Novembris kogus Eesti alushariduse juhtide ühendus kõigilt lasteaedadelt andmeid pedagoogilise personali vajaduse kohta aastatel 2015–2017. Direktoritel paluti hinnata lähema kolme aasta vajadust rühmaõpetajate, muusikaõpetajate, liikumisõpetajate, eri- ja sobitusrühma õpetajate ning logopeedide järele.

Eesti alushariduse juhtide ühenduse esimehe Heda Kala sõnul on erialase haridusega lasteaiaõpetajaid juba praegu raske leida. Eesmärk oligi selgitada välja, milline on olukord pedagoogilise personali leidmisega lasteaedadesse lähiaastatel. Saadud arve kommenteerides ütles Heda Kala, et ehkki tegemist polnud esindusliku uuringuga, vaid pigem olukorra kirjeldamisega, näitas see selgelt, et probleem on tõsine ning puudutab kogu Eestit.

Selgus, et kolmel järgneval aastal on juurde vaja 407 rühmaõpetajat, seda seoses staažikate õpetajate pensionile siirdumisega, samuti uute rühmade avamisega. Kõige suurem vajadus õpetajate järele on Tallinnas (170) ja Harjumaal (75). Tartusse oleks vaja 25, Tartumaale 20, Ida-Viru­maale 16, Pärnumaale 15, Pärnusse 11, Viljandimaale ja Raplamaale 14, Põlva­maale 13, Võrumaale ja Valgamaale 10, teistesse piirkondadesse alla kümne õpetaja. Ainus maakond, kes lähiaastatel õpetajaid juurde ei vaja, on Hiiumaa. Mittepedagoogilise kõrgharidusega õpetajaid, kes on läbinud eelpedagoogika kursuse, on lasteaedades tööl 259, kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid, tähtajalise lepinguga õpetajaid 206. Viimaste seas on õpetajaid, kes omandavad töö kõrvalt pedagoogilist haridust.

Tõsine probleem on logopeedi ja eripedagoogi ametikoha täitmine. Rajaleidja ja maakondlikud õppenõustamiskeskused ei suuda direktorite hinnangul lasteaedade vajadusi katta, logopeede oleks vaja 127, eripedagooge 69, eri- ja sobitusrühma õpetajaid 32.

Suur puudus on liikumisõpetajatest ja muusikaõpetajatest – vastavalt 65 ja 60. Väikestes, kuni nelja rühmaga lasteaedades, mis moodustavad kõigist lasteaedadest umbes kolmandiku, ei ole muusikaõpetajale pakkuda täiskoormust, mis muudab eriharidusega õpetaja leidmise üsna lootusetuks. Suuremad linnas asuvad lasteaiad peavad tihtipeale muusikaõpetajat omavahel jagama, sest õpetajaid napib. Eelmise aasta lõpus pöördus alushariduse juhtide ühendus Tartu ülikooli ja Tallinna ülikooli poole, et teavitada neid tööandjate vajadusest ning soovist teha omavahel koostööd.

Õpetajate leidmine on tõsine väljakutse

Tallinna Rännaku lasteaia direktor Pille Siimpoeg teab oma kogemusest, et professionaalset ja pühendunud lasteaiaõpetajat on iga aastaga üha keerulisem leida. „Olen selles valdkonnas töötanud 25 aastat ja näen, et viimastel aastatel on hea õpetaja leidmine ja hoidmine tõsine väljakutse.” Kuna kvalifitseeritud õpetajaid ei jätku, on hakatud rakendama ühe õpetaja süsteemi, millesse Pille Siimpoeg suhtub ettevaatlikult. „Loomulikult oleneb kõik konkreetsest inimesest ja tema isikuomadustest, kuid laiemalt võttes näen, et seda teed mööda minek toob kaasa alushariduse kvaliteedi languse.”

Rõngu Pihlakobara lasteaia direktor Maive Sinijärv otsis eelmise aasta oktoobris lasteaeda muusikaõpetajat. „Panin kuulutuse kahte internetiportaali, lasin avaldada mitu korda Postimehes ja Õpetajate Lehes, aga ühtki avaldust ei tulnud. Meil on väike nelja rühmaga lasteaed ja pakkuda ainult pool kohta. Lõpuks kuulsin, et naaberlasteaias töötab noor meesõpetaja, läksin võtsin tal nööbist kinni, kutsusin vestlusele ja õnneks ta oligi nõus tulema. Kuna noormehel on muusikakooli lõpueksam tegemata, sõlmisime aastase lepingu. Logopeedi kohale leidsin kohaliku inimese, kes on eripedagoogikat õppinud. Liikumistunde annab üks rühmaõpetaja, kelle õppekavas oli ka liikumise suund.”

