Kui keskharidus muuta kohustuslikuks, kaob gümnaasiumist väljalangejail võimalus minna kutsekooli, ja poe taga õlut joovate noorte arv suureneb veelgi, arvustab Eesti kutseõppe edendamise ühingu esimees, Võrumaa kutsehariduskeskuse direktor Tanel Linnus tööandjate keskliidu manifesti ettepanekut.

Tööandjate keskliit tõi oma eelmisel nädalal avaldatud manifestis pikemas perspektiivis kohustuslikule keskharidusele üleminekuks igati mõistliku põhjenduse – põhiharidusega inimesed ei ole dünaamilisel tööturul konkurentsi- ega arenemisvõimelised. Ka on nende seas enim töötuid.

„Kui tahame rääkida teadmispõhisest majandusest, siis on mõttel igatahes jumet, põhiharidusega inimene ei ole võimeline minema tipptasemel tootmisse,” kiidab Tanel Linnus. Kõige parem oleks muidugi keskharidus kätte saada ja minna siis kutseõpet omandama, sotsiaalselt küpsemana ja teadlikuna oma soovidest. Iseasi, kas keskhariduse omandamine peaks kestma sellisel juhul kaksteist aastat või vähem.

Reaalne elu pole aga nii roosiline. Ehkki aasta-aastalt tuleb kutsekooli järjest enam väga heade hinnetega põhikoolilõpetanuid, kohtavad õpetajad paraku ka teist äärmust.

„Osa õpilasi on nii lollid, et ei saa aru ööd ega ilma,” imestab Linnus. „Põhikoolilõpetajad on kohati sellisel tasemel, et lausa õudne. Oleme jõudnud olukorrani, et meil ongi kohustuslik keskharidus, sest kel vähegi võimalik, läheb keskkooli. Gümnaasiumid võtavad ju vastu kõik, kel suust sooja õhku tuleb. Keskkoolist väljalangejal on aga võimalus minna kutseõppeasutusse. Kui keskharidus teha kohustuslikuks, siis seda võimalust enam pole ja suureneb nende arv, kes hakkavad poe taga õlut jooma.”

Linnuse sõnul ei taheta meie riigis aru saada, et noortega tegelemine ei puuduta ainult õpetamist, vaid ka sotsiaalsete küsimuste lahendamist. Riik peab otsustama, mida teha nendega, kes enne tööturule jõudmist koolist välja langevad. Kahjuks ei taha keegi seda otsust teha.

„Igas maakonnas on sadade kaupa inimesi, kellega peaks tegelema, et nad omandaksid tööleminekuoskused ega pätistuks,” rõhutab Linnus ja teeb tööandjate keskliidu ettepanekule vastukaaluks ning asjade parandamiseks omakorda ettepaneku: viia haridus- ja teadusministeeriumi all vaeslapse osas olev kutseharidus majandusministeeriumi alla. Või veel parem – luua uus asutus, tööministeerium.

Kõik pole vaimuhiiglased

Kohustusliku keskhariduse mõttest ei innustu ka üldhariduskoolide juhid ja õpetajad.

Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi direktor Andres Laanemets on küll päri, et kõik põhikoolilõpetajad peaksid õpinguid jätkama, kuid valikuvariante olgu praegusest rohkem. Ent praegune keskharidus ja õppekava standardid pole kõigile omandatavad ega jõukohased.

„Tekib küsimus, milliseid kompromisse peaksid õpetajad hakkama kohustusliku keskhariduse nimel tegema ja kas sel on mõtet,” lausub Laanemets.

„Eeskätt tekivad mured mitteeliitkoolidel, see tähendab kehvema kontingendiga koolidel,” ütleb Kadrina keskkooli õppealajuhataja Ingrid Vaikmaa. Pole just vaimuhiiglased kõik need, kes peavad kohustuslikus korras keskhariduse omandama! Keskkooli tabaksid samad probleemid, millega praegu maadeldakse põhikoolis.

Samas on selge, et mida kauem on noor kooli mõjusfääris, seda parem talle ja ühiskonnale. Kuid see ei tohi olla ainult kooli kohustus, vaid vastastikune vastutus, kohustus ka õppurile ja kodule.

