Valimiste eel on soodne moment poliitikute mõtete, üliõpilaste ootuste ja kõrghariduse reaalsuse ristumisi vaadelda. Seades fookusesse üldpildi, mitte debatid detailide üle.

Kõrgharidussüsteem on ühiskonna parim mehhanism tundmatuks tulevikuks valmistumiseks, andes osale rahvast eeldused tulevikuga toimetulekuks ning uusima teadusliku teadmise abil ka tuleviku tootmiseks. Kõrgharidus peaks kohanemise tagamiseks olema kõige tulevikkuvaatavam ja dogmavabam valdkond, mis käib otseses mõttes ajast ees. Kuid kui paluda inimestel hinnata Eesti kõrgharidussüsteemi skaalal vanamoelisus–hüpermodernsus, kas siis keskmine tulemus jääks kaldu pigem aasta 1632 või 2632 poole? On vist ikka nii, et kui asi puudutab ülikooliharidust, tahaksid asjaosalised teha mööndusi lähtuvalt sellest, kuidas asjad alati olnud on. Klassikaline loeng, traditsiooniline ülikool, näpuotsaga ladina keelt peale riputatud. See vastuolu paneb meid täbarasse olukorda.

Kraad on hukule määratud

Kõrghariduse homne päev on paljuski juba argipäev. Lühidalt öeldes tabab kõrgharidust nüüd ja lähiaastatel ennenägematu moderniseerumise ja globaliseerumise laine. Digitaalsed tarnekanalid annavad tippülikoolidele võimaluse pakkuda haridust miljonitele. See toob endaga tohutuid muutusi konkurentsis, mille tulemusena paljud koolid üle maailma oma uksed sootuks sulgevad. Sisseastujate hulk hakkab lihtsalt vähenema. Hariduspurist võib nina krimpsutades öelda, et internetis vaadatud loengud veel kedagi harituks ei tee. Selles jutus on oma tõetera. Kuid ka tööturg hakkab muutuma. Maailma rabab lõpetajate suurest hulgast tulenev kraadiinflatsioon. Bakalaureusekraad on aina vähem töökohta tagav faktor ja rohkem eeldus, et kandidaadi CV kohe prügikasti ei rändaks. Magistrikraad on üha suureneva pakkumise tõttu sarnaselt väärtust kaotamas. Doktorikraad ei saa aga leevendust tuua, kuna sellega kaasnev kulu on kaugelt liiga suur. Tööturu jaoks on efektiivne alternatiiv liikumine modulaarsema, oskustel ja teadmistel baseeruva süsteemi suunas, kus tööotsija mitmete sertifikaatide ja testide abil oma pädevusi tõestab. „Kraad on hukule määratud,” kirjutab Harvard Business Review. Google’i personaliülem põhjendab New York Timesis, miks nad aina enam ülikoolihariduseta inimesi palkavad.

Mitte liiga kauges tulevikus on võimalik näiteks maailmatasemel IT-haridust omandada mõnesaja euro eest oma magamistoas. Vaatad veebis tipp-professori loenguid, loed õpikut, osaled diskussioonigruppides. Täidad automaatselt hinnatavaid teste, kirjutad automaatselt hinnatavaid programme, osaled suurejoonelistes ühisprojektides. Seda kõike oma kodu mugavuses, oma tempos, oma huvidele vastavalt. Pingutuse ja väikese tasu eest saavad parimad tunnistuse. Tööturg, mis võimekate inimeste järele januneb, aktsepteerib seda. Kindlasti on võimalik asjade seesugust käiku kritiseerida ning sellele kriitikale vastamiseks investeeritakse veebiharidusse praegu kolossaalseid summasid. Jutt ei käi lihtsalt õppe digitaalsemaks muutumisest, meetodite areng ei ole enam uudis. Jutt käib digirevolutsioonist, mis asub agaralt traditsiooniliste ülikoolide sisseastujate hulka vähendama. Tegemist on lihtsa skaleerimisülesandega. Ülikool X pakkus seni haridust 10 000 tudengile. Nüüd suudab ta pakkuda tööturu ja tudengite ootustele vastavat haridust 1 000 000 inimesele, kes ei astu enam tavamõttes ülikooli. Kindlasti ei puuduta see kõiki erialasid (näiteks arstiteadust või eestikeelset õigusõpet), kuid siiski paljusid. Mida tähendab selline areng Eesti jaoks? Kehv demograafiline olukord pitsitab niigi kõrgkoolide sisseastujate arvu. Mida pakub traditsiooniline ülikool, et inimesed maailmatasemel sisu ja mugavuse kiuste tema kasuks otsustaks?

