Esmapilgul võib mõelda, et see on üks nutikalt teistmoodi tehtud kokaraamat. Või kaardikogu. Aga sõna otseses mõttes pole see kumbki, olgugi et sarnaneb pisut mõlemaga. Pigem on tegu lustaka ja värvika teatmeteosega, mis harib lugejat nii geograafilises ja ajaloolises kui muidugi ka „konditroloogilises ja kompvekoloogilises” mõttes.

Koondades infot eri maade maiustuste kohta, tutvustab raamat neid riikide kaupa, nagu teeks reisi ümber maakera. (Mida selle koostaja abikaasa Tiit Pruuli on ju teinudki, nii et teadmised on kõigi eelduste kohaselt autentsed ja usutavad, kuigi tekstide koostamise au jäägu ikka Marisele.) Või ehk peaks hoopis ütlema, et koondab maiustuste abil ja kaudu infot eri maade kohta, sest siin on palju enamat kui lihtsalt maiustused – kamalute kaupa on lisatud poliitilisi detaile, aastaarve ja isikunimesid.

Siit võib teada saada, et kuulus Pavlova kook polegi pärit Venemaalt; et Šveitsis süüakse kõige rohkem šokolaadi inimese kohta – 12 kilo aastas! –, aga Keenias maiustatakse tooreste termiitide ja Tais skorpionidega. Et Türgi maiustus, mille karbil seisab „Tyrkish Delight” kannab tegelikult nime lukum. Et Prantsusmaalt pärit crème brûlée võib olla ka rosmariini või rohelise tee maitsega. Et üllatusmuna, mis on pärit Itaaliast, on Ameerika Ühendriikides keelatud, ning Hispaaniast tulnud Chupa Chupsi logo autor on Salvador Dali. Et Leedu tuntuimad maiused on kuusepuukujuline šakotis ja õunajuust. Et lehmakommi kodu on Poolas. Et maiustusetootjate nimedel, nagu Milka, Gyilian või Haribo, on pikem tähendus. Väga huvitavad on lood Austria kohvikukultuurist ja Mozarti-kuulikeste ajaloost, Belgia šokolaaditootmisest ja Šveitsi šokolaadirongist. Aga ka Hans Riegeli ja Anthon Bergi töökatest algusaastatest. Ja et ma näin jäävat väga Euroopa- ja maiustustekeskseks, siis tegelikult leiab siit tohutult palju ka küpsetiste, näiteks baklava või banitsa armastaja.

Selle raamatu puhul tuleb silmas pidada ja tõsiselt võtta esilehel olevat „hoiatust”: varuge enne lugemist käeulatusse natuke magusat, sest selle järele tekib vastupandamatu soov. Minul oli varuda värskelt Jaapanist kingiks toodud bataadi- ja ingverikomme, mis tundusid sobivat nagu rusikas silmaauku. Aga võta näpust, tegelikult tegi see koostajatele karuteene, sest tänu sellele avastasin, et Jaapan on 52 riigiga maiustuseatlasest hoopiski välja „ununenud”. Remargina tuleb aga öelda, et pärast raamatu lugemist läksin tõesti poodi kommi järele, just nagu raamatu alguses ennustati.

Muide, raamatu pikim osa on konkurentsitult Eestist – kaheksa lehekülge, mis algavad martsipaniga ning jõuavad pralinee, marmelaadi ja lehmakommide kaudu lõpuks välja mahemaiustusteni.

Kui tekib küsimus, miks ma kirjutan sellest raamatust Õpetajate Lehes, siis selleks tundus olevat kaks põhjust: esiteks võiks see raamat olla värskendav vaheldus geograafia-, ajaloo- või ühiskonnaõpetuse tundi või arvestatav lisamaterjal mõnest riigist referaadi tegemisel. Veel enam – sarnaseid atlasi annaks ju koostada millest iganes, mis õpilast parajasti paelub – automarkidest loomaliikideni – geograafia selgeks saamine sealjuures boonuseks. Teiseks? Teiseks mõtlesin, et õpetajad on ju ka inimesed – ja enamikule meist meeldib mõnikord mõnevõrra maiustada, olgu siis šokolaadi või küpsetistega, miks siis mitte teada rohkem oma lemmikute päritolu ja ajaloo kohta. Lisaks on siin ikkagi ka mõni retsept: näiteks luutsinapäevaks, 13. detsembriks võib selle raamatu põhjal edukalt valmistada Rootsist pärit safranisaiakesi, olgu kodus või koolis.