26. septembrist 4. oktoobrini viibis Lääne-Virumaal Vinni-Pajusti gümnaasiumi kutsel õpilasvahetuse käigus 12 saksa koolinoort ja kaks õpetajat, et kinnitada 1990. aastal alguse saanud sõprussuhteid.

Seekordses kaunis kuldses sügises võõrustas Vinni-Pajusti gümnaasiumi pere taas saksa sõpru Plönist. 25 aasta jooksul on korduvalt üksteisel külas käidud – õpilased on vahetunud, sõprussuhted aga jäänud.

Saksa külaliste vastuvõtt on ühele maakoolile väljakutse ja rõõm üheskoos. See on võimalus edasi anda sõnum elust Eestis meie kultuuri ja olemuse kaudu. Nagu ikka on säärase ettevõtmise ideedeks eri kultuurist ja keskkonnast pärit sõprade leidmine, uute kogemuste ja teadmiste saamine, võõrkeele- ja suhtlemisoskuse arendamine, pidev kommunikatsioon. Oluline on ka üksteise aktsepteerimine, abistamine, samuti oma füüsiliste võimete proovilepanek ja arendamine. Just seda kogesid nii Vinni kui ka Plöni noored Lontova seikluspargis ja kooli staadionil lustlikul sportlikul hommikupoolikul. Üks saksa tütarlaps tunnistas hiljem, et tal olevat seiklusradadel raskusi, aga tänu meie noormeeste džentelmenlikkusele kadus hirm jõe ületamise ja nelja meetri kõrgusel puult puule ronimise ees.

Kümne päeva sisse mahtus ka ekskursioon Tallinna ja väljasõit Lahemaale koos rabamatkaga. Lahemaa mõisates kogesid saksa noored eesti ja saksa kultuuri tihedat sidet. Lisaks suurepärasele loodusele pidasid saksa pedagoogid ja õpilased tähelepanuväärseks Palmse kõrtsis pakutud rahvuslikku toitu, kullates koka üle ohtrate kiidusõnadega.

Suurepärast võimalust lähemalt tundma õppida eesti ajalugu ja inimesi pakkusid Wittensteini ajakeskus Paides ja Rakvere linnus. Saksa noored said teada, kuidas Eesti esimest korda Euroopasse arvati, mida tähendab sõit Siberisse ja palju muudki. Rakvere linnusesse jõudes võttis noori väravas vastu sõjamees. Algas põnev keskaegne ringkäik legendidega ammustest aegadest, valmistati püssirohtu koos linnuse alkeemikuga, tunti veidi hirmu piinakambris ja surmatoas ning peeti maha vibuvõistlus.

Kuna viimasel ajal räägitakse Saksamaal nii meedias kui ka koolis sageli Venemaast ja Putinist, ootasid sakslased suure põnevusega rongisõitu Narva, et ise kogeda Venemaa hõngu, seistes Euroopa Liidu idapiiri vahetus läheduses. Üks saksa noormeestest lubas taas kodus olles uhkeldada tõdemusega, et on seisnud Venemaa piiril.

Et saksa külalised olid majutatud kodudesse, toimus lisaks hulk ettevõtmisi peredega, mis võimaldas tavapärasest rohkem mõista kohalikku kultuuri ja eluolu. Koos sõideti mööda Peipsi rannikut, külastati vene vanausuliste elupaiku, Tartut ja Hiiumaad, matkati pankrannikul.

Tihe programm andis saksa noortele võimaluse osaleda ka igapäevases õppetöös koolis, et tutvuda meie koolieluga ja süüa tavapärast eesti koolitoitu. „Sakslased ei virisenud kunagi meie toidu üle,” meenutas 10. klassi õpilane Helena.

Kogu projekt toimus kooli, valla, ettevõtete ja lastevanemate ning perede koostöös ja toetusel. Seda, mida õpilasvahetus koolile tervikuna annab, on raske lühidalt kokku võtta. Lapsed ja ka õpetajad mõistavad paremini maailma avatust, oma võimalusi, saavad olla uhked oma maa ja kultuuri üle, võimaluse kedagi võõrustada, kellelegi midagi näidata, suhelda teise kultuuri esindajatega ja oma maailmapilti selle kaudu avardada. Positiivset on palju, eriti keeleline kogemus – suhtlemine võõrkeeles, mille õppimise alustamisega pole kunagi hilja. Taas meenub Johann Wolfgang von Goethe üldtuntud ütlus: „Kes võõrkeeli ei tunne, ei oska väärtustada ka oma emakeelt.” Vähetähtis ei ole ka tõdemus, et maailm muutub suuremaks siis, kui seda teisega jagad.