Tõsine luule, nagu iga vaimset algupära olev ilu, on harukordne … igielavaid luuleteoseid on … õige vähe olemas, isegi maailmakirjanduses. Nii on kirjutanud Villem Grünthal-Ridala 1934. aastal, Anna Haava seitsmekümnendaks sünnipäevaks. Nii lihtsad sõnad, et mis neist üldse kirja panema hakatagi!

Aga see sõnastus: vaimset algupära olev ilu! On ju olemas ka mittevaimset algupära ilu – looduse ilu. Ja tunnistagem, et temal tuleb see palju paremini välja. Tuleb peaaegu alati. Ka looduskatastroofides on purustuse kõrval oma ülevuse mõõde: laviinides, tornaadodes, tulemäe ärkamises. Või võtame värvide poole – leidke üksainus lind, kelle sulestik oleks kokku seatud maitsetult. Üksainus taim. Aga hakkab inimene midagi tegema – ja vääratused varitsevad igal sammul. Sest tema tegu, see on vaimset algupära olev püüdlus, mille elusust kinnitabki see, et sellel on õigus luhta minna. Ja see tihtipeale läheb. Ent kui õnnestub, siis ongi nii, nagu kinnitab Ridala – tegemist harukordsusega.

Nagu loodus oma eksimatu käega

Anna Haava puhul on asi veel eriti huvitav. Anna Haava on luuletaja, üks meie järelärkamisaja eredaid klassikuid, kellele ka soliidne arvustus on ette heitnud, et tema on tihtipeale hoolimatu, otsekui hajameelne oma luuletuste sõnalise külje suhtes. Otsekui oleks miski muu tähtsam kui sõna, see luuletaja lähim ja esimene tööriist, ning õigustaks seda hoolimatust … Siin ongi nii, nagu oleks toimetanud tema luuletuste juures loodus oma eksimatu käega. Kus vaimse algupära püüdlus on luuletaja pannud läbi katsetama kohmakaid vorme ja ehk teinekord juhuslike või kulunutena paistvaid sõnu, seal on tulnud tema ise – anne ehk loodus ehk vääramatu jõud – ja luuletusse peitnud midagi niisugust, et nurjumiseks ei ole jäänud võimalust.

Haavat on peetud looduslike eelduste musterjuhtumiks Eesti kirjanduses üldse. Tema kohta on kaunilt öeldud, et ta sündis koiduvalguses ja ärkas luuletajana õhtuehasse. 1864. aastal, kui sündis Anna Haava (samal aastal ka Juhan Liiv, Miina Härma ja Aino Tamm!), oli Eesti esimese üldlaulupeoni jäänud veel viis aastat. Koidula täht oli saavutamas oma hiilguse lage. Jannseni rahvalikult maise mündiga valgustuslikku tegevust Postimehe-töös tasakaalustas tütre rahvusvaheliselt kaugelenähtav ja eestlaslikku enesetunnet tohutult tõstev isamaapaatos. Koidula luule rahvusteadvust ehitav panus oli ühtlasi eesti kunstiväärtusliku naisluule algus. Ent seda hoopis vähem naiselikus kui just ennekõike Eesti isamaaluulele laialdast ja — nagu täna öelda võime – vähemalt naiskirjanike poolt ületamatuks jäävat aluspinda rajades. Anna Haaval on just tunde ja looduslaulikuna oma ohustamatu koht.

Sellisesse kujunemiselevil õhustikku sündides ei saanud Anna Haava loomulikult jääda äratuslike mõjutusteta. Kuid loojahinged on üksildased universumid. Inimese kordumatus võimendub neis ja kaugendab neid üksteisest, seda nii õnne kui ka traagika mõõtkavas. Koidulast sai Koidula ja Haavast Haava, olgugi et neid ühel ja samal ajavahemikul tõlgiti – tõlkijaks Eino Leino! – ja avaldati Soomes ühesuguse huvitatusega. On vägagi arusaadav, et esimese trükkijõudnud luuletuse pühendas noor Anna Haava oma suure kaasaegse lahkumisele, see oli aastal 1886 Postimehes ilmunud luuletus „Koidulale”. „Miks sa närtsind? Priiuspidu / alles a l g a b isamaal,” küsib Haava, suutmata oma avaluses ja toimuva mõistmise nooruslikus pärsituses aimata just vastupidist, saabuvat rahvusliku lõhenemise, allakäigu ja loojanguaega.

