19. novembril toimus Tallinnas rahvusvaheline konverents „PISA – väärtuslikud andmed edu ja ebaedu põhjuste selgitamiseks”.

Konverentsi avas ja ettekandega esines haridusminister Jevgeni Ossinovski. Kaasettekande tegi Soome haridusminister Krista Kiuru. Mõlemad märkisid, et Eesti ja Soome põhikoolil on enam-vähem sarnased mured: poisid jäävad tüdrukutest maha, tippõpilasi on suhteliselt vähe, õpilased ei tunne ennast koolis tihti hästi jne. Hea poole pealt märkisid mõlemad ministrid seda, et nii vaesematest kui ka jõukamatest peredest lapsed jõuavad Eesti ja Soome koolis suhteliselt võrdselt edasi, põhikool vähendab sotsiaalset ebavõrdsust.

Mida tuleks põhikoolis eelkõige muuta, et poisid ei jääks tüdrukutest maha ja tippe oleks rohkem? Krista Kiuru märksõna oli „motivatsioon”. Tuleb kasutada kõiki võimalusi, et muuta õppimine õpilastele koolis huvitavamaks. Jevgeni Ossinovski rõhutas, et eelkõige peab õpilasel koolis olema hea ja turvaline olla. PISA andmetel sõltuvad õpilase akadeemilised tulemused otseselt tema heaolust koolis.

Konverentsil esinesid nimekad tead­lased Soomest, Islandilt, Prant­sus­­maalt, Hollandist, Eestist, selgitades, mis suunitlusi PISA testide andmed eri maade hariduses esile toovad, kuidas tuleks riiklikku õppekava üles ehitada, mil moel vähem edukaid õpilasi teistele järele aidata, kuidas töötada andekate õpilastega jne.

Mis mõtteid tekkis konverentsi kuulajatel?

Toomas Kruusimägi, inglise kolledži direktor: „Konverents andis kinnitust senistele mõtetele. Näiteks sellele, et riik peab andma õppekava üldise raami, aga õppekavaarendus toimugu koolis või maakonnas, nagu näeb ette soomlaste uus õppekava. Meie seadused lubavad seda teed minna, kuid takistuseks on kinnikirjutatud tunnijaotusplaan, mis ei jätta manööverdamiseks eriti võimalusi. Gümnaasiumi õppekava on samuti liiga jäik. Kas selles kooliastmes ikka peab olema 14 kohustuslikku õppeainet ja nii palju kohustuslikke kursusi? Mõndagi saaks ju õppida huvikoolis või -ringis? Vaba- ja valikkursused annaksid koolile nagu vabadust, kuid kui õpilased on oma valiku teinud, muutuvad needki koolile kohustuslikuks, mis vähendab õppekava paindlikkust. Teiseks tuleks meilgi hakata rajama koolide võrgustikke ehk konsortsiume. Soomes ja ka Inglismaal liituvad sellistesse võrgustikesse väga erineva staatusega koolid, keda ühendavad väärtushinnangud. Koolide võrgustiku liikmed ei võistle omavahel, vaid hoopis täiendavad ja toetavad üksteist, õpivad üksteiselt, mille tulemusel nõrgemate liikmete staatus tõuseb. Soomlased on loonud ka selliseid võrgustikke, millesse kuuluvad alg-, põhi-, kesk- ning kutsekoolid, kohati ka lasteaiad.

Kui lähtuda kindlast väärtuspõhjast, siis saaksime Eestiski luua koolide võrgustikke, kuhu kuuluks nii kõrgema kui ka madalama staatusega koole ja miks mitte ka kutsekoole. Kui koolide võrgustiku üheks põhiväärtuseks on võetud õpilase huvi õppimise vastu, siis selles küsimuses saavad kõik võrgustiku liikmed oma panuse anda. Loomulikult on võrgustiku põhiväärtus koostöö. See tähendab, et hinnatakse kõrgelt õpetajate ja ka õpilaste omavahelist koostööd, võrgustikku kuuluvate koolide koostööd jne.”