„Üldhariduskoolidele tähendab kohustuslik keskharidus ilmselt seda, et kuidagimoodi tuleb anda niinimetatud keskharidus neile, kes astuvad küll gümnaasiumi, kuid kellele seal õppimine käib üle jõu, kes aga ametikooli ka minna ei soovi,” arutleb staažikas emakeeleõpetaja, Rapla ühisgümnaasiumi õppealajuhataja Aime Klandorf. Sellised tegelased ei suuda nominaalaja jooksul kooli lõpetada, kuid ilmselt ei tohi neid siis enam ka nimekirjast välja arvata. Mis saab niimoodi gümnaasiumihariduse kvaliteedist?

„Olen seda meelt, et iga noor peab saama keskhariduse, aga kas tal sellega ka midagi peale on hakata, on tahu teine külg,” lausub Vastseliina gümnaasiumi direktor, Võrumaa koolijuhtide ühenduse esimees Kristi Pettai. Liiati polegi kõik noored võimelised gümnaasiumis keskharidust omandama, sest suunitlus on ikkagi ettevalmistus kõrgkooli astumiseks.

„Meie kutseharidus on arenemisjärgus. Noored peavad end kuidagi gümnaasiumist läbi vedama, et minna kutset õppima – sest nõutakse keskharidust,” kahetseb Pettai. Kas nad saavad seetõttu paremini tasustatud töökoha või on õnnelikumad? Riik peaks noorele näitama, missugused on võimalused, kui ta tõesti keskhariduse saab, ja kas see loob lisaväärtust.

Ärme katseta laste peal

Tööandjatega tuleks kokku leppida ja uurida, missuguseid töölisi tulevikus vaja läheb, kas piisab sellest, et meistri käekõrval omandatakse mingid tööoperatsioonid, või tuleb ka iseseisvalt otsuseid vastu võtta. Noortele peaks näitama, missugused uksed siis avanevad või hoopiski sulguvad.

„Need asjad vajavad tõsiseid arutelusid. Laste peal pole mõtet katsetada, et vaatame, mis välja tuleb,” arvab Pettai. „Kahetsusväärne on kuulata, et noored õpivad lukksepaks või kokaks, aga tööle lähevad hoopiski Soome ehitajaks. Midagi on meie riigi haridusjuurestikus mäda. Kahtlen, kas kohustuslik keskharidus niisugusel kujul olukorra päästab.”

See tähendaks Pettai sõnul ka kogu süsteemi uuesti ülesehitamist. On ju riik teel sinna, et kohalikud omavalitsused ei suuda väiksemaid maagümnaasiume enam ülal pidada ja põhiharidusega jäämist lausa soositakse. Kõigil lastel ei ole võimalik maakonnakeskusesse või isegi kaugemale kesk- või kutseharidust omandama minna.

„Murelasteks muutuvad eelkõige need noored, kes pole võimelised vaimseks tööks, et omandada keskharidus,” väidab Aime Klandorf. „Oma töössesuhtumise ja kohusetundlikkuse puudumise pärast langevad nad ka kutsekoolist välja. Ametikoolis õppides ei ole nad huvitatud üldainete õppimisest, kuid erialaainetega tulevad toime. Mitmel põhjusel langevad nad välja ka täiskasvanute gümnaasiumidest.”

Koolid on küll ehitanud üles oma tugisüsteemid: lisaks klassi- ja grupijuhatajatele töötavad sotsiaalpedagoogid, psühholoogid, õppenõustajad. Kõik ikka selle nimel, et õpilased saaksid tuge ja abi oma peamises töös – õppimises. Loomulikult ei toimi tugisüsteemid veel täiuslikult ega ole kõigile kättesaadavad, sest gümnaasiumidest ja ametikoolidest langetakse jätkuvalt välja.

„Ehk oleks mõttekas töötada hoopis selle nimel, et tagada kohustuslik põhiharidus sajaprotsendiliselt ja hakata seejärel vaatama kohustusliku keskhariduse suunas,” soovitab Klandorf. Siis ei oleks vaja rääkida tuhandest väljalangejast põhikoolis igal aastal.

