Ei oska arvata, kust on pärit eestlastele omane usk ja veendumus, et mujal on asjad paremini kui meil. Sellist suhtumist võib praegu märgata ka meie alushariduses, mida küll Põhjamaade, küll teiste riikide eeskujul reformitakse. Hoolimata sellest, et nii kohalikud asjatundjad kui ka kaugemalt külla sõitnud kinnitavad, et võiksime oma alushariduse taseme ja õpetajate ettevalmistuse üle uhkust tunda.
See oli mõni aasta tagasi, kui tuttav lapsevanem, kelle lapsed ühes Viimsi lasteaias käivad, toimetusega ühendust võttis ja sealsest uuest töökorraldusest jutustas. Jutt käis ühe õpetaja ja kahe assistendi süsteemist, mille lasteaia tollane direktor oli toonud kaasa Inglismaalt ja mida kohe kahes rühmas ka katsetama asus. Süsteemi eelistena nimetas ta, et lastega tegeleb aktiivsel ajal rohkem täiskasvanuid, õpetaja abide assistendiks nimetamisega tõuseb oluliselt selle ameti staatus ja, mis eriti tähtis – ühe õpetaja palgafondi ümberjagamine annab võimaluse maksta selle arvelt õpetajale ja kahele assistendile 15% suuremat töötasu.
Kuigi direktor tunnistas, et uue süsteemi plusse ja miinuseid saab vaagida alles siis, kui esimesed selle järgi õppinud on lasteaia lõpetanud ja kooli läinud, võeti see kiiresti kasutusele ja rakendatakse praeguseks paljudes lasteaedades. Samas ei olnud siis ega ole ka praegu ühtki tõsiseltvõetavat uuringut nii põhimõtteliste muutuste võimalike tagajärgede kohta, rääkimata sellest, et oleks küsitud lasteaednike, lapsevanemate ja haridusteadlaste arvamust. Lasteaiajuhid on öelnud, et tunnetavad riigi survet saada senise kahe õpetaja asemel rühmas hakkama ühe õpetajaga, hoolimata sellest, et assistentidele pole kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid ning puuduvad riigi rahastatud koolitused.
Kiiruga ning põhjaliku ettevalmistuseta rakendatud muutused on tekitanud lasteaednike seas pingeid. Suur osa õpetajatest ei ole eri põhjustel valmis traditsioonilisest töökorraldusest loobuma. Need, kes uue süsteemi järgi tööle hakkasid, on aru saanud, et oodatud palgatõus on tunduvalt tagasihoidlikum kui uue töökorraldusega kaasnev vastutuse ja kohustuste hulk. Ning et koolitamata assistentidega meeskonnatöö hästi ei laabu. Meeskonnakoolitustest üksi ei piisa, kõigil lastega tegelevatel inimestel peavad olema pedagoogilised teadmised, rõhutavad lasteaiajuhid üksmeelselt. Miks arvatakse, et assistendi ametisse asuvad praegused keskeriharidusega lasteaiaõpetajad, kes nüüdsest saavad õpetajaametis töötada vaid tähtajalise lepinguga. Need pühendunud õpetajad ongi praegu kõige halvemas olukorras. Alles hiljuti käisin ühes lasteaias, kus keskeriharidusega lasteaiaõpetajale ei antud isegi võimalust vanemõpetaja kvalifikatsiooni kaitsta. Põhjuseks toodi, et tema diplom pärineb 1994. aastast.
Riigi seisukoht, et lasteaiaõpetajalt erialast haridust ei nõuta, on äärmiselt kummaline. Lasteaiajuhil on lubatud võtta õpetajana tööle kõik, kellel on ette näidata kõrgkoolidiplom ja kes on läbinud teatud arvu tunde pedagoogilist koolitust. Juhid ei pea seda heaks lahenduseks, sest lasteaiaõpetaja ei ole asenduseriala, vaid nõuab teatud eeldusi ja oskusi nagu iga teinegi amet.
Kindlasti võib ka põhikooli füüsikaõpetaja, agronoom või geenitehnoloog laste õpetamisega hästi toime tulla, aga et aidata neil oma töösse sisse elada, peab lasteaed nad praegu ise välja koolitama. Sellest kõneldakse lausa legende, kuidas lasteaiaõpetajad öösiti arvuti taga istuvad ja õiget hetke varitsevad, et registreerida end koolitustele, mis täituvad hetkega.
Lasteaednike ammune mureteema ning ühtlasi peamine põhjus, miks erialase haridusega noored lasteaeda tööle ei tule, on palk. Üks noor inimene tunnistas, et õpib küll kaugõppes lasteaiaõpetajaks, kuid on jõudnud arusaamisele, et raiskab riigi antud võimalust tasuta õppida. Ta lisas, et kavatseb kooli ära lõpetada, kuid lasteaeda tööle ei lähe, sest tal ei ole tuleviku suhtes kindlust.
Võib ju arutleda, arendada ja reformida, kõnelda kõlavate fraaside ja väljenditega kasvatustegevusest ja lapsest lähtumisest, aga fakt on see, et kui nõuda õpetajalt kõrgharidust, meeletut vastutust, pidevat arengut, koostööd ja palju muud ning maksta talle selle kõige eest naeruväärset palka, kaob igasugune motivatsioon seda tööd teha.
Miks siis ei ole riik senini kehtestanud lasteaiaõpetajatele põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajatega samasugust alampalga määra, ehkki selle vajadusest on korduvalt kõneldud? Miks ei toeta õpetajat täiendkoolituse süsteem? Miks on nii vähe korraldatud sel teemal avalikke arutelusid ja tehtud uurimusi?
Tahaksin väga teada, kas meie haridusametnike töökohustuste hulka kuulub ka lasteaiaõpetajate, õpetaja abide, kõigi lasteaiatöötajate õiguste ja töötingimuste eest seismine. Praegu tundub, et mitte. Aga võiks.
Lisa kommentaar