Mitmesuguste erivajadustega lapsi sünnib siia maailma üha rohkem, aga haridussüsteem ei jõua järele. Või ei tahagi jõuda, sest praktilises haridussüsteemis arvestatakse paratamatult eelkõige keskmise võimekusega õpilasi, keda on kõige rohkem. Need, kes jäävad spektri mõlemasse serva, nii andekamad kui ka võimetelt väetimad, kipuvad tähelepanu alt välja jääma.

Ometi on nende laste õpetamine tähtis, sest meid on vähe ja kellelgi ei saa lasta kaotsi minna. Nii, nagu peaksime toetama geeniusi, nii peaksime parimal võimalikul moel arendama ka kasinamate füüsiliste ja vaimsete võimetega lapsi. Sest mida paremini noor inimene on eluks ette valmistatud, seda parem talle ja odavam ühiskonnale.

Tõenäoliselt pole juhus, et paljud (või isegi kõik) erivajadustega laste erakoolid on asutanud lapsevanem või lapsevanemad, kes pole olemasolevast haridussüsteemist omaenda järeltulijate jaoks sobivat õppeasutust leidnud. Niisamuti sündis ka Mattiase põhikool, mis tänavu alustas Põhja-Tallinnas Kalamaja ja Kopli kandis teist õppeaastat.

Eriliste ja andekate laste kool

Mattiase põhikool on pisike, seal õpib vaid 36 õpilast, mis tavakoolis tähendab enam-vähem ühte klassikomplekti. Mattiase koolis on aga klassis neli õpilast, sest siinsed lapsed palju suuremasse kollektiivi oma vaimse võimekuse eripära tõttu ei sobitu. Norras nimetatakse Mattiase kooli taolisi õppeasutusi ravikodudeks. Mattiase põhikooli direktor Ave Kalmus eelistab nimetada seda miljöö- või keskkonnateraapiat pakkuvaks kooliks. Siin õpivad väga erilised ja andekad lapsed, aga mis tõsi, andekad enamasti vaid ühes valdkonnas: „Enamik meie õpilastest on väga andekad lapsed, kellel on ühes-kahes valdkonnas autismispektri häire.”

Neid on kutsutud ka aspergeriteks. Enamasti on nad poisid. Mattiase kooli 36 õpilasest on ainult viis tüdrukud. Igapäevaelus tunduvad nad eakaaslastele sageli friikide, erakute või veidrikena. Neid huvitab tavaliselt mingi üks valdkond, näiteks matemaatika või inglise keel, ja selles on nad oma klassikaaslastest valgusaastate jagu ees. Teise-kolmanda klassi poiss võib vabalt orienteeruda viienda-kuuenda klassi matemaatikas, aga samas on raskuses tekstülesannetega, sest lugemine on tema jaoks tüütu tegevus ja ta ei leia ühtki head põhjust, miks lugema peaks. Samas tekivad tal kergesti konfliktid õpetajatega, sest kindlasti leidub aines midagi, millest ta teab rohkem kui õpetaja, ega jäta seda enda teada. Ta ei mõista keeles esinevat kahetähenduslikkust ega ole tal ka erilist taktitunnet. Nii võib õpetaja teda kergesti tajuda kui kasvatamatut täiskasvanulikku last.

Autistlike joontega laps vajab selgeid piire ja rutiini. Tal on raske kohaneda muutustega – kas või vahetada särki. Hommikul, kui vanemad otsustavad selle raske protseduuri ette võtta, sest eelmine särk on juba must, peab terve pere tõusma vähemalt tund varem, et teda selle mõttega harjutada, ja lõpuks võib laps ikka kooli hiljaks jääda. Mis toob talle kaela uue pahameelelaine. Lõpuks tunnevad sellise õpilase vanemad ennast madalamalt kui muru ja laps ise hakkab ennast pidama lahendamatuks probleemiks.