Andekus avaldus muidugi juba koolilapseelus

Kõrgemas tütarlastekoolis käies on Haava Tartus olnud korteris oludes, kus tuba tuli jagada veel kahe üürilisega, nii et teistel olid nurgad, temal kõige rahutum osa − kapitagune toa keskosas. Lambivalgel öösel kirjutamine. Ja tulemus – õpetaja ei usu, peab tema kirjandeid järjekindlalt plagiaa­diks. Lõpu­tun­nis­tu­se­le on ilmunud ni­meks Espenstein. Siin jääb Haava sirgeselgseks, nõuab oma eesti nime taastamist. Teema jääb talle väga tundlikuks lõpuni: „Köögis seisab, ootab, ootab / meie armas emakeel.”

Kool lõpetatud ja esimesed tähelepanuga ümbritsetud ilmumised ajalehtedes-ajakirjades selja taga, saab üsna ruttu selgeks, et taas terendab ühe tee algus eesti luules. Kas on see peatee või harutee, jääb ajaloo määrata, kuid igatahes on see midagi, millel ei ole näha eelkäijate jälgi. See ei ole Koidula suund, kuid märkamata ei saa jääda selle inimlikkus ja siirus, olgu tundelises, olgu naljatlevas rüüs. See on väga isiklik luule ja jääb selliseks pikkade-pikkade aastate vältel peaaegu sajandipikkuses elus – Anna Haava elas 92-aastaseks –, heiastades kolme sõda ja 20. sajandi alguse suuri ühiskondlikke murdumisi.

Luuletaja lähedalviibimine Posti­mehele, mille laulukooris ta laulis ja kus avaldati tema esimesed luuletused, toimetajaks Karl August Hermann, viib selleni, et produktiivne autor söandab tulla välja esimese raamatu käsikirjaga, mis lähebki trükki pealkirjaga „Luuletused” I (1887), peatselt järgnevad „Luuletused” II (1890) ja „Luuletused” III (1897) ning nende kõigi kordustrükid. See ongi Anna Haava loome kõige tundlikum, puhtsüdamlikum ja ajaloole vastupidavam osa.

Anna Haava mõistab varakult luule tähtsat tingimust – vajadust ümberütluseks. Hando Runnelil on luulerida: „Sest õiges laulus ikka on/ üks asi, mis ei öelda“. Ja Anna Haava kirjutab: „Ei sinu nime iial/Ma teistel` nimeta: /Liig armas, kaunis, kallis/ On selleks mulle ta.“ Ja edasi: „Su nime ilmsiks palmin/ Ma õitsvaist lilledest/ Ja särama ta säädan/ Öö hiilgvaist tähtedest:”

Doris Kareva on Anna Haavat portreteerinud järgmiselt: „Väärikas vaikne endalehoitus, mis iseloomustab nii Anna Haava luulet kui tema suhet maailmaga, on sügavalt omane eestlase hingele – kel kuhugi südamesoppi on maetud kirglikud igatsused ja meeleheit, lein ja ülevus, kooskõla looduse ja Jumalaga, vastuolud inimsuhetes – ja kes neid ometi maailmale kergelt kuulutama ei tõtta.” See ilus üldistus võtab ette kokku Haava elu kõige rängema aja ja ka selle, mis kujul on see jõudnud ta lauludesse.

Lühikese aja jooksul, 1894–1898 surevad õde, ema ja isa ning 1898 lahkub jäädavalt ka Anna Haava armastatu, Peterburi Jaani kiriku õpetaja Jaan Lellep. 1904 on Anna Haava ise pikalt ja eluohtlikult haige. Anna Haava jääb Tartusse püsivalt elama järgnevaks 51 aastaks. Vabakutselise literaadi vaene, vaevaline, haigusterohke elu. Kõrvalejäetuse, mõnikord tagakiusatuse tunne.

Noor-Eesti aegade kultuuripöördes jäi ta kõrvale. Mässu ja segaduste aeg ei olnud tema, vananeva, üksildase kirjaniku element. Järgnevate luulekogude, „Lained” (1906) ja „Ristlained” (1910) intonatsioon on muutunud, ilmunud on vabavärss, mis sel ajal oli väga uuenduslik, ning kohati on kõlad gustavsuitsulikud nagu aegumatus, noorte elluastujate jaoks tänaseni asendamatus pidulik-tõotuslikus luuletuses „Meie ei taha olla, ei ole / Vaikiv, ununev lehekülg / Aegade-raamatus.” Resignatsioonist hoolimata on Haava tundlikkus, see võime sünteesida muutumisi, temas pulbitsev „vääramatu jõud” tahes või tahtmata viinud aineala laienemisele, siitpeale saame rääkida Haavast teravapilgulise ja kohati humoorika, kuid kohati ka salvava ajalaulikuna.

