Viimase talvenädala suvesoe on toonud lapsed kooliõuedele. Suurema osa aastast mööduvad enamikus koolides vahetunnid paraku koridorinurkades nuhvleid põrnitsedes ja sõrmelihaseid treenides.

Hoopis teine pilt avaneb aga Soomes: pikkadel vahetundidel on kõik lapsed väljas. Nii pakase kui ka palavaga. Ja kooliuksed on kinni, et keegi tuppa tagasi ei lipsaks. Ega nad tahagi. Kooliõuedel on palliplatsid ja mängijaid jagub. Või jalutatakse niisama.

Nutiseadmeid ja pleiereid Soome koolides kasutada ei tohi. Telefon võib kaasas olla, kuid koolikotist tohib seadme välja võtta vaid siis, kui õpetaja otsustab tunnis seda kasutada.

Kodulehel on kirjas, et õpetajal on õigus nutiseade hoiule võtta, kui õpilane seda keelust hoolimata ikkagi kasutab. Ja kui telefon tuleb päevaks õpetajale loovutada, ei tule õpilastel pähegi protestida ega jää ka vanematel pärast veel õigust ülegi, nagu meil arusaamatusi lahendades mõnikord juhtub.

„Reegleid püütakse täita, Soome on väga seaduskuulelik maa,” rääkisid Latokartano põhikooli õpetajad. Koolis on kakskeelne soome-eesti õpe. Lahe taha läinud eesti lapsed võtavad omaks uue kooli korra. Peagi arvavad nad samamoodi nagu soomlased: reeglite täitmine teeb mind väärikamaks ja uhkemaks, selle üle ei naerda, oma riiki ei peteta. Kui ootan teistelt tublit töötegemist ja tahan, et mul oleks parim arst ja juuksur, ei saa ju ise ka oma asja teha luhvtilt ja lorult.

Meie koolide kodukorra eeskirju lehitsedes kohtab pigem tohutult pikki tekste. Tahetakse justkui kõike reeglistada, aga samas pole midagi fookuses ja tähtsamad nõudmised hajuvad sõnavahtu. Ei jõua poolt rehkendust teha, rääkimata tervest!

Latokartano kooli kodulehel on lühidalt kirjas reeglid nii lastele kui ka vanematele. Näiteks on öeldud, et koolis käimine on õpilasele seadusega määratud kohustus ja see on tähtsam kui harrastused. Harrastuste tõttu ei tohi õppetööst puududa. Perekondlikel põhjustel võib taotleda kuni viiepäevast puhkust oma õpetajalt, kui kodutöö on ette küsitud ja pärast ka tehtud. Pikemaid puudumisi taotletakse direktorilt kirjalikult.

Lapsevanema kohus on ka jälgida, et laps saaks piisavalt ööund, ja veenda last koolitoidu tähtsuses (ka tundmatuid sööke tuleb maitsta), samuti õpetada lauakombeid. Kommi võib kaasa võtta vaid sünnipäeval!

Õpilane peab kuuletuma kõigile koolis töötavatele täiskasvanutele, ka söökla personalile jt.

Koolist antud õppevahendid peavad olema kaasas ja kaotamise korral tuleb ise uued osta. Fikseeritud on ka õpetajate tööaeg ning öeldud, et õpetajatega suhtlemine peaks mahtuma sellesse vahemikku.

Kas Soome õpetajad on siis kurjemad, nõudes reeglite täitmist? Vastupidi, hoopis sõbralikumad, kostsid lapsed vastuseks mu pärimisele. Oli silmaga näha, et õpetajate ja õpilaste suhted on loomulikud, nende vahel pole vagu ega kuristikku.

„Me pole ju vaenlased, vaid ajame ühte asja,” ütlesid õpetajad. Mõnigi Eestist tulnud õpilane põrnitsevat algul altkulmu, aga kui õpetaja uurib, miks ta nii teeb, muutub hoiak varsti.

Küllap nõustuvad ka Eesti õpetajad, et suhted lastega on siis märksa paremad, kui mängupiirid on täpselt paigas ega teki asjatuid arusaamatusi. Kes laseb lastel ülekäte minna, ei saa seepärast sõbraks. Ei ole ise rahul ega olda ka temaga rahul.

Ehk võtakski kätte ja vaataks koolide kodukorra üle, et mängureeglid oleksid selgesõnaliselt kirjas? Tulemusest oleks ju tolku kõigile.

Ja meil võiks liikuda ka kohustusliku õuevahetunni suunas. Kuulen juba hüüatusi, et meil pole piirdeaeda ega palliväljakut ja üleüldse nõuab see lisapingutusi. Aga laste punased põsed peaks ju olema rohkem väärt kui tugevad pöidlalihased!

Mõne aasta eest korraldati Tallinna koolides Eesti-Soome ühisprojektina lastele senisest erinevaid vahetunde, kus pakuti aktiivset tegevust või võimalust vaikselt puhata. Uuringud näitasid, et organiseeritud vahetund meeldis nii õpilastele kui ka õpetajatele.

Oluliseks läbimurdeks peeti seda, et lapsed hakkasid vahetundide ajal rohkem õue saama. Tasapisi hakkasid kooliustelt kaduma sildid, mis keelasid rangelt vahetunnis õue minna. Peaks koolidele ringi peale tegema ja vaatama, mis on vahetundidest saanud pärast projektiraha otsasaamist.

Põhjamaade eeskujul on meil tekkinud esimesed õuelasteaiad, millest ka Õpetajate Leht on kirjutanud. Kui väiksed lapsed saavad terve päeva õues hakkama, ei tohiks vahetunni jagu värsket õhku suurematel veel osoonimürgitust tekitada. Laste üha kehvemaks muutuv tervis peaks olema meile piisav põhjus midagi muuta.