Petliku valmisoleku tunne

Sellist tulevikku silmas pidades pakub valimisperiood põnevat võimalust poliitikute mõtetega tutvumiseks. Valimisprogramme lugedes tekib üllatuslikult tunne, et erakondade lubadused võiksid hoopis suurejoonelisemad olla. Kui me ei taha jääda kaasa­jooksikuteks, siis peame tulevikuks valmistuma enne selle saabumist. Adraseadjalt nõuab see motivatsiooni rahakotiraudu painutada ja riske võtta. See on aga paratamatult veidi ebamugav, sest enne ilmselge ilmnemist tuleb oma pealtnäha ulmelisi ettevõtmisi ju avalikul areenil kaitsta. Populism toob futurismist ilmselgelt rohkem hääli. Eesti jaoks kõige väärtuslikuma ressursi, meie kollektiivse vaimse potentsiaali kasutamisel see aga kaasa ei aita.

Vajadus tervikliku ja paindliku haridus- ja teaduspoliitika järele on terav. HTM-i kodulehelt võib leida palju arukaid ja ettenägelikke arenguplaane. Kuid plaanid ja strateegiad on salakavalad, tekitades petliku valmisolekutunde. Kümnendi kaugusele vaatav strateegia on väike lohutus, kui ainus konstant on muutus. Võime kindlad olla, et see aegub enne tähtaja saabumist. Hea strateegia on muutustega arvestav ja pidevalt kohanev. See ei ole naiivne trendide laineharjal surfamine, vaid üleüldine areng juhtimises (mille poolt kõnelevad juhtimiseksperdid nagu Roger Martin). Kindlasti peab arenguga kaasnevaid riske võtma kalkuleeritult. Enne täispangale mängimist tuleb viia läbi väiksemal skaalal eksperimente. Ei ole juhus, et maailma tippülikoolid praegu veebiharidust alles piiratud mahus integreerivad. Harvardis käib tõsine ja põhimõtteline debatt selle üle, kuidas täpselt muutustega kohaneda. Aga küsimus on justnimelt „kuidas?” ning mitte „kas?”.

Siin tulevad mängu üliõpilaskonna ootused riigile, täpsemalt valitsusse pürgivatele poliitikutele, kes hariduspoliitika ning seega ka kogu Eesti ühiskonna tulevikuks sihti peaksid seadma. Riigi roll selle tuleviku tervitamisel saab ilmselgelt olema mitmekülgne, kuid seda võib ka lühidalt kokku võtta: olla tagantutsitaja, kes ülikoole tegusamalt tulevikule orienteeruma ärgitab.

Ülikoolide juhtimisest

Tänasest rohkem tuleks asuda rääkima ülikoolide juhtimisest. Üks osa valemist peab olema senisest enam kvaliteedile orienteeritud rahastamine. Kuid raha ei ole ainus tegur. Ülikoolid vajavad seadusandlust, mis annaks nende juhtkondadele võimaluse üha kiirenevatele arengutele efektiivselt reageerida. See võib tähendada näiteks mitmest kõrge väliskonkurentsiga erialast loobumist, et eelisarendada teisi erialasid. Ülikoolides on kombeks demokraatia tähe all lõputult debateerida ja ebapopulaarseid otsuseid edasi lükata, kuid vaagimine ja venitamine saavad ühel hetkel saatuslikuks. Juhtkonnad vajavad suuremat sõltumatust, võimaldamaks rohkem eksperimenteerimist, fookustamist ja muudatuste tegemist, isegi kui see kellegi jaoks ebameeldiv on.

