Koolikohustuse pikendamine selle asemel, et õppimise ja kooliskäimise vastu rohkem huvi tekitada, on kahetsusväärne.

Ma ei tea, kui laialdaselt mõistetakse ja jagatakse peamist meie haridusstrateegias sõnastatud haridusväljakutset – vajadust minna üle uuele õpikäsitusele, mille juhtmõte on õppimise loomulikkus kogu elukaare jooksul. Tundub, et kaugelt vähem, kui võiks, ja seda ka kõige kõrgemal hariduspoliitilisel tasandil.

Esimest haridusstrateegiat asuti koostama ligi 20 aastat tagasi ning pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid kinnitas riigikogu lõpuks selle aasta alguses „Eesti elukestva õppe strateegia 2014–2020”. See on olulisem dokument, kui esimesel pilgul võib paista. Esiteks valmis see kolme asjaosalise – Eesti koostöö kogu, haridusfoorumi ning haridus- ja teadusministeeriumi – pikaajalises koostöös ning võib seeläbi olla hea näide sisulisest kaasamisest. Teiseks õnnestus selle koostöö tulemusena sõnastada tõepoolest tulevikku vaatav arusaamine hariduse kohast ja rollist ühiskonnas.

See oli oluline läbimurre. Senises traditsioonilises või industriaalses hariduskäsituses, mida teadlikult või alateadlikult kannab suur osa ühiskonnast ja ka haridusinimestest tänini, on kesksel kohal formaalharidussüsteem, haridusasutused ja haridust tõendavad dokumendid ning süsteemi osana kohustus koolis käia ja amet omandada. Lihtsustatult öeldes peab iga laps käima sõltuvalt riigikorrast koolis 4, 6, 9 või 12 „talve”, seejärel õppima ameti („töötamaks erialal” soovitavasti elu lõpuni) ja ongi kõik. See sobis industriaalühiskonda, häda on aga selles, et seda ühiskonda pole enam ammu.

Traditsioonilise hariduse teine iseloomulik omadus oli teadmistekesksus ning ettekujutus, et midagi on võimalik „ära õppida”. Teadmisi on moodsas ühiskonnas nii palju, et neid pole enam kuidagi võimalik „ära õppida”, lisaks on iga päev vaja uusi teadmisi. Mis veelgi olulisem, teadmistest üksi ei piisa, vaja on midagi ka osata. Jällegi, ka osata on vaja üha uusi asju. Seega on kõige olulisem oskus oskus õppida.

Õppimisvõime on aga, tänu jumalale, inimesele sünnipäraselt kaasa antud (kuni formaalharidussüsteem seda lämmatanud ei ole, lisaksid küünikud). Seda imelist võimet tulebki lastes toetada ja arendada. Jälgige väikseid lapsi, mida kõike nad ette ei võta! Ja kui kiiresti nad õpivad. Ilma käsuta, sisemisest uudishimust ja ettevõtlikkusest ajendatuna ning niisuguse energiaga, et oleme neid (nende endi turvalisuse, veelgi enam aga iseenda mugavuse huvides) tihti sunnitud keelama. Mida teha, et see võime suuremaks sirgudes ja täiskasvanuks saades kaduma ei läheks?

Sõnastasin selle väljakutse veidi enam kui aasta tagasi küsimusena „Kas meie koolis on huvitav?”. Selle küsimuse ajendil sai tuule tiibadesse algatus „Huvitav kool”, mis põhineb arusaamisel, et õppimine eluviisina saab põhineda vaid inimese sisemisel huvil ja vajadusel. Olen veendunud, et me ei jõua iial elukestva õppe ideaalile lähemale, kui näeme õppimises üksnes kohustust, välisel survel põhinevat tegevust, mida vajab keegi teine, mitte meie ise. Meie kool tihti just nii aga mõtleb ja tegutseb ning seda paljudest suurepärastest vastupidistest näidetest hoolimata.

Ainult üks, aga see-eest väga iseloomulik tähelepanek. Miks juurduvad uued õppemeetodid meie koolis nii vaevaliselt? Aga sellepärast, et õpetajad ei tunne sisemist vajadust muutuda. Kui peame muutuma, siis peab keegi meid õpetama. Kui õpetatakse, siis oleme valmis ära õppima. Aga kuna sisemist motivatsiooni ei ole, siis rakendamiseni enamasti ei jõutagi.

Milleks kõik see jutt? Aga sellepärast, et vajalikud muutused mõttelaadis vajavad sihikindlat tööd ja toetust kõigil tasanditel, eelkõige aga kõrgeimal, st poliitilisel tasandil. Kas sellist toetust on minister Jevgeni Ossinovski poolt näha ja tunda? Haridusstrateegias ette nähtud ja kevadeks valmima pidanud valdkondlikke programme ei ole. „Huvitava kooli” algatus küll jätkub, aga tarvilist hariduspoliitilist tuult pole keegi tiibadesse puhumas. Kõige kahetsusväärsem on aga põhimõtteline hariduspoliitiline pööre, mis seisneb rõhu asetamises koolikohustuse kasvatamisele, selmet muuta meie kool huvitavamaks. Tagasipöördumine eelmise sajandi mõttemallide juurde on tõepoolest kahetsusväärne.

Mul on võimatu uskuda, et midagi muutuks meie hariduses sisuliselt paremaks, kui käskida noortel kauem talumatuks muutunud koolipinki nühkida. Vaba maailm vajab vaba inimest ja lugupidamist ka noorte valikuvabaduse vastu. Mis õigustus on meil nõuda noorelt kolme aastat õpinguid saamaks müüjaks, kui tööandja suudab sama töökoha tagada pärast kahenädalast väljaõpet? Mis õigustus on ülikoolil hädaldada bakalaureusekraadi omandanute madala huvi üle jätkata magistriõppes, kui tööle suunduvad noored on kahe aasta pärast tööturul palju konkurentsivõimelisemad kui nende magistritest kursusekaaslased?

Viimaste aastate hariduspoliitikale tagasivaatavalt on uus haridusstrateegia meie ühine suur saavutus. Selmet valimistuhinas üha uute lubadustega hääli püüda, hariduse edendamise asemel tasuta lõunaid pakkuda või haridusvankrit ümber pöörata, võiksime otsida hariduspoliitilist ühisosa juba kokkulepitu elluviimises.