„Tegelikult väärib ta sellises olukorras hoopis tunnustamist: „sa said hakkama ja me oleme ääretult rõõmsad, et oled täna koolis”,” arvab Ave Kalmus. „Ent selline lähenemine eeldab hoopis teistsugust pedagoogilist mõtlemist ja suhtumist. Meie tahame pakkuda sellisele lapsele keskkonda, kus ta tunneb, et tema ponnistusi hinnatakse ja tema üle ollakse uhked. Aidates nad järele ainetes, mis pole nende meelest olulised.”

Meeskond peab kokku kõlama

Ave Kalmus rõhutab meeskonnatöö tähtsust oma koolis. Ta võrdleb oma meeskonda orkestriga. Küsimus on selles, kas pillid kõlavad kokku, kas noote interpreteeritakse ühtemoodi. Mattiase koolis on kümme õpetajat ja kaheksa spetsialisti (logopeed, eripedagoog, psühholoog, sotsiaalpedagoog, füsioterapeut, loov-, muusika- ja tegevusterapeut) ja nende tööd võib julgesti võrrelda peenmehhaanikaga.

Ave Kalmus: „Me läheneme igale lapsele juhtumipõhiselt, koostame talle igaks õppeaastaks uue või täiendatud õppeplaani. Püstitame mingi kindla eesmärgi, mille huvides peavad kõik asjaosalised ühiselt tegutsema.” Ta toob sellise näite: tuli nende juurde üks ema ja kurtis, et tema poeg ei suutnud terve õppeaasta jooksul ära õppida numbreid ühest kümneni. „Me tegime plaani, kus numbrite õpetamisega tegeldi kõigis tundides, sealhulgas kunsti-, muusika- ja kehalise kasvatuse tunnis ning koduste tööde koolis, mida tavaliselt on nimetatud pikapäevarühmaks. Ja ta sai nädalaga numbrid selgeks. Ema ei jõudnud ära imestada.”

Kodu tuge vajab kasvamisel ja arenemisel iga laps, aga autismispektri häirega lastele on eluliselt tähtis, et kodus järgitaks samu reegleid, mida koolis. Muidu ei jõuta kuskile. „Oleme seisukohal, et kool peab olema see institutsioon, kes annab vanemale nõuandepaketi ja õpetab sellega ümber käima,” ütleb Ave Kalmus. Kool ise püüab vanemaid kaasata rohkem kui tavakool. Sügisel alustatakse perepäevaga, milleks tavaliselt on mõni matk. Siis tähistatakse koos isadepäeva, kevadel vastavalt emadepäeva. Tavakohaselt korraldatakse koos vanematega ka sügis-, talve- ja kevadlaager.

Iga laps Mattiase kooli ei sobi

Koolil on kindlad vastuvõtukriteeriumid, millest kõige olulisem mõõdupuu on koostöövõimelisus: pered peavad olema koostöövõimelised ja seda peavad olema ka lapsed. Ei saa olla nii, et vanem lükkab lapse hommikul üle kooli ukse ja ütleb, et tehke ta korda, ja teda rohkem ei huvita. Ka lapse puhul jälgitakse esmajärjekorras seda, et ta saaks teiste hulgas hakkama, ei oleks agressiivse ega teisi ning ennast kahjustava käitumisega. Päris kindlasti ei võeta Mattiase kooli käitumisraskustega lapsi – erakool võib endale seda luksust lubada, munitsipaalkoolid põhimõtteliselt ei tohiks, kuigi valivad nemadki.