Põhjamaa lapsed

Haava teise elupoolde jäävad kogud on „Põhjamaa lapsed” (1913), „Meie päevist” (1920), „Siiski on elu ilus” (1930) ja „Laulan oma Eesti laulu” (1935).

Pärast „Lainetes” avalduvat uueksmurdumist ning omaste kaotuse jäetud korvamatut vapustust võiksime läbi järgneva viie kogu kõnelda peaaegu ühtlaselt ajalainetusele loomuldasa resoneerivast ja üha eluküpsemaks-teravmeelsemaks vormuvast tagasihoidlikust ülikoolilinna luuletajast, kui ei kuuluks neisse aastaisse üks Eesti luule kõige imelisemaid saavutusi.

Ma ei oska öelda, millal minule avanes kogu oma ülevas lihtsuses, tõesti põhjamaise poeesia ülima täiusena luuletus „Põhjamaa lapsed”. Kuid ükskord see seisis mu ees, nagu oleks katedraali kõrged uksed lahti lükatud ja peale vajunud kogu see vangis olnud valguse vall – nii vägev oli ta jõud. Lihtne luuletus. Väike ja vaikne. Kuid see on hädaohtlik surve all peetav kapsel, tema käest, kui see kord lahti pääseb, ei saa enam endisena tulema. Olge ettevaatlikud!

Seni oli selle koha peal olnud minu jaoks Haava luuletustest eha paistel leekiv järv. Aga see on ikka rohkem muinasjutt. „Nõmmelillgi” oma lõpmatus õrnuses. Kuid tõsielul, nagu „Põhjamaa lapsed”, on ikka oma tõsielu jõud.

Anna Haava on maetud Tartusse Maarja kalmistule ja tema hauakivil seisab esimene stroof „Nõmmelillest”.

—

Peaaegu uskumatu seik

Anna Haava sündis sarnaselt oma eakaaslase ja sugulase Juhan Liiviga Peipsi-äärses kandis Kodaveres Palal, kuid erinevalt Liivist oli Haava isatalu jõukas koht veski, hobusekarja ja 200 hektari põllumaaga. Vanaisa pidas samas väikest kodukooli külalastele. Anna Haava seisukohast vahest veel olulisem oli, et kultuuritahtelises kodus leidus kogu tollane eestikeelne raamatuvara ja rohkelt võõrkeeltes ilmunud kirjandust. Algastme erakooli ja hilisema Tartu kõrgema tütarlastekooli antud haridus oli saksakeelne, kuid viimase lõpetamisega ja nn suure eksami sooritamisega oli ta nagu Koidulagi omandanud parima naistele võimaliku hariduse sel ajal ning tohtis töötada õpetajana. See kutseoskus, nagu ka hea saksa kirjandusklassika tundmine, andis kirjanikule hiljem palju kordi võimaluse elatada end tõlkijana (Heine „Wilhelm Tell”, Shakespeare’i „Suveöö unenägu”, Sophoklese „Kuningas Oidipus”). Ta töötas ka lasteaias ja tunniandjana ning hiljem – enesetäienduse järel Saksamaal – haigepõetajana diakonissihaiglas ning lastekasvatajana Peterburi kõrgseltskonna perekondades. Eesti Vabariik määras Haavale väikese kirjaniku­pensioni 1920. aastal, kui luuletaja oli 56-aastane. Et kohe vastata ka ära küsimused, mis võivad tekkida, mäletades Anna Haava jõukat päritolu, mis võinuks ju pakkuda kirjanikule tunduvalt muretumat äraelamist, tuleb meenutada, et Haava lapsepõlvekoduga juhtus peaaegu uskumatu seik. Anna Haava isa Joosep Haavakivi oli usaldanud oma õemehe kätte 700 kuldrubla, et see maksaks mõisale talu päriseks ostmise eest, ja nii ka sündis, ainult et petturist sugulane oli lasknud talu ostulepingu järel omaenese nimele kirjutada ning Haavakividel tuli oma põlisest kodust lahkuda. Sealt ka Anna Haava luules sage kodumaal kodutuks jäämise teema, mis vaevas teda eriti vanemas eas: „Kui puhus mu katusekambri tuul …”