Riigikaitsegümnaasiumi idee on mõnevõrra toores, et mitte öelda arusaamatu. Mitte miski ei sega ükskõik millisel gümnaasiumil sisse seadmast riigikaitse õppesuunda, nagu see toimib juba aastaid väga hästi näiteks Tallinnas Jakob Westholmi gümnaasiumis. Oleks kahtlemata väga tervitatav, kui sellele eeskujule järgneks mõni gümnaasium Tartus, Võrus, Paides, Elvas või mujal Lõuna-Eestis ning miks mitte kusagil veel, kuid jutt ei käi ju sellest, vaid mingist täiesti uudsest nähtusest.

Gümnaasiumi mõte on pakkuda õpihimulisele noorele võimalikult mitmekesist õpikeskkonda, mis ühendab võimaluse keskenduda oma eelistustele, kuid teha seda õlg õla kõrval ja tihedas suhtluses teistsuguse valiku teinud eakaaslastega. Riigikaitsegümnaasium aga piiritleks kooli n-ö värvigamma ühe teatud sektoriga. Sellisena oleks tegu pigem kutseõppeasutuse kui gümnaasiumiga ja gümnaasiumi nime kasutamine ei oleks õigustatud. Lühidalt – siin justkui üritatakse lüüa mitut kärbest ühekorraga, olla ühtaegu ametikool ja gümnaasium ning lausa „eliitõppeasutus”, selekteerida välja „liidriomadustega noori” ja saata need siis ajateenistusse sõduri baaskursust omandama. Tõsi, ebamäärane väljend „peavad osalema ajateenistuses” jätab lahtiseks, mil määral või moel „osalema” hakatakse. Ilmselt sünnib see praegu toimiva – ja hästi toimiva – ajateenistuse süsteemi lõhkumise hinnaga, et eliitõppeasutuse lõpetanud eliitnoored sellesse kuidagi ära mahuksid.

Tervikuna tekib mulje, et riigikaitsegümnaasiumi idee on pigem poliitiliselt motiveeritud ja peab demonstreerima teatud erakonna tõsiseltvõetavust riigikaitseküsimustes, mis on praegu eriti aktuaalsed. Tõsiseltvõetavust, mis on mitme ebakompetentse ettepaneku tõttu kadunud. Paraku tuleb ka kõnealune idee liigitada selliste kilda.

SAMAL TEEMAL

• Raivo Juurak, „Mida kujutab endast riigikaitsegümnaasium?”, ÕpL 19.09.2014