Vabakonnale kuuluvas erakoolis on lapsevanemate, juhtkonna ja õpetajate vastutus mitte ainult moraalne, vaid ka materiaalne.

Erakoole tekib hoogsalt juurde. Kui 2009/2010. õppeaastal käis erakoolides 5897 õpilast, siis 2014. aasta septembriks kasvas nende arv 7076-ni ning kasv jätkub – kuni lapse hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.

Ajad, mil „era” ja „äri” olid Eestis samatähenduslikud mõisted, on jäänud minevikku. Olgugi et erakoolipidajate hulgas on ka äriühinguid, on tänapäeval tekkivate ja tegutsevate erakoolide pidajad enamasti mittetulundusühingud ja sihtasutused, mille on asutanud parema hariduse poole püüdlevad õpetajad ja lapsevanemad. Sellised koolid on kodanikualgatuslikud haridusinitsiatiivid ehk vabakondlikud koolid.

Erakool kui vabakondlik kool

Vabakondlikud koolid on kogukonna- ja maailmavaatekesksed haridusasutused. Need on Waldorfi ja kristlikud koolid, aga ka näiteks maakoolid, mille pidamise on kohalik kogukond olnud sunnitud omavalitsuselt üle võtma (nt Pikakannu, Krabi), ning mitmed teised. Selliste koolide loomise idealismi iseloomustab hästi Eesti rahvusliku liikumise suurkuju Villem Reimani tsitaat: see on „elav ühistunne, kus nõrgad nõrku toetavad ja endid vastamisi tugevaks teevad; tuline isetegevus, mis alati platsi astub, kus riiklik korraldus ja maa omavalitsus meid rappa jätab”.

Maksab rõhutada, et oma eripäradest hoolimata on kõik erakoolid pidanud koolitusloa saamiseks täitma riigi kehtestatud nõuded õppekavale, kooliruumide ja personali kvalifikatsioonile ning vastutavad haridus- ja teadusministeeriumi järelevalve ees (põhiseadus, § 37).

Vabakondlik kool on haridusuuenduslik kodanikualgatus, mis panustab kohaliku elukeskkonna paremaks muutmisse, väljendab otseselt kogukonnaliikmete tahet ning kuulub seega orgaaniliselt kohalikku haridusvõrku. Põhiseadusest lähtuvalt on lapse hariduse valikul otsustav sõna tema vanematel (põhiseadus, § 37) ja vabakondlike koolide loomine ongi lapsevanemate üks valikuid. Sellel on omakorda otsene seos põhiseadusliku õigusega koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse.

Kelle huve esindab munitsipaalkool?

Sisulise ühiskondliku arutelu järele januneb küsimus, kelle huve esindab munitsipaalkool. Ta ei ole iseseisev juriidiline isik, vaid kohaliku omavalitsuse hallatav asutus. Siin tekibki sisuline probleem: kui haridusasutuse ülalpidamine on kohaliku omavalitsuse õlul lasuv kohustus, siis kuivõrd on kooli arengu määramisel esindatud lapsevanemate ja töötajate huvi ning kuivõrd lohiseb kool aegunud haldussüsteemi külge haagituna bürokraatliku formalismi kütkeis?

Et kooli arengu nimel tegutsevad õpetajad, kooli juhtkond ja lapsevanemad hakkaksid ka päriselt otsustama ja vastutama, selleks tuleb anda munitsipaalkooli hoolekogule ja juhtkonnale õigus luua oma haridusasutuse pidamiseks iseseisev juriidiline isik – kas kohaliku omavalitsuse osalusel või selleta. See tähendab kooli iseseisvumist ehk muutumist vabakondlikuks kooliks, mille pidaja on juhtkonna, töötajate ja/või lapsevanemate osalusel loodud vabaühendus.

Vabakondlikus koolis vastutus ei haju

Kohaliku omavalitsuse reageering sõltub suuresti sellest, kas ta näeb kodanike ettevõtlikkuses usaldusväärset ressurssi või arusaamatut sebimist. See on meie väikses ühiskonnas valitsemiskultuuri ja kaasava valitsemise küsimus, seda viimast just avalike teenuste delegeerimise mõistes. Üha enam kasutatakse avaliku sektori ülesannete täitmiseks eraõiguslikke juriidilisi isikuid – pole just tavaline, et kohalik omavalitsus peab palgal arste, näitlejaid, heakorratöölisi, omab bussiparki või ehitusettevõtet. Miks siis tingimata õpetajaid ja koole?