Eriti maakohas on õpetajaid raske leida, märgib Maive Sinijärv. Kuigi nüüd lubab seadus lasteaiajuhil tööle võtta mis tahes kõrgharidusega inimese, peaasi et ta oleks pedagoogilise koolituse läbinud, ei ole see direktori arvates siiski kõige parem variant.

Tallinna Nõmmekannikese laste­aia direktor Tiiu Jõeväli tunnistab, et temal on õpetajatega vedanud, ka muusikaõpetaja on olemas. „Mul on head, sisukad, supertublid õpetajad. Tulime lasteaeda tööle ühel ajal, oleme siia jäänud ja koos ka lõpetame, selleni on lihtsalt veel natuke aega.” Küll aga soovib direktor leida majja logopeedi, sest tuge vajavaid lapsi on aasta-aastalt rohkem. „Rajaleidja keskuste loomine on iseenesest hea mõte, sest lasteaiajuhile on pandud kohustus lastele logopeediline uuring läbi viia, ja nii saab seaduse täidetud. Iseasi, kui tulemuslik see on. Sealne spetsialist ei tule ju kohapeale lastega tegelema, vaid ainult vaatlema. Kui tahame lapsi aidata, tuleb teha sisulist tööd, mitte saada linnukest kirja. Tähtis on, et lastega tegeleks üks ja seesama spetsialist, mitte iga kord erinev. Ainult nii on sellel tööl järjepidevus. Meie lasteaed on kasutanud tasulist logopeediteenust, ja vanemad on rahul.”

Logopeedide ja eripedagoogide põud on kestnud aastaid

Tartu ülikooli eripedagoogika osakonna juhataja Marika Padrik tõdeb, et logopeedide ja eripedagoogide põud on kestnud aastaid. „Minu teada pole Eestis kindlat arvestuslikku alust, mille järgi riik prognoosib vajaminevate spetsialistide arvu. Vähemalt mitte õpetajakoolituses, mille alla kuuluvad ka logopeedid ja eripedagoogid. Kui varem esitas riik ülikoolile valdkondade kaupa koolitustellimuse, siis nüüd sõlmivad riik ja ülikoolid tulemuslepingud, milles ei kajastu üliõpilaste arvud. Vastuvõtuarv kujuneb ülikoolisiseselt, arvesse võetakse üliõpilaste ja lõpetajate arvu ning õppejõudude ressurssi. Seega ei kajasta vastuvõtuarvud reaalset tööturu vajadust.

Tallinna ülikoolis koolitatakse eripedagooge-nõustajaid, nende õppekava erineb sisult Tartu ülikooli omast. Logopeediks saab õppida ainult Tartu ülikooli magistriõppes, kus eripedagoogika ja logopeedia õppekavale on ajavahemikus 2007–2014 vastu võetud 14–24 üliõpilast päevasesse õppesse (kohad jagunevad eripedagoogide ja logopeedide vahel) ning 8–18 üliõpilast avatud ülikooli õppesse (ainult eripedagoogikaõpe).

Vastuvõtuarvu tõstmist senise rahastamismudeli alusel ma praegu võimalikuks ei pea. Kui mõelda, et ainuüksi lasteaiad vajavad 127 logopeedi, ei suuda me seda auku täita,” selgitab Marika Padrik. Eriala omapära on seegi, et logopeedid töötavad nii meditsiini- kui ka haridusasutustes. TÜ kliinikumis on logopeedi palk üle Eesti keskmise, Tartu lasteaedades oluliselt alla keskmise, kuigi töö sisu on sarnane. Pole raske arvata, kumma töökoha kasuks noor inimene pärast ülikooli lõpetamist otsustab. On hüpoteetiline võimalus, et sarnaselt arstidega hakkab riik tellima ka tugispetsialiste, kuid selleks on vaja täiendavat raha.

Ettepanek, et logopeede võiks koolitada lühema ajaga, ei ole Marika Padriku sõnul lahendus. „Logopeedide kvalifikatsiooni ei tohi alla lasta, see maksab hiljem kätte. Terves Euroopas on nõue, et logopeediaharidus peab olema magistritasemel. Küll aga võiks üheks päästeventiiliks olla õpetajakoolituse täiustamine. Eripedagoogika aineid peaks olema õpetajakoolituses rohkem ning saadavad teadmised-oskused süsteemsemad. Mõelda võib, kas mitte anda õpetajakoolituses lisaeriala, mille tulevased lasteaia- ja kooliõpetajad soovi korral omandaksid. Mida paremini oskavad õpetajad erivajadusega last toetada, seda rohkem saavad spetsialistid töötada raskemate juhtudega.