Mingi kallakuga seostavad ennast tavaliselt gümnaasiumid, kuid oma kallak on ka Mattiase põhikoolil – ja see on meediakallak. Õpetatakse uudise kirjutamist, fotograafiat, filmi- ja helitehnikat, kuid eelkõige püütakse igakülgselt laiendada õpilaste silmaringi. Iga koolipäev algab meediaminutitega, kus üks õpilane esineb veerandtunnise ülevaatega mõnest eelmise päeva tähtsast uudisest. Uudise teemat ette ei anta, see võib olla seotud poliitika, teaduse või ka mõni sündmusega loodusest: taifuunid, vulkaanid, maavärinad. Seinal on suur maakaart, et kohe saaks näidata ka paiga, kust uudis tuli. Näiteks kui räägiti Barack Obama külaskäigust Eestisse, otsiti kaardilt üles Ameerika ja täpsemalt Washington. Meediaminutite ajaks jaguneb koolipere kaheks: 1.–3. ja 4.–9. klass. Ave Kalmus toob näite 1. klassi õpilase hommikusest uudisest, mis oli pühendatud inimese tervisele: miks tekivad tasakaaluhäired? Õige vastus on, sest sul on keskkõrvapõletik.

Mattiase koolis on mõeldud juba ka sellele, mis saab nende ühe valdkonna väga andekatest lastest põhikooli lõpus. Osa neist võiks jätkata õpinguid näiteks EBS-i gümnaasiumis – paindliku õppekorraldusega, kuid konkreetselt läbi mõeldud õppekavadega koolis. Juba on peetud esimesed jutuajamised EBS-i gümnaasiumi direktoriga, kes näeks Mattiase põhikooli lõpetanuid hea meelega oma gümnaasiumis – miks mitte kuni doktoriõppeni välja. Heas mõttes friikidest teaduste doktoreid on ju meie kõigi tutvusringkonnas.

—

Alguses oli NIRK

Mattiase kool sai alguse koduõppekeskusest, millel oli tore nimi – NIRK. Lahtiseletatult tähendab see Nõmme individuaalõppe ja rehabilitatsiooni keskust, mis alustas 2009. aastal tööd Kivimäe jaamahoones. Koduõppele määratakse lapsi erisugustel tervislikel põhjustel. See võis olla diabeet, gluteenitalumatus, tähelepanu-aktiivsushäire, depressioon, järjepanu põdemine, aga ka näiteks liikumispuue. Riiklikult on koduõppe maht kaheksa tundi nädalas, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et õpetaja kontrollib, kas etteantud ülesanded on tehtud ja tükid selgeks õpitud. Ave Kalmuse meelest, kelle Downi sündroomiga poeg Karl-Mattias oli samuti koduõppele määratud ja kes on andnud tänasele koolile nime, oli seda liiga vähe. Pealegi ei õpita koolis ainult õppetükke, vaid ka seda, kuidas teiste inimeste hulgas elada, ehk teisisõnu, seal sotsialiseerutakse, ja see osa jääb koduõppes paratamatult üldse ära.

Ave Kalmuse eeldus, et on teisigi vanemaid, kellel on temaga sarnased mured, osutus tõeks. NIRK alustas kuue õpilasega, kelle suhtes sõlmiti koolidega lepingud. Lisaks õpetajatele tegelesid lastega ka logopeed, psühholoog ja sotsiaalpedagoog.

Koduõppekeskuse uudis levis kiiresti ning peagi tuli hakata vaatama suuremate ruumide järele. Teist õppeaastat alustatigi Iru hooldekodule kuuluvas valges majas Pirita jõe kaldal juba 21 õpilasega.

„Seal oli mõnus maja, lahke pererahvas ja väga ilus ümbrus, aga paljude meie õpilaste jaoks oli sinna liiga kauge käia,” meenutab Ave Kalmus. „Nii kolisime veel kord ja töötasime ühe aasta Mustamäe sotsiaalkeskuse juures.” Mõte päris oma kool asutada idanes pikkamööda ja sai lõpliku kuju just Mustamäel ja linnaosavanema Helle Kalda ärgitusel. Ave Kalmus edastab tänusõnad ka Põhja-Tallinna linnaosavalitsusele, kes leidis Mattiase põhikoolile toreda koolimaja Erika tänaval. Selleks ajaks oli Mattiase põhikooli nime saanud erakool NIRK MTÜ tugiteenuste keskusest juba välja kasvanud ja kooli kollektiiv välja kujunenud.