Globaalses konkurentsis jääb monopoolseid erialasid oluliselt vähemaks. Mida tihedam konkurents, seda rohkem mängib sisseastujate jaoks rolli pakutava hariduse kvaliteet. Õppe tasemes ei saa teha ühtegi järeleandmist ning sellest peab poliitikute jaoks erakordselt oluline mure saama. Esmajoones tuleb töötada välja riiklik õppejõudude kutsestandard ning teha lõpp uskumusele, et staatus teadlasena tagab pädevuse õpetajana. Õppejõudude ettevalmistus ja töö on keerulised teemad ning need väärivad mitu korda rohkem lehepinda, et rääkida ka paremast karjääriredelist, tasustamisest ja tunnustamisest.

Hariduse digirevolutsioon

Kõrgemat kvaliteeti aitab tuua ka nutikas käitumine digivahenditega. Me ei peaks investeerima sellesse, et toota veebiloenguid, mis peaks konkureerima MIT ja Stanfordiga. Küll aga võiksime olla arukad ning osta litsentse nende ülikoolide veebiloengute kasutamiseks enda õppekavades. See ei pruugi üldse kulukaks kujuneda. On täiesti mõeldav, et mitmel õppekaval saab loengud asendada senisest kvaliteetsema materjaliga ning seda sarnaste kuludega. Lugemata jäänud loengute võrra peaks korraldama rohkem seminare ja praktikume – lisaväärtus, mida veebis tegutsev ülikool pakkuda ei saa. Väärib märkimist, et hariduse digirevolutsioon on ühtlasi ideaalne vesi Eesti e-riigi veskile. Üha võimsamaks paisuvat e-riigi narratiivi saaks edukalt kasutada kas või nimetatud loengute hinnaläbirääkimistes. Eesti võiks kogu maailmale välja paista mitte ainult uuendusliku asjaajamise, vaid ka hariduskorraldusega.

Veebiharidusest rääkides ei saa unustada, et ülikoolid on ka uute teadmiste sünnikoht. Eesti on oma teadussaavutustelt maailmas silmapaistev – argument, mis peaks inimesi edaspidigi meie ülikoolidesse tooma. On hädatarvilik, et investeeringud teadusesse saaksid tähtsamaks kui kunagi varem. Täna jääb riigi rahastus teaduses alla 1% SKP-st. See number on häbiväärne. See ei tähenda sugugi, et raha tuleks teadusesse pimesi kallata. Mitu korda suurem fokusseerimine on tarvilik, et teadusraha võid ülikoolide leivale nii õhukeselt ei määritaks, et sellest keegi mekki kätte ei saaks. Lisaks üleüldisele rahastamise kasvule peab koheselt tõusma doktoranditoetus. Praegu on doktoriõpe Eestis haletsusväärselt ebaefektiivne, seda paljuski seetõttu, et makstav toetus on täiesti ebapiisav vahend noorte, sageli peret loovate inimeste äraelamise tagamiseks. Doktorandid on meie tulevased teadlased ja õppejõud. Ei leidu ühtegi põhjust, miks neid vastavalt väärtustama ei peaks.

Mitmes punktis on vastavaid lubadusi valimiste eel välja hõigatud. Ka ministeeriumid ja ülikoolid ei istu ilmselgelt käed rüpes. Kuid puudu on tervik, mis lubaks arvata, et me tulevikuga tõepooles toime tuleksime. Sammaste vahel võib veel kuulda anuval toonil argumente, mis „futuristide” haridusuuendusi minema püüavad vaielda, kuid üliõpilaste jaoks on tuleviku tulemine juba ammu jutustatud lugu, milles iga lõik järjekordsele ajajärgule halastamatut lõppu kuulutab. Hariduse tulevikuks valmistumine peaks algama kohe ning mitte kunagi lakkama.