„Laulukaruselli” saatejuht küsis väikestelt lauljatelt, kelleks nad tahavad tulevikus saada. „Lauljaks,” vastasid paljud. Üks tüdruk soovis saada kooliõpetajaks ja teine küünetehnikuks. Vanamoeline sõna „kooliõpetaja” kõlas väikese tüdruku suus nii armsalt. Missugused on siis olud ja võimalused, kui sina suureks saad, mõtlesin. Kas on siis tagasi see aeg, kui kooliõpetaja olla oli uhke ja hää? Miks me ise alahindame oma õpetajaid?

USA riikliku haridus- ja majanduskeskuse juht Marc Tucker, kes külastas hiljaaegu Eestit, kirjutas oma blogis sõnaselgelt, et Eesti kõrge koht PISA edetabelis ei ole taasiseseisvumisjärgse hariduspoliitika tulemus. Pigem on selle põhjus väga rangete haridusnormide traditsioon ja meie õpetajad. Tema arvates on PISA uuringud tehnilises mõttes väga hästi tehtud ja mõõdavad mitte seda, kui palju sa kuuldust mäletad, vaid mida õpituga peale oskad hakata. Eesti on PISA tulemuste järgi kümne tippriigi hulgas ning maailma kõige hinnatuma mõõtmisvahendi tulemuste järgi tõepoolest edukas.

Marc Tuckeri arvates on tähelepanuväärne, et Eestis on tugevamate ja nõrgemate tulemuste erinevus väga väike. Selle poole püüdlevad paljud maad, aga pole seda saavutanud. Veel rõhutas ta, et kõik need tulemused on saavutatud suhteliselt vähese raha eest.

Miks teil nii hästi on läinud, küsis ta. Ning vastas ise: üks põhjus on selgelt see, et teil on väga head õpetajad. Eesti üldhariduse tulemused on samaväärsed Soomega. Sellist edu poleks kuidagi võimalik saavutada, kui teie õpetajad poleks väga heal tasemel professionaalid (vt ÕpL 13.03).

Miks me tahame nüüd kõike pea peale pöörata?

Eesti elukestva õppe strateegias nähakse ette senise õppimis- ja õpetamispraktika muutmist. Loodetakse, et uus õpikäsitus aitab kooli elule lähemale tuua ning muudab kooli nii õpilasele kui ka õpetajale meeldivamaks ja tänapäevasemaks. Arvatakse, et me peame eri riikide koolipraktikast kasutusele võtma sellised õppevormid nagu projekt- või probleemõpe, pööratud klassiruum, õppimine õpiülesannete koostamise kaudu ning uurimis- või avastusõpe. Tegelikult ei ole need õppevormid meie koolis uued, paljud õpetajad kasutavad neid juba praegu iga päev. Uus on aga see, et strateegias võetud arengusuund pööraks pea peale kogu meie senise koolikorralduse.

Esiteks, kool oleks siis mitmekesise tegevuse toimumispaik, mitte rutiinsete õppetundide jada. Pedagoogilise personali liikmed oleksid kui nõustajad, mentorid ja treenerid, kes jälgivad õpilaste edusamme ja toetavad neid projektides, millega õpilased soovivad igal semestril töötada. Teine pool töötajatest oleks kindlate oskustega erialaspetsialistid, kes töötavad kooli juures osalise ajaga, et disainida ja toetada projektide väljatöötamist ning võimaldada õpilastel arendada spetsiifilisi valdkonnaoskusi.

Teiseks muutuksid õpetaja ja õpilaste, aga ka õpilaste omavahelised suhted. Õpetaja nihkuks eemale ainsa autoriteedi ja teadja rollist ning asuks partneri ja ülesandepüstitaja positsioonile.

Kolmandaks muutuks keskkond, kus õppetöö toimub. See tähendaks paindlikku aja- ja ruumikasutust, sageli ka eri vanuses rühmade kokkupanekut. Osa õppetööst toimuks metsas ja muuseumis, loomaaias ja kohvikus. Enam poleks vaja sirgete pingiridadega nelinurkseid klassiruume, sest õppekeskkond saaks kõikidest koolis asuvatest ruumidest: koridorist, sööklast, raamatukogust, direktori kabinetist.

Neljandaks muutuks kooli õppetöö korraldus. 45-minutilised koolitunnid poleks enam ainus ja domineeriv õppetöö korraldamise viis. Kohustuslikud ained, nagu matemaatika ja keeled, vahelduksid paindlike projektõppesessioonidega, mis pakuksid teadmisi mitmest ainevaldkonnast ning toimuksid sageli erivanuselistes rühmades. Õpetajad töötaksid meeskonnana, mitte igaüks eraldi oma klassi ees (vt ÕpL 06.02).

Kõik-kõik saab olema uus, sarnaselt Olivia Saare luuletusega:

Septembrikuu on tähtis kuu:

Siis aabits uus, siis ranits uus,

uus koolipluus –

Kõik, kõik on uus septembrikuus.

Mina ei saa aru ainult ühest: miks me tahame lõhkuda seda, mis nii edukalt toimib? Miks me ei plaani selle asemel muutusi valdkondades, mis tõepoolest muutmist vajavad (näiteks kutsekoolid oma väga madala mainega)?

Miks on nii?

Miks on nii, et Soomes on õpetajaks õppijatele suur konkurents – kümme soovijat ühele kohale – ja meil mitte? Miks jääb meil õpetajaks õppijaid järjest vähemaks?

Põhjus on lihtne – meie õpetajate palk on võrreldes teiste valikutega madalam ning nende töö raskem, mistõttu noored ei taha seda ametit valida. See tähendab aga Eesti jaoks tiksuvat pommi, kirjutas Marc Tucker. Ta hoiatas, et õpetajate madalad palgad on riigi tuleviku jaoks kriitilise tähtsusega, sest heade õpetajateta võib meie haridusedu üleöö kaduda.

Ent madal palk pole ainus põhjus, miks õpetajaamet noori ei ahvatle.

Soome koolis usaldatakse õpetajat ning talle antakse vabad käed tegutseda just nõnda, nagu ta õigeks peab. Ta saab ise valida meetodid ja vahendid, et oma tööd teha. Meie õpetajad peavad aga jooksma kaasa kõikvõimalike uuendustega, mis parasjagu kilbile tõstetakse.

„Andke tagasi õpetajale tema õigused, au ning väärikus. Teavitage õpilasi ja lapsevanemaid nende endi kohustustest. Ärge muutke midagi enne, kui pole tehtud põhjalikku analüüsi selle kohta, mis tõepoolest muutmist vajaks. Jätke õpetajale võimalus ise valida meetodid ja vahendid, et oma tööd teha,” kirjutas Anneli Neumann-Roode (vt ÕpL 28.08.2013).

Kes tahaks talle vastu vaielda?

Hoiame oma õpetajaid

Kohe pärast Eesti taasiseseisvumist käis meid õpetamas professor Reijo Wilenius Soomest. Meie kurtmise peale, kui halvasti meil kõik on, rääkis ta järgmise loo. Ta ütles, et nägi Tartus ühel kooliõuel õpetajat, kes lastega parasjagu mingeid mänge mängis. Ta vaatas seda õpetajat ja neid lapsi ning tal hakkas südamel soe. „Kui teil on kas või üksainus selline õpetaja, ei ole põhjust kurta!” ütles professor. Aga meil on ju igas koolis selliseid õpetajaid, kes on oma ametis täiuslikud. Hoiame neid!