Kellele ei oleks mööda Peterburi maanteed Tallin­nast välja sõites tulnud pähe klassiku luulerida „igav liiv ja tühi väli …”. Noh olgu, liiva ei ole, aga see-eest laiub tühi väli nii kaugele, kui silm ulatub, ette, taha, paremale ja pahemale.

Aga kui suurelt maanteelt (ütleks hea meelega: kiirteelt, aga selleni see tee kahjuks veel ei küüni) mõnele kõrvalteele maha sõita, siis avastad nii mõndagi üllatavat, tõdesid Jõelähtmet külastanud ajakirjanikud. Nagu kinnitas ka Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja: siin on kõik kõige vanem, kõige parem ja kõige ilusam.

Imeline loodus

Paljude jaoks on üllatav, et Peterburi maantee poolsest küljest piirneb Tallinn Jõelähtme vallaga, piiriks on ammustest aegadest olnud Jõelähtme jõgi, mis voolab tükati maa all. Jõelähtme vald oli 2013. aasta omavalitsuste võimekuse pingereas kõrgel kolmandal kohal. Temast eespool olid Rae ja Harku vald ning järel Viimsi vald ja Tallinna linn.

Mis on see, mis selle valla nii eriliseks teeb? Jõelähtme on päris suur – 211 km2, võrreldav temast eespool asuvate valdadega (Rae vald 206,7 km2 ja Harku vald 207 km2 ), kuid elanikke on seal vaid pisut üle kuue tuhande, samas kui Rae vallas on kuusteist ja Harku vallas kolmteist tuhat, rahvastiku tihedus vastavalt 27, 78 ja 63 inimest ruutkilomeetri kohta. Mis tähendab, et Jõelähtmel on palju rohkem ruumi loodusele. Vallal on 42 km merepiiri ja üheksa väikesaart. Ja merevaated on teadagi miljoneid väärt.

Kostivere aleviku ja Peterburi maantee vahel asub maailmas ainulaadne karstiväli, mida katavad loopealsed – see ongi see tühi väli, mida bussiaknast näha võib. Seal kaob Jõelähtme jõgi maa alla ning on umbes 9000 aastaga uuristanud paekivisse keerulise, paljude harudega võrgustiku. 25 meetri paksust paelasundit katab vaid õhuke mullakiht, ime siis, et neil loopealsetel eriti midagi ei kasva. Siiski õppisid inimesed siin juba üle 5000 aasta tagasi vilja kasvatama.

Kust raha tuleb?

Valla suurim maksumaksja on loomulikult valla elanik. Üksikisiku tulumaks annab valla eelarvesse 76,5%. Maamaksu laekub arvestataval määral Muuga sadamalt, aga vallas on ka kolm kaluritele ja lõbusõitjatele mõeldud väikesadamat: Neeme, Kaberneeme ja Koljunuki. Kaks esimest on valla, viimane eravalduses. Nagu Koljunuki sadama omanikud – sadamakapteni abi Marianne Vainola, kes töötab õpetajana ja selle kõrvalt sadamahoonet ja paadikuuri iga päev töös hoiab, ja sadamakapten Andres Vainola – räägivad, sündis otsus rajada siia, Ülgase külla, endisesse Nõukogude piirivalvekordonisse, oma kodu ning koduõue avalik sadam, üsna emotsioonide pinnalt. Ainuüksi sadama rajamise õigus maksis kuus miljonit krooni. Toetust pole saadud kohapealt ega Euroopast, raha ehituseks tuli endal leida. Seda enam avaldab muljet, et pole mindud kõige odavamate lahenduste teele. Kaunis muul on laotud põllukividest – ükshaaval on ümbrusest kokku ostetud 250 tonni kive – ja need kõik pidid omavahel sobima.

Kuna Eesti Vabariik on ühinenud rahvusvahelise konventsiooniga, mis nõuab mereäärsete riikide rannikule piisaval hulgal varjusadamaid (ka hädasadam, koht, kuhu laev võib varjuda tormi eest või avarii korral), siis aidatakse muu hulgas ka riigi kohustusi täita. Tänavu möödus Koljunukil kolmas navigatsioonihooaeg ja sadam on leidnud nii kalurite kui ka huvireisijate hulgas vilgast kasutamist. Enamik kaikohti on olnud hooaja kaupa välja renditud.

