Eelmise lehe heade lasteraamatute reast jäi maha – sest polnud selleks ajaks veel meieni jõudnud – üks vastne teos väiksematele lastele ja nende kassisõpradest vanematele/õpetajatele.

Hilli Ranna „Lumivalge ja süsimust” on lugu kahest kassist, kelle muusikutest perekond peab aastaks sõitma teisele maale (just niimoodi, nagu ütleksid väikelapsed, ongi raamatus kirjas).

Kassid Amadeus ja Ludvig jäävad üksinda, vabandust, kahekesi kodu valvama. Ei, lugu ei ole klišee sellest, milliseid pahandusi nad seal korda saadavad. Lugu on sellest, milline on nende päev kella kaheksast hommikul kella kaheksani õhtul. Tund tunni järel toob uut ja huvitavat, samas turvaliselt rutiinset tegevust ja oodatud külalisi. Õpetades lastele kellaaegu, mis on erisuguse ajanäitajana ka igal leheküljel näha. Kõige viimasemana, päeva loojudes, mängivad Ludvig ja Amadeus klaverit. Sest on nad ju ometi – nagu ütles neile naaber – kuulsate heliloojate nimekaimud, kes tahavad pererahvast nende tagasi jõudes uute väärtuslike oskustega üllatada. Iga päev saavad nad perekonnalt kirju ja lapselt joonistusi. Nii et lisaks kellatundmisele väärtustab raamat ka muusikat ja kirjade kirjutamist.

Kuidas need kaks kassi terve aasta hakkama saavad? Noh, eks ole siin omajagu muinasjutulisust, nagu ühes lasteraamatus olema peab. Ema palub piimamehel iga päev kassidele värsket piima tuua ja isa teeb sarnase kokkuleppe kalamüüjaga. Lihtne ju! Ja armsasti vanamoodne, kuigi veterinaarid tahaksid siinkohal ilmselt kisa tõsta. Aga stopp! Milleks mustata muinasjutte. Olgem ausad, kassikonserv või krõbinad ei kõlaks siinkohal üldse nii.

Muinasjutuline ja unenäoline tahakski selle teose kohta öelda. Eriti Catherine Zaripi helgeid pilte vaadates.