Urmas Kokassaare „Ja­ga­tud teadmised” on mit­meti eriline raamat. Hulk teadmisi, mida lugeja saab, on silmaringi avardamiseks muidugi väga vajalikud, kuid ilmumisega seotud asjaolud annavad teosele omamoodi tundelise lisaväärtuse.

Raamatusse on artiklid valinud Sirje Kokassaar ja Juhani Püttsepp. Viimane on ühtlasi teose koostaja. Nad on seda teinud kirjutiste autori Urmas Kokassaare asemel, sest tema nime järele tuleb kirjutada lisaks sünniaastale 1963 surma-aasta 2013.

Õpetajate Lehes on asjakohane „Jagatud teadmistest” kirjutada eeskätt seepärast, et Urmas Kokassaar oli õpetaja – koolis ja ülikoolis. Täpsemalt Tartu ülikooli bioloogia didaktika ja üldbioloogia lektor ning Hugo Treffneri gümnaasiumi bioloogiaõpetaja.

Raamatu teise osa alguses on öeldud, et rohkem kui kümme tema ja Saima Kaarna õpilast Treffneri gümnaasiumist on toonud medaleid rahvusvahelistelt bioloogiaolümpiaadidelt ning aastail 2006 ja 2008 valis Tartu ülikool Kokassaare realia et naturalia aasta õppejõuks, aastal 2009 aga sai ta presidendi kultuurirahastu hariduspreemia.

Teadmisi jagas ta ka väljaspool tunde, suuliselt ja kirjalikult – mitmes õpikus ja käsiraamatus, rohkem kui tuhandes toitumise- ja toiduaineteteemalises aimeartiklis (paljude kaasautor professor Mihkel Zilmer). Urmas Kokassaare mälestuseks välja antud teose tekstide algmaterjal asub lese valduses.

„Valiku koostamisel oleme lähtunud Urmase loomingu eripalgelisusest, tema missioonist tervisliku toitumise propageerimisel ja eestimaise toidusedeli eelistamisel,” on kirjas saatesõnades.

Eksootika ja põnevus

Et Urmas Kokassaarele meeldis ka eksootika ja põnevus toidulaual, on „Jagatud teadmistes” kirjutatud muu võõrapärase hulgas maailma kalleimast kohvist kopi luwak’ist.

Tsiibetkass todimusang sööb kohviistandustes mahlakaid täisküpseid vilju, misjärel tema soolestik kääritab kohviubasid inimestele vajalikku olekusse. Kui todimusang neist „loomulikul viisil vabaneb”, korjatakse väljaheited kokku, eraldatakse kohvioad, pestakse ja röstitakse. Et sääraseid kohviube tekib liiga vähe, on hind kõrge.

Nii selles erilises loos kui ka teistes on üks kindel osa, mis annab aimu autori teaduslikust spetsialiseerumisest. Ta kujunes ülikoolis õppimise ajal biokeemikuks. Seepärast saamegi eksootiliste ja kodumaiste taimede ja loomade lugudest portsu biokeemiateadmisi.

„Kohviubade biokeemilistest muutustest teekonnal looma soolestikus võiks mainida valkude osa vähenemist,” kirjutab Kokassaar. „Arvatavasti just see muudab erikohvi maitse pärast röstimist vähem mõruks. Ka on selliste ubade pinnastruktuur siledam, nad on struktuurilt hapramad ning keemiliselt olemuselt vähem happelised, võrreldes tavaliste kohviubadega.”

Biokeemiku vaatevinkel ilmneb juba raamatu esimeses loos „Rukkileib on eestlaste toit”. Ent sealsamas ja teisteski kodumaiste toitude lugudes on autor pöördunud tihtipeale ka folkloori poole.

Kokassaar kirjutab näiteks leiva­teo võimalikust untsuminekust. Seetõttu juurdusid rahvasuus nimetused, millega tähistati tavapärasest erinevaid leibu. „Nii öeldi mäts halvasti kerkinud leiva kohta, mäkk oli tehtud juba kasvama läinud rukkist, kittis leib oli lihtsalt halvasti kerkinud, kohmakas leib aga halvasti küpsenud.”

Toimetiste sarjas

„Jagatud teadmised” on eriline teos sellegi poolest, et ei ole raamatute meres üksi, vaid kuulub neljanda trükisena Hugo Treffneri gümnaasiumi vilistlaskogu toimetiste hulka. Varem on ilmunud artiklikogumikud „Lehekülgi ajaloost 1883–1990” (2005) ja „Õpime elu jaoks: Hugo Treffneri Gümnaasium 1990–2008” (2008) ning rikkalikult illustreeritud ülevaateteos „Treffoonia: Ühe kooli lugu” (2011).

Kõigi neljaga on koostaja või toime­tajana tihedasti seotud Mart Orav ja Indrek Ilomets, kelle kirjastuses Aasta Raamat on need teosed valminud. Mõlemad on sama kooli vilistlased.

Omal moel järgivad nad Urmas Kokassaare raamatu teises, autori elu ja tegevust kirjeldavas osas avaldatud tema viit soovitust Treffneri loodusklassi viimase koolipäeva viimases tunnis. Üks neist on: „Jagage oma teadmisi.”