Arvestatava panuse valla eelarvesse annab 150 hektaril laiuv Jõelähtme Golf. Golfiväljaku juhataja Hanno Gross kinnitab, et nad on suutnud tuua Jõelähtme valla maailmakaardile. 2009. ja 2011. aastal korraldasid nad maailma karika Euroopa etapi, 2013. aastal seenioride ja 2014. aastal naiste inviduaalsed Euroopa meistrivõistlused, millele 2016. aastal järgnevad meeste individuaalsed Euroopa meistrivõistlused. Mereäärne 27 rajaga väljak, kus kõrguste vahe on 40 meetrit ja golfiringi pikkus 11 km, paneb proovile golfarite füüsilise vormi, pakkudes neile samas kauneid vaateid ja suurepäraseid emotsioone.

Kuhu raha läheb – eks lastele

Raha paigutamisega on kindlasti vähem probleeme kui selle kogumisega. Kuna inimesed elavad hajusalt, siis on Jõelähtme vallas kolm lasteaeda, kolm kooli (Loo gümnaasium, Kostivere põhikool, Neeme algkool), muusika- ja kunstikool, viis raamatukogu, kultuuri- ja noortekeskus, kaks rahvamaja …

Kostivere kooli direktor Valdo Niinesalu räägib, et koolil läheb hästi, maine paraneb ja järjest rohkem vanemaid otsustab kohaliku kooli, mitte mõne Tallinna kesklinna kooli kasuks. Kui esimeses klassis on 22 õpilast, siis eelklassis praegu 30. Pedagoogide hulgas on juba toimunud põlvkondade vahetus ja õpetajate keskmine vanus on alla 30 aasta. Õpilased saavad kolm korda päevas tasuta süüa, sellest lõunasöögi eest maksab riik. Hommikuti pakutakse moosisilmaga putru ja piima, pärastlõunal sooja einet pikapäevarühmalistele. Direktor kiidab oma kokka, kes suudab pakkuda korralikku toitu hommikul 15, päeval 78 ja õhtupoolikul 40 sendi eest. Edu valem olla see, et kõik tehakse ise poolfabrikaate kasutamata. Toit on maitsev ja lastele suupärane, kokk suutvat isegi kalamaitse kalasupi sisse ära kaotada.

Jõelähtme muusika- ja kunstikoolil on filiaalid Kostiveres ja Neemel, õpilasi on kokku 165, neist 30 õpib kunstiharus. Populaarsed pillid on klaver ja kitarr, õpetatakse ka viiulit, plokkflööti, akordionit ja flööti. Jõelähtme valda on tunnustatud kui parimat huvikoolide toetajat.

—

Ajalugu, valla au ja uhkus

Peterburi maanteed pidi Narva poole sõites jäävad küllap silma ka teeäärsed kiviringid ja Rebala muuseum. Janek Safranovski, Rebala muuseumi direktor, teab öelda, et Rebala kivikirstkalmetesse on hõimuülikuid ja nende pereliikmeid maetud juba üle kolme tuhande aasta. Rebala kaitsealalt on avastatud üle 200 kalme. Kivikirstud olid taaskasutuses – teatud aja tagant võeti eelmised säilmed välja ning pandi uued asemele. Nii säilmed kui ka hauapanused räägivad meile tollest kaugest ajast päris palju. Näiteks lükkavad need ümber arusaama, et inimesed on aegade jooksul kogu aeg pikemaks kasvanud. Janek Safranovski räägib, et siia on väga ammusel ajal maetud 205 cm pikkune mees. Kasv on olnud väga kõikuv – inimesed on olnud pikemad jõukamatel aegadel, kui toidulaud oli rikkalikum, eriti valkude (liha ja piim) poolest, ning väiksemad näljasematel aegadel.

Jägala linnamäelt on leitud jälgi kiviajast umbes 6500 aastat eKr. Linnust hakati ehitama mõned sajandid eKr, mil sellest kujunes Eesti ja kogu põhjapoolse Euroopa suuremaid linnuseid. Võimas sadamakoht oli tähtis kaubanduskeskus pikkade sajandite vältel.

Jõelähtme Püha Neitsi Maarja kirik oli Harju- ja Virumaal üks esimesi. Algselt oli see kaubakirik, mille laepealsel oli vilja ja muu kauba ladu, ning kindlus. Omaette Saha mäel seisev Saha kabel on ehitatud eestlaste muistse pühapaiga kohale samal ajal kui Pirita klooster ehk siis 1400. aastate esimesel poolel, rahvapärimuse kohaselt aga juba enne Tallinna linna asutamist.