„Riik ei kontrolli ju enam ka keskhariduse latti, kui riigieksamid loetakse sooritatuks ühe punktiga,” täheldab Andres Laanemets. „Järjest rohkem jääb õpetajate südametunnistusele ja kooli otsustada, kellele lõputunnistus antakse ja kellele mitte.”

Tänavu sooritasid väga paljud abituriendid matemaatika riigieksami kehvasti. Sugugi kõigil polnud „häda mõistuse pärast”, vaid hoopis motivatsioonipuudus – neil pole õpitavat tulevikus vaja.

„Paljude võimed lubaksid sooritada eksami 40 punktile, kui seda oleks keskkoolitunnistuse saamiseks vaja. Aga kuna midagi ei nõuta … siis vaesed matemaatikaõpetajad, kes peavad üritama õpilasi motiveerida,” kahetseb Laanemets.

Järgmisel sügisel tööd alustava Jõhvi riigigümnaasiumi direktor, Mäetagusel põhjaliku kooliuuenduse läbiviinud Tarmo Valgepea tunnistab, et pole kohustusliku keskhariduse küsimust enda jaoks veel läbi mõelnud, aga „kõhutunde” põhjal arvab ta, et esmalt peaksime läbi mõtlema, millisest keskharidusest räägime.

„Kui peame silmas tüüpilist, tööstusrevolutsioonijärgset keskharidust, mis meil Eestis praegu on ning kus aineõpetus ja lõputunnistuse hinded on eesmärk, siis ütlen küll „ei”,” teatab Valgepea. „Kui defineerime keskhariduse kui isiksuse arengu keskkonna, siis ütlen „jah”. Uudse paradigma ja mõtteviisi järgi on olemas eri valikuvariandid, aktsendid, mida vana mudel ette ei näe. Inimesel on kohustus areneda, gümnaasium on arengukeskkond. Küsimus on, kas maksumaksja on nõus selle kinni maksma. Keskhariduse maksmine sellise mudeli eest, kus minnakse hindeid kätte saama ja lapsepõlve pikendama, on paljuski raha ja noorte inimeste aja raiskamine. Petame end ja neid. Koolil väga palju võimalusi inimese mõjutada, kui ta lähtub inimesest.”

—

Kommentaar

Vähendame väljalangejate arvu

Jevgeni Ossinovski

haridus- ja teadusminister:

Koolikohustuse tõstmine on sotsiaaldemokraatide programmiline seisukoht ning sellest tulenevalt koostab haridus- ja teadusministeerium praegu kohustuse pikendamise mõjuanalüüsi.

21. sajandil ei ole üheksa klassi kooliharidust piisav tööturul ja elus hakkama saamiseks. Praegu jääb ca 15 protsenti Eesti noortest põhiharidusega või madalamale tasemele. Statistikaameti andmetel on enamik neist noortest töötud või tööturul passiivsed. Kui nad ka leiavad töö, on see ebaregulaarne ning madalalt tasustatud. Põhiharidusega töötajate kuu netosissetulek jääb statistikaameti andmetel 350 euro piiresse (vt ka tabelit).

See on tohutu inimressursi raiskamine, mida Eesti endale lubada ei saa. On välja arvutatud, et haridustee katkestamine maksab riigile pikas plaanis ligikaudu 50 miljonit eurot aastas iga vanusekohordi pealt.

Koolikohustuse tõstmisest rääkides ei ole küsimus pelgalt kõrgema haridusnõude sissekirjutamises. Kahjuks ei ole nii, et muudame seadust ning kõik inimesed saavad kohe harituks. Tõepoolest, pärast 9. klassi lõpetamist on kõigil vaja saavutada järgmine haridustase, ent 97% Eesti noortest lähebki pärast põhikooli lõppu edasi õppima.

Probleemi tuum seisneb selles, et märkimisväärne osa neist ei lõpeta gümnaasiumi ning eriti kutsekooli. Seega peaksime looma vajalikud tugistruktuurid kutsehariduses, et vähendada väljalangejate arvu. Samal ajal ei peaks kõik inimesed ilmtingimata õppima kolm aastat, nii mõnelegi piisab ka kutsekvalifikatsiooni omandamisest 1–2-aastase kutsehariduse programmi läbimise järel.