Munitsipaalkooli muutmine vabakondlikuks kooliks ehk iseseisvumine loob eeldused selleks, et vastutus kooli pidamise eest ei haju. Kooli haldavate MTÜ-de ja sihtasutuste liikmed vastutavad oma otsuste eest mitte üksnes moraalselt, vaid kohustuse mittetäitmisel ka materiaalselt. Just siit tuleneva peremehetunde tõttu on vabakondlik kool olnud munitsipaalkoolist efektiivsem, ja seda ka ressursikasutust silmas pidades.

Pean või tahan? Siin on suur vahe!

Vabakondlikke koole peavad need, kes tahavad ja oskavad neid pidada, mitte need, kellel on kästud seda teha. Haridusteadlane Jesper Juul on raamatus „Kool kriisis“ (Kunst, 2013) kirjutanud taunivalt: „Koolid peaksid tegelikult olema kohad, kus toimub töö professionaalsel tasemel, kuid nii see ei ole. Peamiselt on koolid bürok­raatlikud ametiasutused.” Üksnes eneseteadlik ja kaasav kool saab olla professionaalne haridusasutus, kus õppimine, õpetamine ja suhtlemine lähtuvad sisulistest eesmärkidest, mitte bürokraatlikest vajadustest. Kui õpetaja on surutud eelkõige ametniku rolli, saabki temast bürokraat. Kuid kooli õhkkond saab muutuda üksnes siis, kui need muutused saavad esile kutsuda õpetajad ise – kui neil on selleks võimalus.

Nn vabakondlikud arengud on munitsipaalkoolivõrgus – nagu ühiskonnas tervikuna – pead tõstmas: maakoolid, mille kohalik omavalitsus on sulgenud, on vanemad ja õpetajad erakoolidena taas avanud. Lõpuks on mõned kohalikud omavalitsused ka ise korraldanud oma koole ümber erakoolideks. Kas haridusametnikud ja poliitikud teadvustavad seda kui üldist trendi ehk näevad puude taga metsa? Huvide ja vaadete paljususe tingimustes on vabakondlik kool riigile ja kohalikule omavalitsusele loomulik ja hädavajalik partner, sest riigil pole võimalik lapsevanemate kõiki erisoove täita – see roll saabki olla vaid vabakondlikel koolidel.

Hollandi koolivõrgu näide

Hea näite vabakondlike koolide kohast hariduselus pakub Hollandi koolivõrk, millest autonoomselt tegutsevad vabakondlikud koolid (bijzonder onderwijs) moodustavad tervelt 2/3. Hollandi vabakondlikud koolid on üldhariduskoolide kategooria, mida peab eraõiguslik juriidiline isik ja mis oma suunitluselt omavad kindlat maailmavaatelist (sh religioosset) ja hariduslikku orientatsiooni. Finantseeritud avalik-õiguslike koolidega (openbaar onderwijs) samadel alustel, eristuvad Hollandi vabakondlikud koolid selgelt nii neist kui ka vähestest klassikalistest erakoolidest (privaatonderwijs), mis peavad lootma vaid erarahastusele. Vabakondlike koolide õppemaksu piirmäär on Hollandis seadusega määratud ning need koolid alluvad riiklikule järelevalvele. 2012. aasta PISA rahvusvahelise kooliuuringu tulemuste põhjal asetus Holland kõigi maailma riikide keskmiste tulemuste alusel vahetult Eesti ette 10. kohale.

Kodaniku- või kliendiühiskond?

Vabakondlike koolide võrdne (sh finantsvõrdsus) kohtlemine koolivõrgu loomuliku osana on lapsevanema tegeliku valikuvabaduse ja hariduse kvaliteedi üldise paranemise eeldus. Seda kahetsusväärsem on, et haridust korraldavates ringkondades räägitakse „hoobadest”, millega kohalik omavalitsus võiks tulevikus „stiihiliselt” arenevat koolivõrku tasalülitada. Kuid oot! Midagi sarnast on ju juba toimumas meie suurimas omavalitsuses, kus riigi täidesaatev võim ei suuda võimu täide saata ning demokraatlikele väärtustele ja seadustele vilistav kohalik kamarilja püüab kollektiviseerimise mehhanismide kaudu teha kodanikest kliente – kuulekaid, manipuleeritavaid ja sõltuvaid. Haridus vajab vabadust!