Muusikaõpetajate ettevalmistust on kõvasti kokku tõmmatud

Tõsine mure on lasteaedadel muusikaõpetaja leidmisega. Muusikaõpetajaks saab praegu õppida ainult Tallinna ülikooli muusikaosakonna magistriõppes alushariduse ja põhikooli muusikaõpetaja erialal (kus viimastel aastatel on õppekohti olnud 11) ning Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Muusikaõpetuse metoodika professori Tiina Selke sõnul on muusikaõpetajate ettevalmistamist aastate jooksul kõvasti kokku tõmmatud ning see annab tunda. Aastatel 1976–2004 tegutses Tallinna pedagoogilises seminaris lausa eraldi muusikaosakond, kus lasteaia ja põhikooli muusikaõpetajaid ette valmistati, neid koolitasid ka Rakvere ja Haapsalu kolledžid ning Viljandi kultuuriakadeemia, mille õppekava hiljuti muusikaakadeemia koolimuusika õppekavaga liideti. Aastani 1992 nõuti muusikalist ettevalmistust kõigilt lasteaiakasvatajatelt ja algklassiõpetajatelt, kes pidid suutma läbi viia lihtsamaid muusikatunde.

Et õpetada alushariduse pedagoogidele muusikaõpetust lisaerialana, seda Tiina Selke siiski ei poolda. „Muusikaõpetajana ei saa töötada ükskõik kes, õpetajal peavad olema muusikalised eeldused ja oskused, ta peab valdama nii vokaali kui ka mõnd saatepilli. Just lasteaias pannaksegi alus lapse teadlikule muusikalisele kultuurile ja haritusele. Ainus võimalus on suurendada õppekohtade arvu. Seda enam, et huvilisi on rohkem, kui me piiratud kohtade arvu tõttu oleme saanud vastu võtta.”

Kasvatusteaduste instituut ja pedagoogiline seminar liituvad üheks üksuseks

Tallinna ülikooli akadeemiline prorektor Priit Reiska kinnitab, et muusikaõpetajate vastuvõttu on järgmisel õppeaastal plaanis suurendada viieteistkümnele, alushariduse pedagoogide vastuvõtt jääb suures plaanis samaks. „Tallinna ülikooli struktuurireformi raames liituvad kasvatusteaduste instituut ja pedagoogiline seminar, kes juba praegu sama õppekava järgi tegutsevad,” räägib Priit Reiska. „Seoses bakalaureuse ja rakenduskõrghariduse õppekavade liitmisega suurendati alushariduse pedagoogide vastuvõttu – eelmisel aastal oli vastuvõtuarv koos Rakvere kolledžiga 148, mis sel aastal jääb samaks või väheneb mitte rohkem kui kümme protsenti. Tsükli- ja päevaõppe vastuvõtuarvud selguvad aprillis.”

Sel kevadel lõpetab ka Tallinna ülikooli pedagoogilise seminari viimane lend rakenduskõrghariduse õppekaval õppijaid, ühtlasi tähistab pedagoogiline seminar tänavu oma 80. tegutsemisaastat.

„Oleme rakenduskõrghariduse õppekavaga töötanud 20 aastat, see on läbinud viis versiooni, juurde on tulnud suunad, praktika on pidevalt uuenenud ja täienenud, lõpetanuid on üle 2000,” räägib rakenduskõrghariduse õppekava juht Sirje Almann, kes loodab, et praktiline ning õppijat toetav suund ka bakalaureuseõppes jätkub.

Tartu ülikool võtab koolieelse lasteasutuse õpetaja erialale vastu 30 üliõpilast päevasesse õppesse ja 15 üliõpilast avatud ülikooli bakalaureuseõppesse. „Kaks viimast aastat me avatud ülikooli vastu ei võtnud, tänavu leidsime, et nõudlust on, ning otsustasime vastuvõtu taastada,” kõneleb haridusteaduste instituudi koolieelse lasteasutuse õpetaja programmijuht Airi Niilo. Tema sõnul olid alushariduse juhtide liidu poolt personali vajaduse kohta kogutud andmed üks argumente, miks õppekohti juurde loodi.