14. ja 15. augustil kogunesid 30 õpetajat ja kuus õppejõudu looduskaunisse ning salapärasesse Uhtjärve Ürgoru Nõiariiki, kus toimus keskkonnainvesteeringute keskuse toel Tartu tervishoiu kõrgkooli korraldatud suvekool loodusteaduste õpetajatele. Õpetajad olid enamasti pärit Tartust ja mujalt Lõuna-Eestist, kuid oli ka kaugemalt tulijaid: Märjamaalt ja Tallinnast.

Suvekooli esimene päev oli pühendatud keskkonnatervise teemadele. Toimus loeng ning seejärel jagati osalejad kuude töögruppi. Hoolimata külmast ja vihmasest ilmast siirdus välisõhu kvaliteeti määrav töögrupp Triin Veberi juhendamisel ning joogivee ja suplusvee terviseriske käsitlev töögrupp Kristi Vahuri juhendamisel ennastsalgavalt õue samblikke uurima ning veeproove koguma. Bioakumuleeruvate keskkonnamürkide töögrupp Inga Ploomipuu juhendamisel lahkas saasteainetega seonduvate probleemide põhjuseid ning valis kõige ebatervislikumat toiduainet. GMO-de kasutamise töögrupp, mille läbiviijaks oli Eerik Jõgi, arutles GMO-de vajalikkuse, kasulikkuse ja kahjulikkuse teemadel. Ave Tihane juhendas töögruppi, kes määras siseõhu kvaliteedi parameetreid, kuid kõige populaarsemaks osutus Ülle Parmu töögrupp, kus räägiti elustiili mõjust tervisele. Igal grupil valmis lõpuks poster, mida tutvustati ühisel seminaril kõigile ning seejärel valiti hääletamise teel parim poster. Üllatuslikult sai selleks välisõhu kvaliteedi töögrupi poster − sellesse oli kõige loomingulisemalt üles ehitatud ning kunstipäraselt samblikunäidistega illustreeritud.

Huvitavad arutelud

Teisel päeval toimus arutelu avatud ruumi meetodil, mille reeglid on: kui see algab, on õige aeg; kui see on läbi, siis on see läbi; kes kohale tuli, on õige inimene; kõik, mis juhtub, on õige; kus tahes see juhtub, on õige; ole valmis üllatuma. Sellest tulenevalt paluti osalejatel välja pakkuda teemasid, mida nad tahaksid sel päeval arutada. Paratamatult kerkisid keskkonnatervise ja selle õpetamise teemade kõrval üles ka motivatsiooni ja õpetajate enesealalhoiu teemad.

Kokku sai aruteluringe neli, kus teemadeks olid: õpimotivatsioon, õpetajate enesesäästu programm, mõõdetavad parameetrid ja õpilaste hoiakute kujundamine keskkonnatervise teemadel. Kuigi mitmes töögrupis kerkisid paratamatult esile õpetaja aja ja tasustamisega seotud probleemid ning ka ressursside puudus, näiteks katsete ja mõõdistuste läbiviimisel, tuli positiivses õhkkonnas siiski oluliselt rohkem konstruktiivseid ettepanekuid, kuidas probleemidest üle saada.

Kõige rohkem konkreetseid ettepanekuid tehti mõõdetavate parameetrite aruteluringis, kus leiti, et koolis on võimalik näidata videokatseid (andmebaasidest, Youtube’ist), kasutada mõõdistusteks ka lihtsamaid vahendeid nagu testribad, joonlaud, mõõtsilindrid ja kaalud. Samuti saab teha veeanalüüsi, kasutada mõningaid digiseadmeid (paljudel koolidel on juba olemas Vernier’ seadmed), demokatseid, kasutada külalisõpetaja abi (näiteks Tagasi Kooli programmi käigus) ja koostada rühmatöid, kus õpilane (tuutor), kes on rühmatöö varasemalt juba läbi teinud, juhendab teist õpilast.

Huvitavad mõtted

Õpilaste hoiakute kujundamise rühmas olid olulisemad ideed kasutada õpetaja eeskuju näiteks liikumise ja toitumisharjumuste kujundamisel, arendada õpilaste teadmisi ja analüüsivõimet, harida vanemaid, kasutada ära meedia võimalusi, soodustada tervisliku toidu tarbimist koolisööklates ning tekitada õpilastes huvi teema vastu.

Seda teemat lahkas järgmine, õpimotivatsiooni aruteluring, kus jäi kõlama hulk mõtteid. Näiteks et see, mis motiveerib ühte õpilast, ei pruugi olla motivaatoriks teisele. Õpetajad leidsid ka väga palju ideid raha- ja ressursiprobleemide ületamiseks – minna teaduskeskustesse või kutsuda külla teadusteatreid või –busse, teha heategevuslikke laatasid ekskursioonirahade korjamiseks või kirjutada projekte (näiteks keskkonnainvesteeringute keskusele). Efektikatsete, ekskursioonide ja teadusteatritega ei tohiks samas üle pingutada: õpetaja ei saa nii palju ette võtta, et ise läbi põleb. Loodusainete õppimisel on väga suurteks motivatsiooni kujundajateks pere ja ühiskond, kes tihtipeale sisendavad õpilasele juba ette, et keemia, füüsika ja vahest ka bioloogia on keerulised.

Et õpetaja kõige selle juures läbi ei põleks, pakkus õpetajate enesesäästuprogrammi aruteluring välja järgmist: kollektiiv võiks korraldada ühiseid üritusi (väljasõidud, koolitused, seenelkäigud), õpetaja peaks leidma aega endale ja oma perele (käima juuksuris, lõpetama nädalavahetustel töötamise jne), võiks luua vestlusringe, kus õpetajad saavad oma muresid üksteisele kurta, õpetajate töö võiks olla rohkem väärtustatud ning hinnatud. Samuti leiti, et võiks olla rohkem raha, aega ja õpetajate tunnustamist − ja kõige olulisem on õpetaja eneseaustus, eneseväärtustamine ning avatud suhtumine maailma. Kõik ettepanekud on kättesaadavad Tartu tervishoiu kõrgkooli kodulehel www.nooruse.ee/keskkond.

Osalejate tagasiside oli suuremalt jaolt positiivne. Peaaegu pool õpetajatest tõi esile, et nad oleks soovinud olla korraga mitmes töögrupis. Osadele meeldis väga vaba õhkkond, mis samas paarile õpetajale ka siiski ei meeldinud. Rõhuv enamik oli siiski koolitusega rahul ning paljud soovitasid seda kindlasti korrata. Mitu osalejat kiitsid koolituse asukohta ja pererahvast ning sellega ühinevad ka koolitajad.