Eesti vabaõhumuuseum on koos Loone Otsaga (või ka vastupidi) saanud valmis paeluvalt hariva lasteraamatu, milles üheksa-aastane Taavet peab päästma oma koduküla.

Kirjastuse Menu abiga välja antud „Taaveti meheteod neetud külas” on hea näide sellest, kuidas ka tänapäeval ei pea koguma ja üles kirjutama ainult oma kaasaegset folkloori, vaid saab edukalt teha kummarduse esivanematele. Teos tutvustab kooliõpilastele omaaegset eluolu piisava põnevusega, et pälvida ka pokemonidest ja bakuganidest rikutud põlvkonna tähelepanu. Raamatu autor Loone Ots ütles selle esitlusel, et kui tänapäeva lapsed armastavad õudustegelasi, siis ka eesti folklooris on hulk koletisi ja monstereid, kelle kaudu lapsi ajaloo vastu huvituma panna. Ning just seda on ta oma raamatus püüdnud.

Sellest leiab koolilaps muu hulgas kindlasti hulga uusi ja põnevaid sõnu (tungaltera, takukoonal, puuaun), saab teadmisi leivateost, viljajahvatamisest, heinaniitmisest, sepatööst, aga sellestki, mis paljudele vanematele veel iseenesestmõistetav tundub, kuid lastele ehk enam mitte nii väga – näiteks, kus ja kuidas talus toitu hoiti, mida pandi haavale, milliseid kaupu müüdi sajanditaguses külapoes või millal tuli teha saunavihtu.

Kõik see selgub muu seas ja jutu käigus. Tõelise põnevusjutu, milles vanapagan viib kogu külarahva maa alla ning Taavet jääb üksi kogu küla valvama, tohtimata sealt aasta jooksul lahkuda. Abiks jäävad talle vaid jumala­loomad, aga ka majahaldjas, näkid, metsaneitsid ja kratt …

Raamat vaatleb Taaveti tegemisi ennemuistse aastaringi tähtsündmuste, nagu hingede- ja mardipäev, jõulud ja vastlapäev kaudu, sageli kasutatakse kõnekäände ja mõistujutte, mis alati lahti seletatakse. Iga peatüki lõpus on lisaküsimused, mille alusel klassis tunni lõpus teemat edasi arutada, päris raamatu lõpus sõnaseletuste lehekülg, siin-seal illustratsioonid.

Aga see ei ole veel kõik. Raamatul põhinevalt on vabaõhumuuseum töötanud haridusprogrammi käigus koolidele välja omalaadse orienteerumist ja tähelepanemist õpetava maastikumängu, milles tuleb otsida punkte ja lahendada ülesandeid. Lisaks on raamatu vahel järjehoidja-mälumäng, mida koos vastuste ja kontaktidega muuseumisse saates võib võita auhindu.

Oma lugu tutvustades lisas Loone Ots, et tema arvates on igas temaaegses eesti filoloogis sees armastus omaaegsete eesti lõhnade, värvide ja toitude vastu. Sekundeeriksin talle, et igatsus arhailise järele on kusagil sügaval sees ka noorematel filoloogidel. Ja mõtlen, kas selleks peabki üldse filoloog olema, ehk piisab pelgalt eestlaseks olemisest. Lihtsalt aeg, mil igatsus end ilmutab, võib olla erinev: mõnel hiljem, mõnel varem. Aga selle eeldus on kindlasti juba varakult saadud teadmised.