Ilmselt istute praegu õpetajate toas. Libistate kiiruga pilgu üle ajalehe, kuid pea on täis hoopis teisi mõtteid. Te mõtlete, kuidas rääkida Keviniga, sest ta enam ei kuula. Ta ei ole halb laps, kuid tema mõtted on mujal. Midagi kodus? Ta on alles 13-aastane, aga kahtlustate, et Kevinil on hakanud tekkima esimesed probleemid alkoholiga. Te tunnete vastutust. Tahate teda aidata. Vaatate kella.

Kaks minutit tunni alguseni. Panete lehe käest ja kiirustate klassi.

Meil on sama mure. Ka meile meeldib Kevin. Aga me teame, et mida varem ta jooma hakkab, seda tõsisemad on tagajärjed. Mõned aju funktsioonid kärbuvad. Mõni ei arene nii kaugele, kui võiks. Mõni ei arene üldse.

Selleks ei ole palju vaja. Süütu longero. Paar õlut. Ja teha ei saa eriti midagi. Noomida? Rääkida vanematega?

Me oleme rääkinud paljude ekspertidega ja kohtunud erinevate inimestega.

Ja nüüd teeme ühes klassiruumis proove lavastusega, mis on just sellel teemal. See on noortest ja alkoholist. Ja seda ei mängita teatris. Me ei usu, et noortele neist enesest kõnelemiseks oleks parim viis kutsuda nad teatrisse. Me tuleme ise nende juurde. Sinna, kus nad vestlevad, nalja teevad, üksteist mõjutavad. Me mängime seda lavastust klassides üle kogu Eesti.

Lavastuse toovad välja Tiit Ojasoo ning äsja lavakunstikooli lõpetanud noored näitlejad. Nad ei ole küll 13−14, aga nad on noored ja teavad, millest räägivad.

Aga meie teater ei räägi noortega sel hooajal ainult olevikust. Me räägime ka minevikust ja tulevikust. Minevikust räägib lavastus „Tõde, mida ma olen igatsenud”, mis põhineb Mats Traadi „Harala elulugudel”.

See lavastus teeb vaimuka, ausa ja mitmekihilise sissevaate Eesti 20. sajandi elulugudesse. Noored ei pea olema kursis ajaloo ega lugude taustaga. Need lood ise loovadki ajaloo ja tausta. Lõppude lõpuks − nende lugude autor on ju ikkagi Mats Traat.

Aga ilma tulevikumõõtmeta pole ka NO99-t. Me lugesime läbi kümneid esseesid Eesti teadlastelt, psühholoogidelt, poliitikutelt ja ärimeestelt, kes kõnelevad sellest, millised on Eesti valikud tuleviku ristteedel seistes. Ja me teeme neist mõtetest lavastuse. Taas mängivad noored näitlejad ja taas on lavastaja Tiit Ojasoo. See on lavastus, mis arusaadaval ja kergel moel kõneleb olulistest teemadest. Mis elukutsetel on tulevikku? Mis erialad hakkavad omama suuremat tähtsust? Milliseks muutub maailma ja Eesti majandus ning väärtused? Mida hakatakse hindama? Mida mitte?

Kui kell pole ikka veel helisenud, siis lubage öelda veel paari asja.

Meie jaoks on tõesti oluline suhtlus õpilaste ja teiega. Oleme käinud koolides pidamas loenguid nüüdisaegsest kunstist ja teatrist ning uuel hooajal tahaksime seda jätkata. Kuid veel. Kui tulete klassiga teatrisse, palun öelge ette ja me võime teha teie klassile sissejuhatuse etendusse. Või kui olete juba käinud meid vaatamas, siis hea meelega tuleksime teie klassile külla ja analüüsiksime ühe tunni vältel lavastust kogu tema mitmekihilisuses: teemasid, sõnumit, lavastust, näitlejaid. Loengute tellimiseks palun kirjutage katlin@no99.ee (loengud on muidugi tasuta). Sest me ei taha suhelda anonüümselt, mingite brošüüride ja infokirjade teel, vaid otse ja vahetult. Me tahame vaadata teie õpilastele silma ning kõneleda nendega algaval hooajal alkoholist, nende ja Eesti tulevikust, kunstist ja teatrist, headest ja halbadest valikutest, hoiakutest ja väärtustest.