Haridus- ja teadusministeeriumi riiklik programm „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009−2013” seadis eesmärgiks arendada väärtusi, mis kindlustavad Eesti ühiskonna inim- ja sotsiaalse arengu, ning rõhutas koolide võtmerolli selles. Programmis tuuakse välja, et väärtuskasvatuse keskmes ei ole mitte ainekavade sisu, vaid koolis valitsevad sotsiaalsed suhted ning et just koolikultuur on oluline tegur, mis mõjutab õpilaste heaolu ja toimetulekut koolis. Väärtuskasvatuse viimine koolidesse eeldab programmi järgi seda, et õpetajaid koolitatakse uuel viisil (nii esma- kui ka täienduskoolituse raames).

Samadele võtmeküsimustele juhib tähelepanu haridusekspertide Eesti haridusstrateegia 2012−2020 raames koostatud dokument „Eesti hariduse viis väljakutset”, mis esimese väljakutsena sõnastab liikumise arengu- ja koostöökeskse õpikäsituse poole. Ekspertide hinnangul tähendab väljakutsele vastamine suurt nihet nii õpikäsituses kui ka suhtumises kooli ja õpetamisse – õppeasutus pole pelgalt tarkuse omandamise paik, vaid esmajoones keskkond, mis kujundab noort ja tema võimekust avatud maailmas hakkama saada. Ühe meetmena eesmärgi saavutamisel mainitakse õpetajat toetava tervikliku tugisüsteemi väljaarendamist, mis võimaldab ennetada koolist väljalangemist, kooli­stressi ja -vägivalda ning toetada õpilase eri andekusetüüpide väljaarendamist.

Tundub, et enamik koolidega seotud inimesi saab aru, et kool vajab muutusi, tuleb teadvustada õpetaja keskset rolli väärtuste kandja ja arendajana ning võtta selle eest ka vastutus. Samuti ei vaielda selle üle, et kas sellise ülesande täitmiseks on vaja õpetajaid koolitada. On selge, et muutused ei sünni üleöö ja üleöö ei ole õpetajatel võimalik vajalikke oskusi omandada. Miks mitte võtta vastu abikäsi, mille ulatavad Eestis käimalükatud kiusamisvastased programmid. Valik on mitmekesine, näiteks SA Kiusamise Vastu „KiVA” programm ja lastekaitse liidu programm „Kiusamisvaba lasteaed ja kool”, samuti tugiõpilasliikumine TORE ning Tartu ülikooli eetikakeskuse pakutavad koolitused.

Kõikide kiusamisvastaste programmide keskmes on väärtused ja neid programme rakendades tegeldakse väärtuskasvatusega. Samuti sisaldub nii „KiVa” kui „Kiusamisvaba lasteaed ja kool” programmis kasulikke metoodilisi materjale, mis on kasutusvalmis ega eelda õpetajatelt/koolilt suurt ettevalmistust. Kui väärtusarendus laiemalt võiks olla kooli ideaalprogrammis, siis kiusamisega peab iga kool tegelema siin ja praegu. Selle kohustuse paneb koolile põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mis nõuab, et kool tagaks õpilaste vaimse ja füüsilise turvalisuse koolis. Olen kuulnud kooliga seotud inimesi ütlemas, et kiusamine pole nende koolis probleem. Seda on raske uskuda, sest iga viies Eesti õpilane kannatab koolis pideva kiusamise all ning pea neljandik õpilastest on kannatanud kiusamist aastaid. Loomulikult võib kiusamise tase koolides olla erinev, kuid minu arvates võiks iga koolijuht mõelda nii: kui meie koolis on kas või üht last kiusatud, on kiusamine meie koolis probleem. Vägivallavaba lapsepõlve vajab iga laps, mitte mingi protsent lastest.

Igasuguste uute programmide ja põhimõtete kasutuselevõtt tekitab õpetajates arusaadavalt küsimuse, kust võtta aeg nende uute kohustuste täitmiseks. Soome kogemus „KiVa” programmi kasutamisel näitab, et õpetajatel tekib aega juurde, sest tänu programmile paraneb klassi sisekliima ja sellest tulenevalt kulub vähem aega õppetöö väliste probleemide lahendamisele.

Kooli kiusamisvabaks muutmisel (või sellise eesmärgi seadmisel) on võtmeroll koolijuhil. Sisulised ja püsivad muutused koolikultuuris on võimalikud üksnes juhul, kui kogu koolipere juhtkonnast garderoobitädini tegutseb sama eesmärgi nimel. Taani tuntud perepsühholoog Jesper Juul, keda on Euroopa eri riikides palju kaasatud koolide reformimisse, on öelnud, et kiusamine on juhtimisprobleemide tulemus ja puudutab kogu kooli, mitte ainult õpilasi. Seega tuleb ka kooljuhtidel varasemast selgemini ja tõsisemalt võtta vastutus kooli sisekliima, mitte ainult kooli õppeedukuse eest.

Lapse õiguste konventsiooni artikli 19 kohaselt on igal lapsel õigus vägivallavabale lapsepõlvele. Õiguskantsler lasteombudsmanina on seadnud nimetatud õiguse tagamise ja edendamise oma töö üheks prioriteediks. Kuna lapsed veedavad suurema osa oma ajast koolis, on koolidel eriline roll lastele vägivallavaba lapsepõlve tagamisel. Vt täpsemalt lasteombudsman.ee/koolikiusamine/.