, probleem on see, kui nad tagasi ei tule. Me peaks tunnustama ka neid noori Narvast, Obinitsast või saare pealt, et sa oled tubli, et oled siin Eestis suutnud midagi ära teha,“ ütles ta. Ja küllap on õigus neil mõlemal. Justkui kinnituseks kõlasid konverentsil osalenud Artur Taevere sõnad, interneti vahendusel otse Inglismaalt: „Sa austad sõpru, kes on su kõrval raskel hetkel, sama on riigiga.”

Konverentsi korraldanud Praxise hindamiseksperdi Katrin Pihori sõnul kahaneb noorte arv Eestis nii sündide kui ka väljarände tõttu, rõõmustav näib olevat aga see, et eestlaste arv naasjate seas on kasvanud 35%-lt 53%-ni, tõsi, tagasitulijate seas on valdavalt mehed. Ka Pihori nentis, et väljarännanud vajavad sidet Eestiga ning noorte ühiskondlik aktiivsus vajaks turgutamist. „Tehke endale selline Eesti, kust ei tahaks ära minna,” ütles Pihori, kõneldes samas karmidest faktidest, mille kohaselt on noorte majanduslik toimetulek võrreldav vanemaealiste omaga (loe: palk keskmisest madalam) ning vanemliku hoolitsuseta ja abivajavate laste hulk aina kasvab.

Murelikult pöördus konverentsil jutt ikka ja jälle ka väärtuste juurde, tõdemaks samas vähem või rohkem otse, et noortel puudub sageli vastutustunne. „Tööandjatel on sageli võimalik maksta kõrget palka, aga – töötajad lihtsalt ei tule kohale, sest inimesed ei ole saanud kaasa väärtushinnanguid,” nentis Eesti ühe eduloo, firma Click & Grow juht Mattias Lepp. Talle sekundeeris Tiia Randma kaubandus-tööstuskojast, kes on oma sõnul näinud kõrvalt, kuidas kergekäeliselt helistatakse, et ah, ma ei saa homme tööle tulla. „Töösse suhtumine hakkab peale kodust. Vastutus ja ootus selle osas on pärit meie põlvkonnast. Praegune põlvkond aga mõtleb, et kui ühes kohas usalduse kaotab, läheb aga uue tööandja juurde,” mõtiskles ta.

Mis viis jutu selleni, et tänased noorte unistuste ametid ei ole mitte arst ja tuletõrjuja, vaid profilumelaudur, superstaar ja skatepark´i töötaja – sest lapsed ootavad esmalt koolis, et iga hetk oleks huvitav ja põnev, ja tööle minnes ootavad sama ka tööandjalt. „Mina arvan, et koolis ei pea olema ainult põnev ja tore, vaid just ka natukene stressi, et tekiks tunne, et oled suutnud millegagi hakkama saada, ennast ületada,” ütles Svet. Et kõik algab kodust, kinnitas ka Aivar Haller Eesti Lastevanemate Liidust. Ja tõstatas küsimuse: kuidas koolitada lapsevanemaid, kes lasteaias käivad veel koos, kuid kooli tulevad juba lahus? Järelikult on vanemate koolitamiseks viimane aeg see, kui laps käib lasteaias, hiljem on juba hilja. Eesti koolidesse aga tuleks kindlasti sisse tuua suhtekoolitus, arvas ta. Ja sellega nõustusid paljud, sest kui kõikjal kõneldakse kodumaalt lahkujatest, mis on tagajärg, siis sama sageli tuleb seltskondades juttu sellest, et probleemi põhjuseks on eestlaste suhtlemisraskused ning vähene oskus tunnustada enda ümber olijaid.