Väljendid „kiindumussuhe” ja „kiindumushäire” jäävad ühiskonnas üha enam silma-kõrva. Tulid terminina ette kõrval kõneldud filmis ning olid vaikivalt äratuntavad ka näiteks kõrvalküljel lahatud noorteromaanides. Mis see kiindumushäire õigupoolest on ja kuidas selle all kannatajat aidata? On üks raamat – Niels Peter Rygaardi „Kiindumushäirega laps. Praktilise teraapia käsiraamat”** –, mis kõike seda selgitab ning mida võiks lugeda iga õpetaja ja (kasu)lapsevanem.

Küllap jälle miski modernse maailma peen väljamõeldis – just sellist ilmet nägin trollis kahe eaka mehe näol, kelle vahel istudes selle raamatu lugemiseks välja võtsin.

Vast aimate juba, et tõin selle näite sisse soovist see kummutada. Jah, omal moel saab kõnealust probleemi tõepoolest siduda ühiskonnaga, sest just selle muutumise tõttu on taolist terminit hakanud vaja minema. Ehmataval moel selgitab raamatu taanlasest autor eessõnas, kuidas ühiskonna areng (?) ja viimase sajandi sündmused on mõjutanud sel ajal sündinud laste psüühikat, alates sõjakaotustest kuni emade töölemineku ja tänapäeva edukultuseni.

Lühidalt öeldes tabab hilisemaid käitumishäireid tekitada võiv kiindumushäire lapsi, kes jäävad esimestel eluaastatel ilma vanemlikust hoolest, saamata täiskasvanuilt piisavalt soojust ja armastust, olgu põhjuseks siis vanemate kaotus, nende hoolimatus või ajapuudus. Aga see pole ainus põhjus. Kiindumushäire alus võib olla ka sünnijärgne närvisüsteemi talitlushäire.

Rygaardi raamat on äärmiselt detailne ja põhjalik, selgitades ja tutvustades kiindumushäire olemust ja tekkepõhjusi ohtrate värvikate ja kohati õõvastavate näidetega; rõhutades, et ka terapeut ei ole jumal ega pea üksi hakkama saama, ning jõudes kiindumushäirega lastega kokku puutuvate täiskasvanute soovitavate käitumisviisideni. Raamatu esimene osa käsitleb teooriat, põhjusi ja sümptomeid; teine osa kirjeldab teraapiavõimalusi ning kolmas pakub juhendeid teraapiakeskkonna organiseerimiseks.

„Kui tänu Rygaardi käsiraamatule saab kas või üks kiindumushäirega laps oma olukorras paremat abi ja toetust, on meie ülesanne täidetud,” ütleb raamatu välja andnud MTÜ Igale Lapsele Pere juhataja Jane Snaith. Sekundeerin talle mõttega, et kui tänu sellele tutvustavale jupikesele siin jõuab kas või üks inimene seda raamatut lugema, oleme sel teel juba suure sammu edasi astunud.

TSITAATE RAAMATUST:

• Tähtis on mõista, et tegemist on normaalsete lastega, kelle ebanormaalne käitumine on tingitud ebanormaalsest keskkonnast elu alguses. (Lk 15)
• Kiindumushäire hõlmab tervet rida käitumisprobleeme, mis on omased lastele, kellele ei ole esimeste eluaastate jooksul langenud osaks piisavalt hoolt. (Lk 19)
• Kulutasime mitu miljonit aastat ema ja lapse varase suhte kujundamiseks – ja kõigest 15 aastat selle lõhkumiseks. (Lk 21)
• Pealesunnitud varane eraldatus ei kahjusta mitte ainult lapsi, vaid ka nende vanemaid. (Lk 22)
• Üks kõige kallimaid kaupu tänases ühiskonnas on professionaalne lastehoid nendeks pikkadeks tundideks, mil mõlemad vanemad on tööl. Selle hind suureneb järjest, võrreldes muude elamiskuludega, sest lastehoidu ei saa ratsionaliseerida ega arvutiseerida, nagu paljusid muid ühiskondlikke funktsioone – see põhineb isiklikul kontaktil! (lk 24)
• Tahaksin kiindumushäirega last hooldavale murelikule lugejale meenutada, et te pole täiesti üksi ega pea ainuisikuliselt vastutama. (Lk 27)
• Kiindumushäirega laste ravi seisneb harva konna suudlemises, et seejärel näha, kuidas välja ilmub vapper prints. See seisneb eelkõige tõsiasja tunnistamises, et varane hülgamine võib aeglustada ja mõnikord peatada lapse psühholoogilise ja sotsiaalse arengu. (Lk 30)
• Kiindumushäirega laps on erivajadusega selles mõttes, et tal puudub võime pidurdada või muuta tunnet või impulssi, kui see on kord tekkinud. (Lk 32)

*Nii alustab Jane Snaith selle raamatu saatesõna.

** Selle raamatu leiate pigem raamatu­kogust kui poest. Tellida saab ka e-aadressidel: info@kasupered.ee ja sejs@sejs.ee.