Saksamaal, Austrias ja Soomes kasutatakse termineid „haridus” ja „kasvatus” paralleelselt, mis aga pole kuidagi vähendanud kasvatuse eluruumi ja -õigust.

Näiteks Tampere ülikool on jäänud kasvatusteaduse juurde, Helsingi ülikool aga koondanud õpetajate ettevalmistuse käitumisteaduste valdkonda. Saksamaal Konstanzis töötab pedagoogikaprofessor Empirische Bildungsforschungi üksuses, Göttin­genis on sotsiaalteaduskond, mille koosseisu kuulub kasvatusteaduste instituut. Austrias Viini ülikoolis toimub selle valdkonna õpe aga haridusteaduste ja filosoofiateaduskonnas. Need näited osutavad, et variatiivsus nimekasutuses on pigem norm kui erand.

On tõsi, et kasvatusteaduste terminoloogia areng oli meil Eestis pikka aega murettekitavas seisus. Viimase paarikümne aasta jooksul on tekkinud arvukalt uustermineid (sh toor­tõlkeid eri keeltest), mida eri kõrgkoolid ja uurijad on kasutanud eri kujul ja tähenduses.

2013 ilmunud „Haridusleksikon” (toim R. Mikser) ja äsja kasvatusteaduslike tööde konkursil pärjatud „Hariduse ja kasvatuse sõnaraamat” (toim T. Erelt) loovad aga paljudele kasvatusteaduslikele terminitele juba selge tähendusvälja. Sõnaraamatus on lahti seletatud 4850 eestikeelset mõistet koos tõlgetega inglise, saksa, soome ja vene keelde.

Kasvatusest kirjutatakse jätkuvalt ka eesti keeles. Näiteks Tallinna ülikoolis hiljuti toimunud doktoriõppe konverentsil rõhutati meeldivat fakti, et haridusteaduste valdkonnas kirjutatakse eestikeelseid monograafiatüüpi dissertatsioone.

Eestikeelse kasvatus- ja haridusteaduse terminoloogia arengu ja mõistelise selguse eest seisab ka Eesti Haridusteaduste Ajakiri (EHA) – peatselt on ilmunud juba neli numbrit akadeemilist emakeelt väärtustavat teadusajakirja.

Seega on paaril viimasel aastal eestikeelse mõistebaasi tekkesse ühiselt panustatud ning võiksime välja kuulutada „mõistete rahu”.

Olen väga nõus Tiiu Kuurme väitega et „suhe haridusse algab kasvatusest” ja kasvatusteadus ongi endiselt olemas nii Tallinna kui ka Tartu ülikooli magistriõppes. Samuti on „kasvatamine” ja „kasvatusprotsess” mõistena alles õpetajahariduse alusdokumendis – õpetaja kutsestandardis. Enamik pädevusi, mida kutsestandardi järgi õpetajalt eeldatakse, sisaldavad endas kasvatuse aspekti.

Kasvatusprotsessi mõiste ei ole kadunud ka elukestva õppe strateegiast (vt lk 8–10), samuti räägitakse strateegias uute kompetentsikeskuste väljaarendamisest õpetajakoolituse ning kasvatusteaduste arengu eest vastutavate ülikoolide juures koos kasvatusteaduslike uuringute programmi käivitamisega. Elukestva õppe strateegia kohustab nii Tartu kui ka Tallinna ülikooli seadma õpetajakoolituse ja kasvatusteaduse oma prioriteetide hulka. Selleks on strateegias ka eelarveread, vt lisa 4.

Lõpetuseks Hilda Tabast. Ei ole päris korrektne väita, et Hilda Taba ainsas eesti keeles ilmunud artiklis tõlgiti mõiste education kasvatuseks. Tegelikult kirjutas ta oma 1931. aastal Kasvatuses ilmunud artikli eesti keeles (suuliselt peetud ettekande põhjal EAPS-i koosolekul). Seega ei olnud siin tõlkevajadust, vt http://www.­kirjandusarhiiv.net/?p=1452. Küll aga nähtub Taba artiklist, et ta ei kasuta seal kordagi sõna „haridus”, sest see ei olnud tollases kõnepruugis tavaks.

Tänane väljakutse on Hilda Taba doktoridissertatsiooni „Dynamics of Education” eestindamine. Seal tuleb toimetajal tabada ingliskeelse sõna education tähenduslikke nüansse – nii mõnigi kord otsustades, kas haridus või kasvatus – sõltuvalt kontekstist. Jäägu siis eluõigus mõlemale ja sõlmime „mõisterahu”.